Keel: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub |
Resümee puudub |
||
21. rida:
** [[Marie von Ebner-Eschenbach]], "Aforism on pika mõtteahela viimane lüli". Tõlkinud Krista Räni. [[Loomingu Raamatukogu]] nr 30 2007
* Nii negatiivne [[teoloogia]] kui ka [[dekonstruktsioon]] veenavad meid, et inimlikust keelest ei vii välja ühtegi legaalset teed kõrgema [[reaalsus]]e mõistmiseks, et keelel puudub transtsendentne väljund, mistõttu ta viitab vaid iseenesele, inimliku märgisüsteemi enam või vähem korrastatud stiihiale.▼
** [[Jaan Undusk]], "Maagiline müstiline keel". Virgela, 1998, lk 17▼
* Keel on algselt [[tegu]], mingi hädatarvilik rituaalne sooritus. Keeles sisaldub alati mingi praktilise tegevuse jälg, olgu see praktiline tegevus siis ratsionaalset või maagilist algupära. Teatud juhul võib keel olla lihtsalt [[rituaal]], mis taastab [[inimene|inimese]] osalustunde. Tõenäoliselt kusagil siin on tänapäeva inimese muusikakultuse juured, sest [[muusika]] on nüüdisajal üks väheseid tähendussüsteeme, kus [[tähendus]]e ja osaduse vahekord on märgatavalt teistsugune. (lk 13)
32. rida ⟶ 34. rida:
** Valdur Mikita, "Lingvistiline mets". Välgi metsad 2013, lk 63
▲* Nii negatiivne [[teoloogia]] kui ka [[dekonstruktsioon]] veenavad meid, et inimlikust keelest ei vii välja ühtegi legaalset teed kõrgema [[reaalsus]]e mõistmiseks, et keelel puudub transtsendentne väljund, mistõttu ta viitab vaid iseenesele, inimliku märgisüsteemi enam või vähem korrastatud stiihiale.
▲** [[Jaan Undusk]], "Maagiline müstiline keel". Virgela, 1998, lk 17
* Keel teeb elu kirjeldamatult lihtsaks (keeruliste [[masin]]ate kasutusjuhendid!), aga tal on veel üks omadus: sõnadega saab luua lohutusi, julgustada, tekitada lootusi, teha nalja. Sõnadega saab maailma pehmendada. Saab teha laulu, saab teha pühakirja, jagada täiesti katteta lubadusi, rääkida asjadest, millest keegi midagi ei tea, nagu need oleksid teada ja selged.
** [[Tõnu Õnnepalu]], "Valede kataloog. Inglise aed". EKSA 2017, lk 120
* Ainus võimalik viis keelt "säilitada" on panna kirja selles keeles mõni niisugune tekst, mõni piibel või homeros, mida tulevased sugupõlved ikka ja ikka veel uurida tahavad. See keel ise on siis muidugi ammu juba "surnud" keel, seda ei kõnele enam keegi, aga kirjatähtedes, värssides, lausetes ja lugudes "elab" ta tõesti edasi. Elab, sest et elavad seda tarvitavad. Aga see on järelelu, elu pärast surma. Elavat keelt säilitada on võimatu, sest elava keele üheks omaduseks on muutumine. Tal pole igavest vormi. Iga kirjakeel on tegelikult juba surnud keel.
** [[Tõnu Õnnepalu]], "Aaker (Muskoka, Ontario, CA)". EKSA 2019, lk 307
* Iga eluvaldkond, kus keel aktiivselt kasutuses pole, on sammuke selle keele väljasuremise poole.
| |||