Simone de Beauvoir: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
30. rida:
* Õigupoolest küll geeniuseks ei sünnita, vaid saadakse; naise elutingimused aga on teinud selleks saamise seniajani võimatuks. (Ajalugu, lk 125-126)
* Kuis võiks Tuhkatriinu müüt oma võlujõudu kaotada? Veel tänapäevalgi julgustatakse tütarlast ootama rikkust ja õnne pigem "muinasjutuprintsilt" kui püüdma üksi raskes ja ebakindlas võitluses toime tulla. Eelkõige võib tütarlaps loota printsi läbi pääseda kõrgemasse ühiskonnaklassi ja sellist imet ei taga talle isegi mitte eluaegne töö. (Ajalugu, lk 130)
* Niipea kui subjekt püüab end teostada, vajab ta enese piiritlemiseks ja eitamiseks Teist: ta küündib iseendani üksnes võõra reaalsuse kaudu. Seepärast ei paku elu kunagi täiust ja rahu, vaid on millegi puudumine ja liikumine, elu on võitlus. Inimese vastas on loodus, mida ta püüab valitseda ja endale allutada. Kuid loodus ei suuda tema soove täielikult rahuldada. Loodus toimib kas pelgalt abstraktse vastasena või võõraks jääva takistusena; ta alistub passiivselt inimese soovidele ja laseb tal endaga samastuda. Inimene valitseb loodust üksnes teda enda huvides kasutades, seega teda hävitades. Mõlemal juhul jääb inimene üksi; ta on üksi kivi puudutades ja üksi puuvilja süües. (Müüdid, lk 133)
* Teine on olemas vaid siis, kui ta on olemas iseenda jaoks. Tõeline teine on minust lahusolev ennast identifitseeriv teadvus. (Müüdid, lk 133)
* ... inimene saavutab tõeliselt moraalse hoiaku, kui ta loobub olemast, et võtta enda kanda oma eksistents. Selle sammuga ütleb ta lahti igasugusest omamisest, sest omamine on olemise otsimise viis. Kuid seda tõelist tarkust ei leia inimene iial, ta peab kogu aeg selle poole püüdlema, see nõuab alatist pingutust. Võimetu end teostama üksinduses, on inimene omasugustega suheldes ometi pidevalt hädaohus: elu on raske ettevõtmine ja selle õnnestumine pole kunagi tagatud. (Müüdid, lk 134)
* Naine on kõike seda, mida mees ei ole ja mida mees tahab endale saada, naine on mehe eitus ja tema olemise mõte. (Müüdid, lk 138)
* Veel selle sajandi algul keelasid eeskirjad naisi astumast Põhja-Ameerika suhkrutehastesse, kui neil oli see, mida anglosaksid nimetavad needuseks (''the curse''), sest siis pidi suhkur mustaks minema. Saigonis aga ei kasutata naisi oopiumi valmistamisel, sest menstruatsioon rikub toote, muutes selle mõruks. Sellised uskumused elavad veel paljudes Prantsuse maakohtades. Iga perenaine teab, et majonees ei õnnestu, kui tal endal või mõnel ligiduses oleval naisel on menstruatsioon. (Müüdid, lk 142-143)
* Tavade ja kommetega on sageli püütud naise keha piiridesse suruda: hiinlanna oma kinniseotud jalgadega suudab hädavaevu kõndida, Hollywoodi staari lakitud kulliküüned jätavad ta kätest ilma; kõrged kontsad, korsetid, krinoliinvõrud ja kitsad seelikud pole välja mõeldud niivõrd rõhutama naise keha kumerusi, kuivõrd suurendama selle abitust. (Müüdid, lk 148)
* Lihalikkuses näeb kristlane vaenlast, mis seostub üksnes naisega. Naises kehastuvad maised, seksuaalsed ja deemonlikud kiusatused. Kõik kirikuisad rõhutavad, et just naine ahvatles Aadama pattu langema. Ristiusk tunneb naise keha vastu sellist vastikust, et mõistes küll oma Jumala häbiväärsesse surma, säästab ta teda rüvetavast sünnist: Efesose kirikukogu Idas ja Lateraani kirikukogud Läänes kinnitavad, et Kristus sündis neitsist. Keskajast alates on peetud naise keha roojaseks. See vastikustunne pidurdas kaua aega ka teaduse arengut. Linné jätab oma loodusõpetuses kõrvale naise suguelundite kui "jälestusväärsete" uurimise. Puritaanlikus maailmas elab edasi viha lihaliku vastu. (Müüdid, lk 157)
* Kodanlikus ühiskonnas on naise üks rolle esinduslikkus: tema ilu, sarm, intelligentsus ja elegants on mehe edukuse välised märgid nii nagu tema autogi. Kui mees on rikas, ehib ta naist karusnahkade ja kalliskividega. Vaesem mees kiidab oma naise moraalseid omadusi ja perenaiseoskusi. Ka kõige vaesem mees arvab end omavat mingit maist varandust, kui tal on naine, kes teda ümmardab. (Müüdid, lk 164)
* Muusad on naised. Muusa vahendab mehele neid looduse lätteid, millest too ammutab. Et naise hing on sügavalt seotud loodusega, püüab mees naise kaudu uurida vaikuse ja viljaka öö lõputust. Muusa ei loo ise midagi, ta on mõistuslikuks muutunud sibüll, kes kuulekalt ümmardab oma isandat. Tema nõuanded on kasulikud isegi konkreetsetel ja praktilistel aladel. Mees soovib saavutada oma sihte ilma omataoliste abita, teise mehe nõuanded oleksid talle talumatud; mees kujutleb, et naine räägib teiste väärtuste ja talle tundmatu tarkuse nimel vaistlikumalt ja vahetumalt kooskõlas tegelikkusega. (Müüdid, lk 168)
* Naine on samal ajal keha ja antikeha: ta kehastab nii Loodust kui Ühiskonda. (Müüdid, lk 169)
* Pole ühtki naise võrdkuju, mis ei kutsuks otsekohe esile selle vastandit. Naine on Elu ja Surm, Loodus ja Tehislikkus, Valgus ja Öö. Mis tahes aspektist me naist ka ei vaataks, näeme me ikka sedasama asjade käiku; ebaoluline muutub tingimata oluliseks. Neitsi Maarjas ja Beatrices elavad edasi Eeva ja Kirke. (Müüdid, lk 171)
* Naist võib süütult kahtlustada ja kõige väiksemagi kahtluse puhul hukka mõista nagu Genevieve de Brabant’i ja Desdemonat. Naise süüd pole vaja tõestada, tema peab tõestama oma süütust. Seepärast võib ka armukadedus olla küllastamatu. (Müüdid, lk 174)
==Väga kerge surm==
| |||