Seitse venda: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Sillerkiil (arutelu | kaastöö) Resümee puudub |
Sillerkiil (arutelu | kaastöö) Resümee puudub |
||
10. rida:
* "Meeles pidades meie nooruse laiska ja tihtipeale metsikut elu, ei või inimesed meist enam midagi korralikku loota. Ja ma tean, et vaevalt võib isegi kümme aastat korralikku ja kõigipidi auväärt elu meid kaasinimest silmis uuesti täielikku inimväärtusse tõsta. Nii raske on vabanemine paha nime kõntsast, kui see kord mehe külge on hakanud. Kuid parem hilja tõusta kui igaveseks meie armetuse porilompi vajuda. Sellepärast olgu meie sihiks meeleparandus, meeleparandus kõigest jõust!" (lk 41)
* "Pole vähimatki põhjust karta maailma lõppu, seni kui maa peal veel paganaid leidub. Noh, jumal paraku! Siin on ju seitse metspaganat otse ristirahva keskel. Kuid ei ole halba ilma heata. Nõnda oleme meie ju maailma sambad." (lk 78)
* "Saunata talu ei lähe, nii vihtlemise kui ka perenaise ja popsimooride lastesaamise pärast. Jah, tossav [[saun]], haukuv [[Koer|peni]], kirev [[Kukk|kikas]] ja näuguv [[kass]], need on korraliku talu tundemärgid." (lk 88)
* "… kuid jumal on pika meelega ja armuline mees ning annab lõpuks ikka andeks, kui otsekohesest südamest palume. Jaa, jaa, ma mõtlen: ei sünni igakord oma töid ja sihukesi pisukesi sulitembukesi juuksekarva pealt võrrelda jumala sõna ja käskudega, vaid parem on püsida seal keskteel. Raskete pattude eest peame ennast hoidma igat viisi, kuid neid väiksemaid, nimelt väiksemaid jumala vastu, ei pea mitte südametunnistuse õnge otsa panema, vaid tuleb seista seal keskkohal, keskkohal." (lk 97)
* "Lugemise asjas on meie poolt jumala seadus ja kord, mis selle katse vastu raiub. Vaadake, ta on meile juba emaihus andnud nii kõvad pead, et lugemaõppimine on meile ilmvõimatu asi. Mis teha, Mägelä? Väga ebaühtlaselt langevad vaimuanded meie peade peale." (lk 102)
* Tuli mees metsast ja kuulis õue naise laulu, mis polnud ta meelest veel iial nii kaunisti kajanud. Ta astus tuppa, läks kambri päraotsa ja istus naise kõrvale; see oli hellus, mida ta varem oli harva avaldanud. Ruttu pöördus naine ta poole, laskis lapse ta põlvedele, surus lauba vastu mehe rinda ja purskas taltsutamatult nutma. Kuid nüüd heitis mees käsivarre ta kaela ümber, lükates ühe salgu neist linakollaseist juukseist ta kõrva tah. Seal istusid nad vaisel pühapäeva õhtul valgel pingil valge laua otsas. (lk 417)
| |||