Helena Läks: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub |
Resümee puudub |
||
9. rida:
* [[Luuletus]]el ei ole [[sugu]]. Mind isiklikult sügavalt liigutavate [[tekst]]ide puhul lahustub kirjutaja oma [[sõna]]dega loodud [[aeg|ajas]] ja [[ruum]]is ning nende atribuutides, muutub nendest lahutamatuks. Sellises ruumis sugu ei ole. Samuti leidub sellist [[luule]]t muuga võrreldes vähe, see on nii olnud ja jääb olema, sest ei allu mingile tellimusele.
* Elame [[ühiskond|ühiskonnas]], kus sooküsimusi puudutavas debatis osalemine on ammu muutunud kurnavaks just neile, kel on argumenteeritult ja tsiviliseeritult midagi öelda. Meie noortele õpetab see, et traktaatidega [[maailm]]a ei muuda. Edasi: kui oled noor [[naine]] ning tajud või oled harjunud kogema Suure Venna, meheliku pilgu alatist hindavat kohalolu, siis võib selliste olude keskel kujuneda uutviisi vaade ka teistele naistele ja iseendale.
* Suurem osa luuletamisest on ikka pigem mitteluuletamine. See ei ole kuidagi sunnitud ei seest- ega väljastpoolt, see lihtsalt on [[elu]] kulg, üsna rahulik, tuttav ja turvaline. Luuletamine – see on [[ärritus]] ja [[auk]] suures villases [[kangas]], aga ka selle lappimine. [[Pinge]] tekib sellest, et ei olegi võimalik nende kahe olemisviisi – mitteluuletamise ja luuletamise – vahel valida, sest nad lihtsalt on: nagu pikk [[mõõn]] ja järsk [[tõus]] või vastupidi.
** [[Maarja Pärtna]], [https://www.sirp.ee/s1-artiklid/c7-kirjandus/2014-06-19-18-07-52/ Soov leida rahu, tung teha lärmi]. Intervjuu. Sirp, 19. juuni 2014
| |||