Nigol Andresen: erinevus redaktsioonide vahel

* Andreseni lähenemisviis erineb elukesksest [[positivism]]ist. Tema ideaaliks on "loov kirjandusuurija", kes mõistab teoseid ja nende ühiskondlikku väärtust (nii ütleb ta ise nimetatud lühimonograafias ka [[Tuglas]]e kohta, lk 93). Teda huvitab kirjaniku vaimsuse kujunemise, teoste ja stiili analüüs. Ta püüab sisse elada uuritava looja [[psühholoogia]]sse ning esitada tulemustena eeskätt sünteesivaid järeldusi ja üldistusi. Nii on tema lähenemisviis väga sarnane sõjaeelse tekstikeskse analüüsiga, kuigi ta ei sõnasta oma meetodi aluseid ega ole selles ka järjekindel.

:Andresen ei harrasta faktograafilist peentööd. Pigem võib öelda, et ta valib allikaid. Osalt jääb isegi mulje, et ta teeb [[teleoloogia|teleoloogilist]] kirjandusteadust, mille eesmärgiks on vedada autor kindlasse paika ja esitada oma lähenemisnurka ainuõigena. Nii eitab ta Tuglasest kirjutades [[estetism]]i olemasolu ning seab oma sihiks vabastada Tuglas [[sümbolism]]ist. Sellega käib kaasas programmiline tees, et kirjaniku ja tema loomingu paigutamine "kirjanduslikku voolu ei ole ta teoste ideelise sisu ning esteetilise väärtuse mõistmiseks mitte alati vajalik" (lk 123).

 

{{JÄRJESTA:Andresen, Nigol}}