Simone de Beauvoir: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub |
|||
77. rida:
* Nii nagu mees tahab, et naine oleks voodis ühtaegu kuum ja külm, nõuab ta ka, et naine täielikult anduks, muutumata seejuures koormavaks, naine peab mehe maa peale fikseerima ja vabaks jätma, tagama päevade üksluise kordumise ning mitte igavaks muutuma, olema pidevalt kohal ja mitte kunagi segama; mees tahab, et naine oleks tervenisti tema päralt, kuid ei taha ise naisele kuuluda, soovib elada paaris ja ometi üksi. (Abielu, lk 338)
* Abielu ebaõnnestumises ei ole süüdi indiviidid: süüdi on - vastupidi sellele, mida väidavad Bonald, Comte ja Tolstoi - loomult väärastunud institutsioon ise. Kuulutada, et mees ja naine, kes pole teineteist valinudki, peavad kogu elu jooksul korraga igal moel teineteist rahuldama, on jabur ja sigitab vältimatult silmakirjalikkust, valet, vaenu ja õnnetust. (Abielu, lk 339-340)
* Muuseas tuleb tähele panna, et ühiskond, kes nii innukalt kaitseb embrüo õigusi, kaotab laste vastu huvi niipea, kui nad on sündinud; avaliku hoolekande nime kandva kurikuulsa institutsiooni ümberkorraldamise asemel kiusatakse taga aborti teinud naisi. (Ema, lk 346)
* ... embrüonaalsesse ellu kõige aupaklikumalt suhtuvad mehed on ka kõige varmamad täiskasvanuid sõjasurma saatma. (Ema, lk 346)
* Mees teeb vea, vastutama peab aga naine; mees toob kuuldavale kõigest paluvaid, ähvardavaid, mõistlikke või ägedaid sõnu - need ununevad tal ruttu; naine peab ta
sõnade tähendust kogema valus ja veres. Vahel ei ütlegi mees midagi, vaid lahkub, ent tema vaikimine ja põgenemine on veelgi ilmsem isaste kehtestatud moraaliseadustiku eiramine. Nõndanimetatud naiste "amoraalsuses", misogüünide lemmikteemas ei ole midagi üllatavat; kuidas saaksidki naised hoiduda umbusaldamast neid arrogantseid põhimõtteid, mida mehed avalikult kuulutavad ja vargsi maha salgavad? (Ema, lk 353)
* Nagu öeldud, on abielul lasuv needus see, et pahatihti ühinevad indiviidid oma nõrkuses, mitte tugevuses, teisisõnu, selle asemel et anda, tahab kumbki teiselt midagi saada. Veelgi eksitavam on lootus saada lapselt täiust, soojust ja väärtust, mida ise pole osatud luua; laps toob rõõmu vaid naisele, kes on suuteline isetult teisele head soovima ja omakasu taga ajamata otsib võimalusi ületada oma eksistentsi piirid. (Ema, lk 383)
* On kuritegelik paradoks keelata naisele igasugune osalus avalikus elus, sulgeda tee mehelike ametite juurde, kuulutada ta võimetuks kõigis valdkondades ning usaldada talle siis delikaatseim ja tõsiseim kõigist üritustest, inimolendi kasvatamine. (Ema, lk 385)
* Laps ei päästa ema immanentsusest, ema kasvatab tema keha, toidab ja katab last: iial ei suuda ta aga enamat kui luua olukord, millest välja pürgimine on lapse vabadus. (Ema, lk 386)
* Naine on nõus elu andma vaid siis, kui elul on mõte. Ta ei saa olla ema, püüdmata osaleda majandus-, poliitika- ja ühiskonnaelus. Kahuriliha, orjade ja ohvrite ilmaletoomine ning vabade inimeste sünnitamine on kaks ise asja. (Ema, lk 387)
* Naisteajakirjad jagavad pereemale ohtralt õpetusi, kuidas nõusid pestes säilitada seksuaalne veetlus, kuidas raseduse ajal elegantseks jääda, kuidas sobitada koketerii, emadus ja majanduslikkus, ent kõiki neid nõuandeid kohusetruult järgides läheb naine peagi peast segaseks ja närbub. (Ema, lk 388-389)
* Mees vananeb pikkamisi, kuid naine jääb äkitselt oma naiselikkusest ilma; naine on veel noor, kui ta kaotab erootilise külgetõmbejõu ja sigimisvõime, mis ühiskonna ja tema enda silmis olid tema olemasolu õigustuseks ja õnne tagatiseks. Naisel tuleb elada täisea teine pool täiesti ilma tulevikuta. (Küpsest east vanaduseni, lk 390)
* Umbes viiekümneaastaselt on naine oma parimas jõus ja tal on rikkalikult kogemusi. Selles eas pääseb mees oma elus haripunkti, ta tõuseb kõige tähtsamatele ametikohtadele, kuid naine saadetakse pensionile. Talle on õpetatud üksnes eneseohverdamist, kuid seda ei vaja talt enam keegi. Ta tunneb end kasutuna, ta ei leia oma elule õigustust ja elada jäänud pikkadele tühjadele aastatele vaadates ohkab ta: "Keegi ei vaja mind enam!" (Küpsest east vanaduseni, lk 400)
* Pole midagi haruldasemat kui ema, kes austab oma last inimolendina ja tunnistab ka tema vabadust ebaõnnestuda ning kannab koos temaga riske, mida kätkevad kõik ettevõtmised. Palju enam kohtab liialt ülistatud spartalanna tüüpi ema, kes mõistab kergekäeliselt oma järglase kas aujärjele või surma. (Küpsest east vanaduseni, lk 401)
* Kaotades ühiskonnas funktsiooni, muutub mees täielikult kasutuks; naisel on vähemalt kodune majapidamine; ta on vajalik mehele, kellest talle endale on üksnes meelehärmi. Naised on uhked oma sõltumatuse üle; lõpuks ometi hakkavad nad maailma oma silmadega vaatama; nad annavad endale aru, et neid on kogu elu petetud; arukate ja umbusklikena muutuvad nad sageli nauditavalt küüniliseks. (Küpsest east vanaduseni, lk 412)
* Kui naine kuulub eesõigustatud kõrgklassi, kellele on valitsevast korrast kasu, siis nõuab ta, et miski seda ei kõigutaks, ja on oma nõudmises leppimatu. (Naise olukord ja loomus, lk 418)
* Naised taluvad füüsilist valu palju paremini kui mehed; naised on võimelised üles näitama kindlameelsust ja julgust, kui olukord seda nõuab. Naisel puudub meeste agressiivne hulljulgus, paljud neist paistavad silma rahuliku ja visa passiivse vastupanuga. Naised panevad kriisidele, viletsusele ja õnnetustele paremini vastu kui nende mehed; nad saavad aru, et teatud asjad võtavad aega ja mingist kiirustamisest pole abi, nad ei loe oma tunde. Kui nad mingil alal tegutsema hakkavad, saavutavad nad vahel oma rahuliku sihikindlusega lausa hiilgavaid tulemusi. (Naise olukord ja loomus, lk 420)
* Pereema elab kasulikkuse tasandil, ta hindab end vaid siis, kui ta saab olla oma lähedastele kasulik. Kuid ükski inimolend ei saa rahulduda ebaolulise rolliga. Ta muudab otsekohe vahendid eesmärkideks (nagu seda võib täheldada poliitikutegi puhul) ja vahendi väärtus muutub tema silmis absoluutseks väärtuseks. Nii valitseb pereema taevas kasu, see on kõrgemal kui tõde, ilu ja vabadus; sellest seisukohast vaatleb ta kogu universumit ja võtab omaks Aristotelese kuldse kesktee ja keskpärasuse moraali. Kuidas võiks temas siis olla julgust, innukust, erapooletust ja suurust. Need omadused võivad esile kerkida ainult vabas indiviidis, kelle ees tulevik on avatud. (Naise olukord ja loomus, lk 420)
* Pankuril, töösturil ja ka kindralil tuleb kannatada väsimust ja tunda muret, nad lähevad riski peale välja. Nad omandavad oma eesõigused ebaõiglaselt, kuid
nad viivad vähemalt ka oma naha turule. Kuid nende naised ei maksa oma eesõiguste eest mitte millegagi ja seepärast nad nii pimedalt usuvadki oma võõrandamatutesse
õigustesse. Nende tühine upsakus, täielik saamatus ja põikpäine rumalus teevad neist kõige kasutumad olendid, kõige suuremad nullid, keda inimkond eales on sigitanud. (Naise olukord ja loomus, lk 441)
* Kui naine on oma teenistusega rahul, jääb ta õigusteta inimeseks - tal on kehv korter ja ta käib halvasti riides, ka lõbustused ja armastus on talle keelatud. Vooruslikud inimesed jutlustavad talle asketismi; tegelikult on ta toitumisrežiim sageli sama range kui karmeliidil, ainult et igaüks ei saa Jumalat endale armsamaks võtta: naine peab meeldima meestele, et naisena oma eluga toime tulla. Nii muutub naine abivajajaks: sellega tööandja küüniliselt arvestabki talle näljapalka makstes. (Tee vabanemisele, lk 444)
* Mehel on vaevalt põhjust muretseda riiete pärast, need on mugavad, sobivad aktiivseks eluks, pole mingit vajadust, et nad oleksid elegantsed; neil on vaevalt midagi ühist tema isikuga. Pealegi ei oota keegi, et ta ise neid hooldaks - küll keegi priitahtlik või palgatud naine vabastab ta sellest murest. Seevastu naine teab, et teda vaadates ei tehta vahet tema ja ta välimuse vahel: tema üle otsustatakse, teda austatakse ja ihaldatakse tema riietuse järgi. (Tee vabanemisele, lk 447)
* ... kui mehed soostuksid armastama orjatari asemel omataolist - selleks on võimelised vaid need mehed, kes on ühtaegu vabad kõrkusest ja alaväärsuskompleksist -, oleksid naised palju vähem mures oma naiselikkuse pärast. (Tee vabanemisele, lk 451)
* On palju naisi, kes on veelgi iseäralikumad ja ekstsentrilisemad kui mehed ja kes ei hooli meeste ettekirjutustest. Elus, keskustelus ja kirjavahetuses ilmutavad nad hämmastavat geniaalsust. Kuid üritades kirjutada tunnevad nad end meeste kultuurimaailmas maha surutuna - nad on suutelised vaid midagi pomisema. Ja teisalt naine, kes valib targutamise ja väljendab end meeste kombel, püüab lämmatada oma ainulaadsust, mida ta umbusaldab; nagu mõni üliõpilane, muutub ta kergesti usinaks pedandiks, ta matkib mehelikku karmust ja jõudu. Temast võib saada suurepärane teoreetik, ta võib omandada vaieldamatult andeka inimese kuulsuse, kuid ta on sundinud end loobuma kõigest sellest, mis temas oli "erilist". (Tee vabanemisele, lk 473)
* Ükski naine ei ole kirjutanud "Protsessi", "Moby Dicki", "Ulysses’t" või "Seitset tarkusesammast". Naised ei eita inimolu, sest alles nüüd saavad nad seda täies ulatuses tunda. Sellega on seletatav, miks nende teostes puuduvad üldiselt metafüüsilised resonantsid ja must huumor; nad ei pane maailma sulgudesse, nad ei esita
talle küsimusi ega kuuluta ta vastuolusid - nad võtavad teda tõsiselt. (Tee vabanemisele, lk 477)
* Alles siis, kui igal inimolendil on võimalik asetada oma enesetunnetus väljapoole soolisi erinevusi ja tõsta oma vaba eksistents au sisse, võiks naine mõista oma ajalugu, probleeme, kahtlusi ja lootusi ühe osana inimkonna omadest; ja alles siis suudaks naine oma elus ja loomingus tõmmatakate kogu reaalsuselt, mitte ainult enda isikult. Niikaua kui naine peab võitlema selle eest, et saadainimeseks, ei ole ta võimeline looma. (Tee vabanemisele, lk 480)
* Pole kindel, kas naiste "mõttemaailm" erineb meeste omast, sest naine saab vabaks, tunnistades meeste mõttemaailma; et teada saada, mil määral naine jääb iseendaks ja mil määral säilitab tähtsuse tema eripära, peame riskima julgete oletustega. On siiski kindel, et naise võimed on seniajani maha surutud ja need on läinud inimkonnale kaotsi ning nüüd on viimane aeg tema enda ja kõikide teiste huvides anda talle lõpuks kõik tema võimalused. (Tee vabanemisele, lk 481-482)
==Väga kerge surm==
| |||