Seitse venda: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Sillerkiil (arutelu | kaastöö) Resümee puudub |
Sillerkiil (arutelu | kaastöö) Resümee puudub |
||
1. rida:
"[[Seitse venda]]" on Soome kirjaniku [[Aleksis Kivi]] [[romaan]], mis ilmus 1870. aastal. Teose tegevus toimub Soomes Lõuna-Hämemaal Toukola külas ja selle ümbruskonnas. Tegevustik toimub arvatavasti 18.–19. sajandil. Teos räägib Jukola talu seitsme venna elust, raskustest ja nende ületamisest. Raamat ilmus eestikeelses tõlkes esimest korda 1925. aastal, hiljem on ilmunud mitu uustrükki.<ref>https://finst.ee/uudised/aleksis-kivi-tahtteose-seitse-venda-juubeliaastat-tahistatakse-ka-eestis/</ref> <ref>https://epl.delfi.ee/artikkel/51009330/maimu-berg-aleksis-kivi-lugu-seitsmest-vennast-tanapaevaselt-hoogsas-eesti-keeles</ref>Järgnevad tsitaadid pärinevad 1966. aastal kirjastuses Eesti Raamat trükitud ja [[Friedebert Tuglas|Friedebert Tuglase]] [[Tõlkimine|tõlgitud]] raamatust.
* "Kuid teisiti oleks veelgi mõistlikumalt tehtud. Lähme [[Mets|metsade]] põue ja müüme ära selle armetu Jukola, või anname ta Rajaportti [[parkal|nahaparkijale]] [[rentimine|rendile]]. Ta on meile selle kauba kohta oma soovi avaldanud; kuid vähemalt kümneks aastaks tahab ta [[talu]] enda kätte. Teeme nii, nagu ütlesin, ja lähme oma hobuste, koerte ja püssidega järsu Impivaara mäe alla. Seal ehitame enestele rõõmsa [[onn|onni]] rõõmsale, päevapoolsele nurmele, ja püüdes seal salude saaki, elame rahus eemal maailmakärast ning tigedatest inimestest. –– Nii olen omaette mõlgutanud ööd ja päevad, aastate viisi." (lk 18)
* "Talu ilma aidateel astuva perenaiseta on nagu pilvine päev ja selle perelaua otsas asub igavus kui kustuv sühisõhtu. Aga hea perenaine on maja hele päike, mis valgustab ja soojendab." (lk 21)
* "Pange tähele: vihavimmas on mees verejanuline [[kiskja]] ega mitte inimene; ta on kottpime nägema, mis on õigus ja mõõt; ning kõige vähem võib ta viha võimuses oma armuasju korraldada." (lk 27)
* Tuli mees metsast ja kuulis õue naise laulu, mis polnud ta meelest veel iial nii kaunisti kajanud. Ta astus tuppa, läks kambri päraotsa ja istus naise kõrvale; see oli hellus, mida ta varem oli harva avaldanud. Ruttu pöördus naine ta poole, laskis lapse ta põlvedele, surus lauba vastu mehe rinda ja purskas taltsutamatult nutma. Kuid nüüd heitis mees käsivarre ta kaela ümber, lükates ühe salgu neist linakollaseist juukseist ta kõrva tah. Seal istusid nad vaisel pühapäeva õhtul valgel pingil valge laua otsas. (lk 417)
| |||