Õunapuu: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
PResümee puudub
Resümee puudub
2. rida:
'''Õunapuu''' ehk aed-õunapuu (''Malus domestica'') on viljapuuliik, mille vili on õun.
 
==Piibel==
 
<poem>
17. rida ⟶ 18. rida:
parem käsi [[embus|kallistamas]].
</poem>
** [[Ülemlaul]], laul 2, salmid 3-6, tõlkinud [[Vello Salo]]
 
==Proosa==
 
* "Ah jaa – peaasi! – selle lühikese aja jooksul, mis te (jälle "Teie", olgu siis pealegi lõpuni "Teie") kodus viibite, olete Ülesoo koha peris ilusaks muutnud. Nüüd puudub Teil veel nägus rohu[[aed]]. Siin olles puutus see mulle kohe silma; kas olete ise selle peale mõtelnud? Rajal on noori õunapuid küll – [[sügis]]el võite sealt võtta, niipalju kui tahate."
** [[Oskar Luts]], "Suvi". (Teele kiri Tootsile)
 
 
* Ainult ühte märkas Indrek: neiu oli ka [[külm]]as ja tuhkjas [[lumi|lumes]] soe ja pehme, isegi läbi [[riided|riiete]] tungis see soojus ja pehmus. Ja kui ta tõusta katsus, siis ta pani veel tähele, et nad olid just selle vana õunapuu all, kust ta kord läbi tahtis minna magava [[laps]]ukesega, aga õunapuu viskas paar tiba külma [[vesi|vett]] ja lapsuke ärkas üles. Sügisel olid sel õunapuul punased õunad, täis oli ta punaseid õunu, välgatas Indrekul [[silm]]is, kui ta uuesti kukkus.
** [[A. H. Tammsaare]], "Tõde ja õigus" II, 28. peatükk
 
 
* Aga ei, tänavu vana Andres toimis teisiti. Kui oli natukene aega õunapuude all kõndinud, jäi ta seisma, katsus oma aastakümnetevanuse vimma seljas sirgu ajada ning vahtis üles õunapuude latva.
:„Indrek"Indrek," hüüdis ta natukese vaatlemise järele, ja kui see ligi astus, näitas ülespoole ja rääkis: „Näed"Näed sa seda õiekobarat seal, ühest servast vist natuke roosa teine, kui mu silmaseletus mind ei peta, ma tahaks selle omale saada. Seal kasvavad küll ilusad punased õunad, aga võib-olla mina neid enam ei näe ega söö, las siis saan need õiedki."
:Nõnda rääkis ta, kuna Indrek katsus ronida õunapuuharude vahele, et käsi ulatuks murdma soovitud õiekobarat.
:„Onu"Onu, las mina!" hüüdis Elli ja jooksis õunapuu juurde. Ning enne kui Indrek sai ronimisega õieti hakkamagi, oli tüdruk juba õunapuu otsas ja murdis vanaisa näidatud õiekobara.
** A. H. Tammsaare, "Tõde ja õigus" V, 10. peatükk
 
 
* Terve [[päev]] selles pisut liiga maamajalikus elamises, mis tundus vaid lõunauinakupaigana kahe jalutuskäigu vahel või [[vihm]]ahoo ajal, ühes neist elamistest, kus iga salong meenutab lehtlat ja kus toaseinte tapeetidel pakuvad teile seltsi kord aia[[roos]]id, kord [[lind|metsalinnud]] — üksteist siiski segamata —, sest need seal olid vanad tapeedid, millelt iga roosi saanuks noppida, olnuks see vaid elav; iga linnu puuri panna ja kodustada, mitte nagu neis tänapäeva tubade suurejoonelistes kujundustes, kus hõbepõhjal on kõik Normandia õunapuud Jaapani stiilis ritta võtnud, et otseteed teie voodiunelustusse tungida; terve see päev, mille ma veetsin oma toas, aknast paistmas pargi kena haljus ja [[sirel]]id [[värav]]a kõrval, veeäärsete suurte [[puu]]de [[päike]]ses helkivad lehed ja Méséglise'i [[mets]].
** Marcel Proust, "Taasleitud aeg", tõlkinud Tõnu Õnnepalu. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 2004, lk 15
 
 
==Luule==
 
<poem>
Ma tahaksin [[koduskodu]]s olla,
kui õunapuud õitsevad
ja nende [[roosa]]kad [[õis|õied]]
mu [[juuksed|juukseid]] ehivad.
</poem>
* [[Helene Koff]], "Ma tahaksin kodus olla", tuntud rahvaliku lauluna
 
 
 
* "Ah jaa – peaasi! – selle lühikese aja jooksul, mis te (jälle "Teie", olgu siis pealegi lõpuni "Teie") kodus viibite, olete Ülesoo koha peris ilusaks muutnud. Nüüd puudub Teil veel nägus rohu[[aed]]. Siin olles puutus see mulle kohe silma; kas olete ise selle peale mõtelnud? Rajal on noori õunapuid küll – [[sügis]]el võite sealt võtta, niipalju kui tahate."
** [[Oskar Luts]], "Suvi". (Teele kiri Tootsile)
 
 
 
41. rida ⟶ 57. rida:
</poem>
* [[Marie Under]], "Stanssid" kogust "Sinine puri". Tallinn: Siuru kirjastus 1918
 
 
 
* Ainult ühte märkas Indrek: neiu oli ka [[külm]]as ja tuhkjas [[lumi|lumes]] soe ja pehme, isegi läbi [[riided|riiete]] tungis see soojus ja pehmus. Ja kui ta tõusta katsus, siis ta pani veel tähele, et nad olid just selle vana õunapuu all, kust ta kord läbi tahtis minna magava [[laps]]ukesega, aga õunapuu viskas paar tiba külma [[vesi|vett]] ja lapsuke ärkas üles. Sügisel olid sel õunapuul punased õunad, täis oli ta punaseid õunu, välgatas Indrekul [[silm]]is, kui ta uuesti kukkus.
** [[A. H. Tammsaare]], "Tõde ja õigus" II, 28. peatükk
 
* Aga ei, tänavu vana Andres toimis teisiti. Kui oli natukene aega õunapuude all kõndinud, jäi ta seisma, katsus oma aastakümnetevanuse vimma seljas sirgu ajada ning vahtis üles õunapuude latva.
:„Indrek,“ hüüdis ta natukese vaatlemise järele, ja kui see ligi astus, näitas ülespoole ja rääkis: „Näed sa seda õiekobarat seal, ühest servast vist natuke roosa teine, kui mu silmaseletus mind ei peta, ma tahaks selle omale saada. Seal kasvavad küll ilusad punased õunad, aga võib-olla mina neid enam ei näe ega söö, las siis saan need õiedki.“
:Nõnda rääkis ta, kuna Indrek katsus ronida õunapuuharude vahele, et käsi ulatuks murdma soovitud õiekobarat.
:„Onu, las mina!“ hüüdis Elli ja jooksis õunapuu juurde. Ning enne kui Indrek sai ronimisega õieti hakkamagi, oli tüdruk juba õunapuu otsas ja murdis vanaisa näidatud õiekobara.
** A. H. Tammsaare, "Tõde ja õigus" V, 10. peatükk
 
* Terve [[päev]] selles pisut liiga maamajalikus elamises, mis tundus vaid lõunauinakupaigana kahe jalutuskäigu vahel või [[vihm]]ahoo ajal, ühes neist elamistest, kus iga salong meenutab lehtlat ja kus toaseinte tapeetidel pakuvad teile seltsi kord aia[[roos]]id, kord [[lind|metsalinnud]] — üksteist siiski segamata —, sest need seal olid vanad tapeedid, millelt iga roosi saanuks noppida, olnuks see vaid elav; iga linnu puuri panna ja kodustada, mitte nagu neis tänapäeva tubade suurejoonelistes kujundustes, kus hõbepõhjal on kõik Normandia õunapuud Jaapani stiilis ritta võtnud, et otseteed teie voodiunelustusse tungida; terve see päev, mille ma veetsin oma toas, aknast paistmas pargi kena haljus ja [[sirel]]id [[värav]]a kõrval, veeäärsete suurte [[puu]]de [[päike]]ses helkivad lehed ja Méséglise'i [[mets]].
** Marcel Proust, "Taasleitud aeg", tõlkinud Tõnu Õnnepalu. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 2004, lk 15
 
==Kirjandus==