Redaktsioon: 1. oktoober 2020, kell 00:14 redigeeri Pseudacorus (arutelu \| kaastöö) Administraatorid 36 386 muudatust Resümee puudub ← Vanem muudatus		Redaktsioon: 3. jaanuar 2021, kell 22:00 redigeeri eemalda Ehitaja (arutelu \| kaastöö) Administraatorid 52 030 muudatust Resümee puudub Uuem muudatus →
1. rida: {{toimeta}} [[File:20180511Aesculus_hippocastanum.jpg\|pisi\|Õitsvad hobukastanid]] <poem>▼ Vana [[teater]] – ta [[müür]]idel veel▼ ahastab tardunud [[mask]]e.▼ All aga kastanil rõõmus on meel,▼ [[pung]]ad on niisked ja rasked.▼ </poem>▼ * [[Linda Ruud]], "Kevadvisandid", rmt: "Mu südames on pühapäev", Tallinn: ERK, 1962▼ 25. rida ⟶ 17. rida: * Ekke Moor oli juba [[täiskasvanu]]d mees, kui [[ema]] teda ikka veel peksis. Ja kui Ekke Mooril sündis [[poeg]], siis peksis see ema ka teda. [[Naaber\|Naabrid]], kes kõike kuulsid ja nägid, ei teinud teist nägugi. Sest neil endil toimus sama asi. Ja võib-olla sellepärast Ekke Moor leidiski endale [[pruut\|pruudi]] just naabrite juurest. Aga mis saab sellest inimesest, kes kardab oma ema, mis lähisuhteid on selline inimene võimeline looma! Täiskasvanud mees põgeneb peksmise hirmus oma ema eest kastanipuu otsa ja varjab seal ennast, teeskleb, et ta on [[kägu]]. ** [[Urmas Vadi]], "Head tüdrukud lähevad taevasse, teised vaatavad, kuidas ise saavad" Looming 7/2015, lk 906 * Keskne universaalkaubamaja (''TsUM'') Kreštšatiku ääres on tervenisti kaetud hiiglasliku lipuvärvides kangaga. Suundun mööda Bogdan Hmelnitski [[tänav]]at ülesmäge, möödun ooperiteatrist, kus mõne aasta eest alati loožis istusime ("Maskiball", "Sevilla habemeajaja" jt.). Kuldse [[värav]]a juures ostan putkast külma [[õlu\|õlle]], istun Jaroslav Targa kuju juurde kastanite alla pingile. Õdus olemine — tunnen ja tean, et kõik läheb hästi. 32. rida ⟶ 24. rida: * ... näha seda lobeeliakorvi räästakonksu otsas kiikumas, taustaks puud, näha kahisemas seda kastanit ja neid [[viirpuu\|viirpuid]], ees lillekorvist laik, lipsata verandasohvalt [[sokk]]is jalu murule, vaatamaks, mis sääl teisel pool toanurka kolksatas, näha [[valgus]]t nirisemas poolsajandivanuste viljapuude vyradest. ** [[Kalju Kruusa]], luulekogu "Treffamisi" (2004) * See oli olnud ilus aeg. Imeline aeg. Ateljeeaknad olid lahti ja suur lindimagnetofon mängis. Akende taga õitses vana kastan... Vassiljevi valge [[kass]] põõnas aknalaual, [[muusika]]st ja nitroaurudest hullunud [[naaber]] kutsus ei tea mitmendat korda miilitsa ja Vassiljev tegi järjekordse sihvaka Murfatlari lahti. Täis veinikastid seisid ateljeenurgas virnas. Tühjad kestad vedelesid [[ahi\|ahju]] ees nagu tankirusikad. ▼ ** [[Ervin Õunapuu]], "Pimesta pimedus. Esimene ajaraamat. Taavet", Vikerkaar 1/1986, lk 30▼ * Kui vanahärra, Küüs, see kunagi nii elav, nüüd aga oma haige [[süda]]me tõttu aeglustuma sunnitud kuju, jõudis hommikusel jalutuskäigul Septembri puiesteele, lõi kirikukell üksteistkümmend. ▼ :Aegajalt ta seisatas ja pillutas [[tuvi]]dele toitu. Kastanid olid alanud oma õitsengut, puiestee oli peaaegu tühi ja õndsalikult jahe. Ainult ajaküllased lapsevankrid rudistasid rahuarmastavalt sõmer[[liiv]]a. Mõni püsimatu päikeselaik kiikudes teel, äratas väikeste sõitjate huvi, mida nad väljendasid käsivarre ja [[sõrmed]]e väljasirutamisega, mõnda lehekest maha pillates. Ruttas mõni turulttulija tütarlaps, viies mitmesuguste ainete [[lõhn]]a läbi bulvari kastanite vilu. ▼ * [[Erni Krusten]], [https://dea.digar.ee/cgi-bin/dea?a=d&d=krattsatiirile19270704.1.2 "Pettus"], Kratt, 4. juuli 1927, lk 2▼ ==Luule== ▲<poem> ▲Vana [[teater]] – ta [[müür]]idel veel ▲ahastab tardunud [[mask]]e. ▲All aga kastanil rõõmus on meel, ▲[[pung]]ad on niisked ja rasked. ▲</poem> ▲* [[Linda Ruud]], "Kevadvisandid", rmt: "Mu südames on pühapäev", Tallinn: ERK, 1962 94. rida ⟶ 103. rida: </poem> * Georgi Kirillov, "* Küünlakuu tuule", tlk [[Arvo Valton]], Vikerkaar 1/1986, lk 18 ▲* See oli olnud ilus aeg. Imeline aeg. Ateljeeaknad olid lahti ja suur lindimagnetofon mängis. Akende taga õitses vana kastan... Vassiljevi valge [[kass]] põõnas aknalaual, [[muusika]]st ja nitroaurudest hullunud [[naaber]] kutsus ei tea mitmendat korda miilitsa ja Vassiljev tegi järjekordse sihvaka Murfatlari lahti. Täis veinikastid seisid ateljeenurgas virnas. Tühjad kestad vedelesid [[ahi\|ahju]] ees nagu tankirusikad. ▲** [[Ervin Õunapuu]], "Pimesta pimedus. Esimene ajaraamat. Taavet", Vikerkaar 1/1986, lk 30 ▲* Kui vanahärra, Küüs, see kunagi nii elav, nüüd aga oma haige [[süda]]me tõttu aeglustuma sunnitud kuju, jõudis hommikusel jalutuskäigul Septembri puiesteele, lõi kirikukell üksteistkümmend. ▲:Aegajalt ta seisatas ja pillutas [[tuvi]]dele toitu. Kastanid olid alanud oma õitsengut, puiestee oli peaaegu tühi ja õndsalikult jahe. Ainult ajaküllased lapsevankrid rudistasid rahuarmastavalt sõmer[[liiv]]a. Mõni püsimatu päikeselaik kiikudes teel, äratas väikeste sõitjate huvi, mida nad väljendasid käsivarre ja [[sõrmed]]e väljasirutamisega, mõnda lehekest maha pillates. Ruttas mõni turulttulija tütarlaps, viies mitmesuguste ainete [[lõhn]]a läbi bulvari kastanite vilu. ▲* [[Erni Krusten]], [https://dea.digar.ee/cgi-bin/dea?a=d&d=krattsatiirile19270704.1.2 "Pettus"], Kratt, 4. juuli 1927, lk 2 [[Kategooria:Puud]]

Kastan: erinevus redaktsioonide vahel