Kollane: erinevus redaktsioonide vahel

* Kui Vanaisa oli selle karistuse[[karistus]]e täide saatnud, näeb ta üht hilpharakat oksalt[[oks]]alt oksale lendamas, kes oma ilusat ülikonda laseb [[päike]]sepaistes läikida ja oma muretut [[laul]]ukest vilistab. "Kehkenpüks [[peoleo|vihmakass]]," hüüab ta temale, "kas sul pole midagi muud teha kui eputada?" — "Vanamees," ütles see, "[[töö]] on must, ega mina või oma kuldkollast kuube[[kuub]]e rikkuda ja hõbekarva [[püksid|pükse]] mustaks teha, — mis sa ise selle kohta ütleksid?"

* Aga need sõnad[[sõna]]d, mis mõistatuslik Ahab oma tiigerkollasele meeskonnale ütles, on siinkohal parem vahele jätta, sest teie elate evangeeliumiriigi õndsa [[valgus]]e paistel. (lk 254)

* Mida kõneledagi käteparkimisest magusate[[magus]]ate lepakoortega ning kahetsusest, et see värv ei püsinud. Aga ilusamaks ühtki kollast mu [[süda]] vist ei tunnista lepaurbade kollasest, kuigi kurkumakollane[[kurkum]]akollane on väga kena ja vägev toon, kuigi kollane [[madar]] on väga ilus ja paljude õitegi kollane. Ja siiski, kui keegi sunniks mu maalima sellele, mõnel õigel päeval õhuski hõljuvale kollasele lähima tooni, vaevalt ma tabaksin tema. Säärased asjad peavad olema võrdlemisi ükskõiksed meeldejäämaks. Sündmused[[Sündmus]]ed püsivad, [[tunded]] säilivad kuidagi, aga nägemise- või kuulmisemuljed - see on lootusetu. Minuga vähemalt. Mida rohkem tahan pidada meeles, seda kindlamini unustan. Ja ometi, unenägudes[[unenägu]]des on kõik mul meeles, koguni lepaurbade kollane täie selgusega. Saan ju küll teda ilmsigi peaaegu kujutella, aga see kollane lainetab ja virvendab segamini mitmete muudega. Unes on ta ainult see ning võimatu eksida mõne teise juurde.