Meelis Oidsalu: erinevus redaktsioonide vahel

* Roll on miski, mis on sageli interpretatsioonina hinnatav, analüüsitav, näitlejast ideeliselt või energeetiliselt eenduv. Kehastumus on seisund, kus näitlejateater realiseerib end kõige elusamalt, kus teatrikunsti dionüüsiline element allutab hetkeks lääne kultuuri apollooniliselt fikseeritud objekti-kunsti fetišismi[[fetišism]]i.

* Me ei suuda kuidagi leppida kahe asjaga: esiteks, et kultuur on sama tsükliline nagu loodus, sellega, et kõik, kurat, ongi kordunud varsti juba mitukümmend tuhat aastat, ikka otsime uusi viise, kuidas loodusest eristudes uuel moel objektistuda; teiseks aga ei suuda me leppida sellega, et kunstis on lisaks tehislikule, kunstlikule ilmutuslikkusele olulisel kohal looduslikud, bioloogilised, lagunemisprotsessid. Läänemaailmas on kunstiteos inimese vastuhakk [[termodünaamika]] teisele seadusele ja teatris kisub üha uute rollide kiuste pehastuv näitleja selle tõe räigelt alasti. Teater räägib kunsti kohta olulist, vajalikku tõde ka siis, kui näitleja ei suuda enam kehastuda, kui tema senine "tuntud headus" on viinud hetkeni, kus ta saabki teha rolle ainult kulmutööga. Ülejäänu osa tema lavakehast on avalik kuvand ja rollislepid ja näitleja enda kehamälu halvanud.

* Teadvustan igasuguse antiesteetilise kunsti vajadust, selline kunst on nagu kosmiline [[tumeaine]], mis hoiab maailma koos, aga seda ei pea sellena ilmtingimata nägema. Suur osa „Riik"Riik ei ole kunstiteos“kunstiteos" näitusest osutus just selliseks tumeaineks, mis võimaldab riigil rahulikult edasi toimida: meelt on avaldatud kirjade järgi avalikus, kuigi tühjas ][[ruum]is.

* Teatraali [[autoriteet]] annab hoopis ehedama meki ka tema reklaamitavale grill[[vorst]]ile.

* Eesti teatraalide väljaütlemistes ja teatrite tegutsemisest kumab läbi arvamus, et [[pühendumine]] pühitseb teatri ja kõik, mida seal tehakse, et pühendumisest piisab. Ent kõrge töömoraal peaks olema teatrile pelgalt vahend. Kui teatri põhiülesanne on uurida inimene olemist, inimsust[[inimsus]]t (teatri ülesanne on otsida vastust küsimusele "kuidas me oleme?", kui lähtuda [[John Malkovich]]i teatripäeva läkitusest), siis peaks ka teatri enda peamine eetiline mõõt olema ennekõike inimene ja tema olemise viis. Teatrieetika keskne küsimus on seega: millist inimest teater idealiseerib?

* Samas see, millist inimest teater idealiseerib, ei nähtu ainult sellest, '''mida''' teater teeb, vaid ka sellest, '''kuidas''' teatri [[institutsioon]] ühiskonnas on. Teater on avaliku koosoleku[[koosolek]]u vormis toimiv kunst, teatrietendusteatri[[etendus]] on muu hulgas ka kommunikatsiooniakt[[kommunikatsioon]]iakt, ja nagu iga kommunikatsiooniakti, tuleb ka teatrit hinnata kommunikatsioonieetilisest aspektist.

* Nii mõnigi teater näib elavat enda loodud turundusmullis, lojaalsete teatrisõprade imetlusega vooderdatud kriitikavabas enesekuvandis, millele adekvaatset tagasisidet väliskeskkonnast ei saada. See on ühelt poolt tingitud sellest, et suurematel teatritel on võimas turundusmasin, mis lisaks teatrite kunstilisele juhtimisele on allutanud ka päevalehtede kriitikaküljed. Teiselt poolt on see aga seotud ka hälvetega kultuuriretseptsioonis. Selle ilmekaimaks näiteks on tõik, et isegi rahvusringhäälingu[[rahvusringhääling]]u päevauudised on kaasatud teatrite turundusskeemi. Ajakirjanduseetika koodeks keelab avaldada uudiste rubriigis reklaami[[reklaam]]i (p 6.1), samuti ei ole lubatud ajakirjanikul olla kajastatava institutsiooni teenistuses (p 2.3). Kui teater saab oma kohustusi mitte tundvalt meedialt nii jõulist kriitikavaba promo, siis pole ka ime, et teatrite enesekuvand on ebaadekvaatne ja nartsissistlik.

* Neis kümmekonnas sekundis enne etenduse algust, mil saal on pimenenud, [[publik]] vaikne, aga etendus pole veel alanud, on lüpsieelset laudameeleolu. Teatrikülastajad lõpetavad jutu, lülitavad välja ühendused saalivälise maailmaga, andes märku, et neist on saanud Publik, ja kui külastajad on vaikinud, hakkab kostma Publiku häält. Tagareast tuleb summutatud röhatus, vasakult kõhukorinat, ees nuusatakse, paremal hingab keegi raskelt läbi [[nina]], kümnete rahutute liigeste nihelemisest tekkivast toolide naginast rääkimata. Publik on saalitäis Ihu, Füüsist. Lavastaja ülesanne on muuta Füüsis Metafüüsiseks.

** Meelis Oidsalu, "Mees, naine ja publik.", Teater.Muusika.Kino, 5/2010