Seitse venda: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Sillerkiil (arutelu | kaastöö) Resümee puudub |
Sillerkiil (arutelu | kaastöö) Resümee puudub |
||
13. rida:
* "… kuid jumal on pika meelega ja armuline mees ning annab lõpuks ikka andeks, kui otsekohesest südamest palume. Jaa, jaa, ma mõtlen: ei sünni igakord oma töid ja sihukesi pisukesi sulitembukesi juuksekarva pealt võrrelda jumala sõna ja käskudega, vaid parem on püsida seal keskteel. Raskete [[Patt|pattude]] eest peame ennast hoidma igat viisi, kuid neid väiksemaid, nimelt väiksemaid jumala vastu, ei pea mitte [[südametunnistus|südametunnistuse]] õnge otsa panema, vaid tuleb seista seal keskkohal, keskkohal." (lk 97)
* "Lugemise asjas on meie poolt jumala seadus ja kord, mis selle katse vastu raiub. Vaadake, ta on meile juba emaihus andnud nii kõvad pead, et lugemaõppimine on meile ilmvõimatu asi. Mis teha, Mäkelä? Väga ebaühtlaselt langevad [[Intelligentsus|vaimuanded]] meie peade peale." (lk 102)
* Tuomas: "Saksad on narrid."
Timo: "Ja lapsikud nagu piimaninased tited. Nad Söövadki, lapid rinna peal, ega oska – susi võtku – lusikatki puhtaks lakkuda, kui lauast tõusevad; seda olen näinud enese imestuseks oma silmaga." (lk 132)
* "Meil kõigil on ühine seadus, mille ees seisame kõik ühe pulga peal. Sest emaihust oled sina just niisama välja astunud nagu minagi, ja niisama paljalt, niisama paljalt, ei tolli võrdki parema poisina. Ja sinu aadliseisus? Selle peale võib meie vana krillsilmaline kukk pisukese tembu teha. Ühine seadus! ja ses asjas on ta kõvasti jukolaste poolt." (lk 240)
* Tuli mees metsast ja kuulis õue naise laulu, mis polnud ta meelest veel iial nii kaunisti kajanud. Ta astus tuppa, läks kambri päraotsa ja istus naise kõrvale; see oli hellus, mida ta varem oli harva avaldanud. Ruttu pöördus naine ta poole, laskis lapse ta põlvedele, surus lauba vastu mehe rinda ja purskas taltsutamatult nutma. Kuid nüüd heitis mees käsivarre ta kaela ümber, lükates ühe salgu neist linakollaseist juukseist ta kõrva tah. Seal istusid nad vaisel pühapäeva õhtul valgel pingil valge laua otsas. (lk 417)
| |||