Feminism: erinevus redaktsioonide vahel

* Ma olen feminist. Olla feminist tähendab tahta [[vabadus]]t, [[õiglus]]t ja võrdsust naistele. Nagu teisedki poliitilised liikumised, on feminism segu kriitilisusest ja utoopilisusest. Feminism kritiseerib seksismi[[seksism]]i pahesid, kuid pakub ka nägemust vabadusest. [---] Aga feminism on ka [[utoopia]], nägemus paremast [[maailm]]ast. Feminism on võitlus, et kaotada seksism, et luua mitteseksistlik ühiskond, kus feminismi ei oleks enam vaja. Lühidalt öeldes on feminismi eesmärk muuta iseennast mittevajalikuks.

* Feminismi teine laine tõusis võimsalt [[Betty FriedaniFriedan]]i raamatuga "The Feminine Mystique", mis kirjeldas haritud koduperenaiste tühja ja rõhuvat [[elu]]. 20. sajandi keskpaiga tuumikperekond paljastati sellena, mis see kahtlemata oli: meeste domineeritud ühiskonna alustala, mille funktsioon on hoida naised eemale [[poliitika]]st ja vaimsest iseseisvusest, et nad jätkuvalt [[töö]]taks [[kodu]]s tasuta oma mehe jaoks. [[Abielu]]st sai feministliku arusaama järgi [[vangla]], mis võtab naiselt [[väärikus]]e, tambib ta [[rääkimine|kõnelevaks]] kodumasinaks ja röövib tema isikupära. Vabadus tähendas murda end kodust välja ja teostada end professionaalselt, leida oma hääl ja [[unistus]]ed.

* Feminism pidi muutma maailma, kuid vajalikku muutust, mis defineeriks ümber [[töö]] olemuse, ei tulnud. Naised läksid tööle nagu mehed ja tegid siis kodus teise tööpäeva otsa nagu naised. Läbipõlenud ja endiselt eneseteostuseta [[ema]]d näitasid oma tütardele, et tegelikult pole sellises elus midagi ihaldusväärset. Ehk on [[õnn]] ikkagi selles, kui jääd oma liistude juurde? Kuid oma liistude juurde jäämine polnud enam tagasiminek Betty Friedani [[aeg]]a, vaid omamoodi uus eneseteadlik ja ennast kehtestav [[koduperenaine|koduperenaisesus]].

* 1990. aastal kuulutas [[Camille Paglia]], et [[Madonna (laulja)|Madonna]] on feminismi tulevik. Tema arvates kartis toonane Ameerika feminism maskuliinsust. Madonna oli tema jaoks naiselikult jõuline mehi armastav eeskuju. Paglia janunes eelkõige feminismi järele, mis oleks seksuaalselt vabastav ja libertaarlik. 90ndad ja 2000. aastate esimene kümnend on minu hinnangul sellest hoiakust kantud postfeminismi kõrghetk. Selle nihke selge väljendus oli personaalse lahtihaakimine poliitilisest – mantra, mis minu silmis defineerib 70. aastate feminismi. "Uusfeminist" oli seksikas, šikk, positiivne ja võimestav ning vastandus populaarsele kuvandile vanast feministist, kes oli [[puritaan]]lik kuiv [[snoob]].

* Enne suuri platvorme passiti nišifoorumites, mille sisu oli laiema avalikkuse eest peidetud ning peavoolul oli palju lihtsam uskuda, et naiste [[progress]] on indiviidis endas kinni, kui linnulennult vaadates paistsid ettevõtted ja riigivõim naisi aktsepteerivat. [[Koduvägivald]] ja seksuaalvähemuste probleemid olid 15 aastat tagasi üsna varjatud nende eest, kes seda ei kogenud, adekvaatne pilt oli vaid spetsialistidel. Inimestel polnud võimalik anonüümselt jagada oma lugusid, mida kogu maailm saab Redditist vabalt lugeda. Aga ka misogüünial[[misogüünia]]l põhinevatel kogukondadel polnud võimalik globaalselt organiseeruda nõnda nagu sellel kümnendil. Pärast seda, kui naised on pidanud end kaitsma nii kultuuritarbijatena kui ka -loojatena, on tarbimiskultuuris isiklikust taas poliitiline saanud. [[Tarbimiskultuur]] on näiteks mängukultuur, kus su [[identiteet]] mängijana on otseselt seotud sellega, milliseid mänge sa omad ja hindad ning millised poliitilisi signaale sa sellega kogukonnale saadad. Postfeministlik vaatepunkt paistab nüüd neljanda laine kontekstis üdini naiivne.