Kahvel: erinevus redaktsioonide vahel

* Kiir kergitab püksisäärt, laseb enese põlvili ja loeb ruttu ja posinal meieisapalvet[[meieisapalve]]t, kusjuures ta [[huuled]] naljakasti toruli ajab, otsekui tahaks ta [[jumal]]ale selgeks teha, et asi tema pattudega[[patt]]udega pole sugugi nii paha, nagu see vahest esialgu näib. Ühe silmanurgaga mõõdab ta enda kõrval seisvat Tootsi ja jõuab otsusele, et kui juba keegi Paunverest igavest piina peab kannatama, siis paharetil ja tema sellidel igatahes pole tarvis seda isikut kaugemalt otsida. Siin tema kõrval seisab igavene koogumees, kelle küljes arvatavasti juba kohtki on valmis vaadatud, kuhu talle kord kahvliga torgatakse.

* Süües isa [[suu]] auras. Ta mäluvad lõuapärad olid niisama täitmatud kui ta [[käed]]. Tütar seisis püsti, et isa [[taldrik]]ut kiiremini täita; tütre taldrik jäi tühjaks. Ükskord, kartis ta, pärib isa, miks mina ei söö. Isa sõnad[[sõna]]d olid tütrele veel hirmsamad kui teod. Isa sõnu mõistis tütar alles sellest ajast alates, mil ta täiskasvanuks[[täiskasvanu]]ks sai, isa toimingud mõjutasid teda tema elu esimestest hetkedest[[hetk]]edest peale. Isa, ma juba sõin, vastaks ta. Söö aga. Ent isa ei küsinud seda temalt oma [[abielu]] pikkade aastate jooksul mitte kordagi. Mälumise ajal ta mälus. Tema pilk püsis taldrikul, ainiti ja joobunult. Toidumäe kahanedes kustus silmade sära. Mehe mälumislihased panid pahaks, et neile anti liiga vähe tööd; nad ähvardasid peagi röökima pista. Häda taldrikule, kui see tühjaks sai! [[Nuga]] lõikunuks ta puruks, kahvel puurinuks läbi, [[lusikas]] löönuks katki ja röögatus paisanuks kildudeks.