Simone de Beauvoir: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
48. rida:
* Religioon aitas ema niisama vähe kui mind lootus postuumsele kuulsusele. Olgu surematus taevane või maine, seda, kes elu küljes ripub, see surmas ei lohuta. (lk 63)
* Kui sureb keegi, keda me armastame, maksame tuhande kibeda kahetsusega selle eest, et ise alles jäime. Surm näitab meile kadunu kordumatut ainulaadsust. Ta muutub suureks nagu maailm, mida tema puudumise tõttu enam ei ole ja mis tervenisti olemas oli vaid koos temaga. (lk 64)
* Asjade võim on tuntud. Neis kivistub elu ja on materiaaisemmateriaalsem kui üheski oma hetkes. Need orvuks jäänud tarbetud asjakesed lebasid mu laual, oodates kolikambrit või uut kodakondsust. (lk 67)
või uut kodakondsust. (lk 67)
* Me võtsime osa omaenese matuste peaproovist. Ehkki see seiklus on meile kõigile ühine, peab igaüks selle üksinda läbi elama. (lk 68)
* Kuigi mind polnud seal, kui ta hinge heitis, — ja ehkki ma olen kolmel korral surija viimast hingetõmmet kuulnud —, just tema voodipeatsis nägin ma võigaste tantsude Surma, pilkavat ja nägu moonutavat õhtuste muinasjuttude Surma, kes koputab uksele, vikat käes, Surma, kes tuleb teadmata kust, võõras ja ebainimlik. Tal oli ema enese nägu, kui ta hambaid näidates naeratas laia teadmatuse naeratust. (lk 72)