Vikitsitaadid

Simone de Beauvoir: erinevus redaktsioonide vahel

Sirvi ajalugu interaktiivselt
← Vanem muudatusUuem muudatus →
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
VisuaalneVikitekst
28. rida:
* Nii ei olnud [[patriarhaat|patriarhaadi]] võit mingi juhuse ega vägivaldse [[revolutsioon]]i tulemus. [[Inimkond|Inimkonna]] algusaegadest peale on meeste bioloogiline eesõigus võimaldanud ainult neil end sõltumatute subjektidena maksma panna; nad pole eales loobunud sellest privileegist; nad andsid end küll osaliselt Looduse ja Naise võimusesse, kuid võitsid hiljem oma rolli tagasi; et naine oli määratud etendama Teise rolli, siis oli talle antud ka ebakindel [[võim]]: [[orjus|orja]] või [[iidol]]ina pole naine eales saanud valida oma [[saatus]]t. (Ajalugu, lk 69-70)
* Kehtib kokkulepe, et mees peab kõigis tühistes asjades naisele järele andma ja tema õigusi tunnistama; selle asemel, et naist raskustega koormata nagu primitiivsetes ühiskondades, püütakse ta vabastada kõigist rasketest kohustustest ja [[mure]]dest. Sellega vabastatakse naine ühtaegu ka kogu [[vastutus]]est. Loodetakse, et sel kombel ninapidi veetud ja hõlbuelust ahvatletud naised aktsepteerivad [[ema]] ja koduperenaise rolli, millega neid tahetakse siduda. Ja on tõsi, et enamik kodanlaste naisi alistub. (Ajalugu, lk 99, jutt on 19. sajandist)
* Mehed on alati juhtinud naiste saatust; otsuseid tehes pole nad arvestanud naise huve, vaid iseenda plaane[[plaan]]e, hirme ja vajadusi. (Ajalugu, lk 120)
* Enamik naisi alistub oma saatusele, üritamata midagi ette võtta; kes aga püüdsid seda muuta, ei taotlenud mitte sulgumist oma eripärasse ja selle maksmapanekut, vaid selle ületamist. Kui naised sekkusid maailma asjadesse, siis tegid nad seda kooskõlas meeste arvamustega ja nende perspektiividest lähtudes. (Ajalugu, lk 121)
* Suur meesisik tõuseb massi hulgast esile ja elutingimused kannavad teda; naised asuvad ajaloo ääremail ja elutingimused on igaühele neist takistuseks, mitte aga hüppelauaks. Et maailma palet muuta, peab olema ses maailmas esmalt kindlalt ankrus; kuid ühiskonnas kindlalt juurdunud naised on ühiskonnale alistatud. Alles siis, kui naised hakkavad tundma seda maailma oma koduna, ilmuvad [[Rosa Luxemburg]] ja [[Marie Curie]]. Nad tõestavad hiilgavalt, et mitte naise alaväärtuslikkus pole talle ajaloos tähtsusetut osa määranud, vaid naise tähtsusetu ajalooline osa on tinginud nende alaväärtuslikkuse. (Ajalugu, lk 124)
* Õigupoolest küll geeniuseks[[geenius]]eks ei sünnita, vaid saadakse; naise elutingimused aga on teinud selleks saamise seniajani võimatuks. (Ajalugu, lk 125-126)
* Kuis võiks Tuhkatriinu müüt oma võlujõudu kaotada? Veel tänapäevalgi julgustatakse tütarlast ootama rikkust[[rikkus]]t ja õnne[[õnn]]e pigem "muinasjutuprintsilt" kui püüdma üksi raskes ja ebakindlas võitluses toime tulla. Eelkõige võib tütarlaps loota printsi[[prints]]i läbi pääseda kõrgemasse ühiskonnaklassi ja sellist imet[[ime]]t ei taga talle isegi mitte eluaegne töö. (Ajalugu, lk 130)
 
* Niipea kui subjekt püüab end teostada, vajab ta enese piiritlemiseks ja eitamiseks Teist: ta küündib iseendani üksnes võõra reaalsuse[[reaalsus]]e kaudu. Seepärast ei paku elu kunagi täiust ja [[rahu]], vaid on millegi puudumine ja liikumine, elu on [[võitlus]]. Inimese vastas on [[loodus]], mida ta püüab valitseda ja endale allutada. Kuid loodus ei suuda tema soove[[soov]]e täielikult rahuldada. Loodus toimib kas pelgalt abstraktse vastasena või võõraks jääva takistusena; ta alistub passiivselt inimese soovidele ja laseb tal endaga samastuda. Inimene valitseb loodust üksnes teda enda huvides kasutades, seega teda hävitades. Mõlemal juhul jääb inimene üksi; ta on üksi [[kivi]] puudutades ja üksi puuvilja süües. (Müüdid, lk 133)
* Teine on olemas vaid siis, kui ta on olemas iseenda jaoks. Tõeline teine on minust lahusolev ennast identifitseeriv [[teadvus]]. (Müüdid, lk 133)
* ... inimene saavutab tõeliselt moraalse hoiaku, kui ta loobub olemast, et võtta enda kanda oma eksistents. Selle sammuga ütleb ta lahti igasugusest omamisest, sest omamine on olemise otsimise viis. Kuid seda tõelist tarkust[[tarkus]]t ei leia inimene iial, ta peab kogu aeg selle poole püüdlema, see nõuab alatist pingutust. Võimetu end teostama üksinduses, on inimene omasugustega suheldes ometi pidevalt hädaohus: elu on raske ettevõtmine ja selle õnnestumine pole kunagi tagatud. (Müüdid, lk 134)
* Naine on kõike seda, mida mees ei ole ja mida mees tahab endale saada, naine on mehe eitus ja tema olemise mõte. (Müüdid, lk 138)
* Veel selle sajandi algul keelasid eeskirjad naisi astumast Põhja-Ameerika suhkrutehastesse, kui neil oli see, mida anglosaksid nimetavad needuseks (''the curse''), sest siis pidi [[suhkur]] mustaks minema. Saigonis aga ei kasutata naisi oopiumi[[oopium]]i valmistamisel, sest [[menstruatsioon]] rikub toote, muutes selle mõruks. Sellised uskumused elavad veel paljudes Prantsuse maakohtades. Iga perenaine teab, et [[majonees]] ei õnnestu, kui tal endal või mõnel ligiduses oleval naisel on menstruatsioon. (Müüdid, lk 142-143)
* Tavade ja kommetega on sageli püütud naise keha piiridesse suruda: hiinlanna oma kinniseotud jalgadega[[jalg]]adega suudab hädavaevu kõndida, Hollywoodi staari lakitud kulliküünedkulli[[küüned]] jätavad ta kätest ilma; kõrged [[kontsad]], [[korsett|korsetid]], krinoliinvõrud ja kitsad seelikud[[seelik]]ud pole välja mõeldud niivõrd rõhutama naise [[keha]] kumerusi, kuivõrd suurendama selle abitust. (Müüdid, lk 148)
* Lihalikkuses näeb [[kristlane]] vaenlast, mis seostub üksnes naisega. Naises kehastuvad maised, seksuaalsed ja deemonlikud kiusatused[[kiusatus]]ed. Kõik kirikuisad rõhutavad, et just naine ahvatles Aadama[[Aadam]]a pattu[[patt]]u langema. Ristiusk tunneb naise keha vastu sellist vastikust, et mõistes küll oma Jumala[[Jumal]]a häbiväärsesse surma[[surm]]a, säästab ta teda rüvetavast sünnist: Efesose kirikukogu Idas ja Lateraani kirikukogud Läänes kinnitavad, et Kristus sündis neitsist[[neitsi]]st. [[Keskaeg|Keskajast]] alates on peetud naise keha roojaseks. See vastikustunne pidurdas kaua aega ka teaduse[[teadus]]e arengut. [[Carl von Linné|Linné]] jätab oma loodusõpetuses kõrvale naise suguelundite kui "jälestusväärsete" uurimise. Puritaanlikus maailmas elab edasi [[viha]] lihaliku vastu. (Müüdid, lk 157)
* Kodanlikus ühiskonnas on naise üks rolle esinduslikkus: tema [[ilu]], [[sarm]], [[intelligentsus]] ja [[elegants]] on mehe edukuse välised märgid nii nagu tema autogi[[auto]]gi. Kui mees on rikas, ehib ta naist karusnahkade[[karusnahk]]ade ja kalliskividega[[kalliskivi]]dega. Vaesem mees kiidab oma naise moraalseid omadusi ja perenaiseoskusi. Ka kõige vaesem mees arvab end omavat mingit maist varandust[[varandus]]t, kui tal on naine, kes teda ümmardab. (Müüdid, lk 164)
* Muusad[[Muusa]]d on naised. Muusa vahendab mehele neid looduse lätteid, millest too ammutab. Et naise hing on sügavalt seotud loodusega, püüab mees naise kaudu uurida vaikuse[[vaikus]]e ja viljaka [[öö]] lõputust. Muusa ei loo ise midagi, ta on mõistuslikuks muutunud [[sibüll]], kes kuulekalt ümmardab oma isandat. Tema nõuanded on kasulikud isegi konkreetsetel ja praktilistel aladel. Mees soovib saavutada oma sihte ilma omataoliste abita, teise mehe nõuanded oleksid talle talumatud; mees kujutleb, et naine räägib teiste väärtuste ja talle tundmatu tarkuse nimel vaistlikumalt ja vahetumalt kooskõlas tegelikkusega. (Müüdid, lk 168)
* Naine on samal ajal keha ja antikeha: ta kehastab nii Loodust kui Ühiskonda. (Müüdid, lk 169)
* Pole ühtki naise võrdkuju, mis ei kutsuks otsekohe esile selle vastandit. Naine on Elu ja Surm, Loodus ja Tehislikkus, Valgus ja Öö. Mis tahes aspektist me naist ka ei vaataks, näeme me ikka sedasama asjade käiku; ebaoluline muutub tingimata oluliseks. Neitsi Maarjas ja Beatrices elavad edasi Eeva ja Kirke. (Müüdid, lk 171)
* Naist võib süütult kahtlustada ja kõige väiksemagi kahtluse[[kahtlus]]e puhul hukka mõista nagu Genevieve de Brabant’i ja Desdemonat. Naise süüd[[süü]]d pole vaja tõestada, tema peab tõestama oma süütust[[süütus]]t. Seepärast võib ka armukadedus olla küllastamatu. (Müüdid, lk 174)
 
* Üks naistel lasuvaist needusist ongi see, et lapsepõlves jäetakse nad naiste kätesse. Poissi kasvatab samuti esialgu ema, kuid too austab poisi viriilsust ning poeg pääseb ta käest ruttu. Tütre aga kavatseb ema naisteilmaga liita. (Kujunemine, lk 197)
* Kohustustega ülekoormatud lapsest võib liiga vara saada rõõmutu eluga nuheldud ori. (Kujunemine, lk 201)
* Kui tüdruk esialgu oma naisekutsumusega lepib, siis mitte seetõttu, et ta on nõuks võtnud võimust loobuda: vastupidi - ta tahab valitseda. Ta ihkab olla matroon, sest matroonide ühiskond näib privilegeeritud; kui aga suhtlus, õpingud, mängud ja lugemisvara ta ema haardest välja rebivad, taipab ta, et maailma isandad ei ole sugugi mitte naised, vaid mehed. (Kujunemine, lk 202)
* Ühe vaga väikse tüdruku suhe taevase isaga on samasugune nagu suhe maise isaga, ja kuna esimene elab kujutlustes, andub tüdruk talle koguni jäägitumalt. [[Katoliiklus]] avaldab tüdrukule iseäranis juhmistavat mõju. (Kujunemine, lk 206)
* Lugulauludes ja muinasjuttudes[[muinasjutt]]udes näeme noormeest seiklushimuliselt naise otsinguile siirdumas; ta tapleb draakonitega[[draakon]]itega, alistab [[hiiglane|hiiglasi]], piiga on suletud torni[[torn]]i, lossi[[loss]]i, aeda[[aed]]a, [[koobas|koopasse]], [[kalju]] külge aheldatud[[ahel]]datud, vangistatud, uinutatud: ta ootab. Ühel päeval saabub mu prints... ''Some day he’ll come along, the man I love''... šlaagridki toidavad tema kannatlikkust ja unelmaid. Naise esimene mure on võita mehe [[süda]]; seda ihkavad kõige südimad ja seiklushimulisemadki kangelannad; ning enamasti ei nõuta neilt peale ilu ainsatki voorust[[voorus]]t. (Kujunemine, lk 208)
* Kõik tüdrukud, orjameelseimast kõrgimani, õpivad ajapikku meeldimise nimel järele andma. Ema keelab neil kohelda poisse kamraadidena ja ise lähenemiskatseid teha, ta surub peale passiivse rolli. Kui nad soovivad alustada sõprust[[sõprus]]t või flirti[[flirt]]i, peavad nad hoolikalt hoiduma näimast asja algatajaina, meestele ei meeldi ei poisitarid, sinisukad ega peaga naised; ülearune uljus, haritus, taip ja iseloom heidutab neid. Naiselik olla tähendab näida võimetu, tühine, passiivne ja kuulekas. (Kujunemine, lk 230)
* ... sageli pannakse imeks, millise kergusega võib üks naine hüljata [[muusika]], õpingud, ameti, niipea kui on leidnud abikaasa; seda seetõttu, et ta ei võta oma tulevikuplaane kuigi tõsiselt ega leia nende teostamisest suuremat tulu. Kõik ohjeldab naise auahnust ja tohutu sotsiaalne surve kannustab teda otsima oma ühiskondlikku positsiooni ja õigustust abielus. Loomulikult ei püüagi ta omapäi otsida endale kohta maailmas või teeb seda vaid arglikult. Seni, kuni ei teostu täiuslik majanduslik [[võrdsus]] ning kuni tavad lubavad naisel abikaasa ja armukesena[[armuke]]sena meeste eesõigustest kasu lõigata, püsib naises unistus passiivsest edenemisest, mis pärsib tema eneseteostust. (Kujunemine, lk 254)
* Ürgajast kuni meie päevini on vahekorda alati käsitletud naise "teenistusena", mille eest meesterahvas teda kinkide või ülalpidamisega tänab; kuid teenimine tähendab isandale andumist; selles suhtes ei ole midagi vastastikust. Nii [[abielu]] kui prostituutide[[prostituut]]ide olemasolu on selle kinnituseks: naine annab end, mees maksab ja võtab teda. Miski ei takista isast peremehetsemast, alamaid olendeid võtmast: armusuhet teenijapiigaga on alati sallitud, autojuhile või aednikule[[aednik]]ule andunud keskklassi naine aga langeb oma seisuses. Kui mees on naisega maganud, ütleb ta, et on teda "omanud", "saanud". Niisiis on armuakt armastavale mehele vallutus ja võit. (Kujunemine, lk 259)▼
mis pärsib tema eneseteostust. (Kujunemine, lk 254)
▲* Ürgajast kuni meie päevini on vahekorda alati käsitletud naise "teenistusena", mille eest meesterahvas teda kinkide või ülalpidamisega tänab; kuid teenimine tähendab isandale andumist; selles suhtes ei ole midagi vastastikust. Nii abielu kui prostituutide olemasolu on selle kinnituseks: naine annab end, mees maksab ja võtab teda. Miski ei takista isast peremehetsemast, alamaid olendeid võtmast: armusuhet teenijapiigaga on alati sallitud, autojuhile või aednikule andunud keskklassi naine aga langeb oma seisuses. Kui mees on naisega maganud, ütleb ta, et on teda "omanud", "saanud". Niisiis on armuakt armastavale mehele vallutus ja võit. (Kujunemine, lk 259)
 
* Indiviid soovib stabiilset suguelu ja järelkasvu ning ühiskond nõuab temalt panust elu jätkumisele. Ent mitte naise poole ei pea mees oma ettepanekuga pöörduma: loa eneseteostuseks abikaasa ja isana saab ta meeste ühiskonnalt; naist, kes orja või vasallina kuulub isade ja vendade valitsetud perekonda[[perekond]]a, on alati ühed isased teistega paari pannud. Ürgühiskonnas kohtles klann, isa suguselts, naist otsekui eset[[ese]]t: naine oli omavahel sõlmitud tehingute[[tehing]]ute üks objekte. (Abielu, lk 283)
* Neiu valikuvabadus on alati olnud piiratud ja vallalisus - välja arvatud erandjuhtudel, mil see on kultuslik - alandab naise [[parasiit|parasiidi]] ja paaria seisusse; abielu on tema ainus elatis ja olemasolu ühiskondlik õigustus. (Abielu, lk 283)
* Tegelikult on iga inimolu [[transtsendents]] ja immanents üheaegselt: et edasi pürgida, peab säilitama, et tulevikku[[tulevik]]ku tungida, peab kaasama mineviku[[minevik]]u ning teistega suheldes peab leidma kindlust iseeneses. Need kaks momenti on omased igasugusele elutegevusele. (Abielu, lk 286)
* Naisel ent pole muud kohustust, kui elu säilitada ja puhtas ning monotoonses ühetaolisuses alal hoida; tema põlistab muutumatut liiki[[liik]]i, tagab päevade ühtlase rütmi[[rütm]]i ja püsivuse kodus[[kodu]]s, mille uksed[[uks]]ed ta suleb; tal pole otseselt asja ei tuleviku ega ilmaruumiga, kogukonnani küünib ta üksnes oma abikaasa vahendusel. (Abielu, lk 287)
* ... kahe kaasa lihaliku läbikäimise muutmisega institutsiooniks allutatakse iha ja [[nauding]] ühiskonna huvidele, töölise ja kodanikuna[[kodanik]]una universaalsusse transtsendeeruv mees võib aga enne pulmi[[pulm]]i ja ka abielu kõrvalt maitsta juhuslikkegi mõnusid. Igatahes viivad teda lunastusele[[lunastus]]ele teised rajad; kuna naist määratletakse peamiselt emasena, peab ta otsima ka eneseõigustust üksnes emasena. (Abielu, lk 292)
* Humanistlik [[moraal]] nõuab, et igal inimkogemusel oleks inimlik [[tähendus]], et see kätkeks vabadust; tõeliselt moraalne suguelu eeldab iha ja naudingu vabadust, see aga osutub võimalikuks, tunnistades teise ainulaadsust armastuses ja ihas. Kui seksuaalsuse õigustamiseks ei piisa enam indiviidist, vaid seda peab tegema Jumal või ühiskond, ei ole kahe partneri omavaheline suhe midagi muud kui loomalik. (Abielu, lk 297)▼
peamiselt emasena, peab ta otsima ka eneseõigustust üksnes emasena. (Abielu, lk 292)
* ... rõõmust, mida pakuvad ja saavad armastajad oma vabaduse vastastikusest teadvustamisest, ammutab füüsiline armastus oma väe ja väärikuse[[väärikus]]e, nii ei ole siivutu miski, mida armastajad teevad, kuna kummagi jaoks ei ole see alistumine, vaid õilis tahe. Ent abielu kui selline on siivutu, sest ta muudab õigusteks ja kohustusteks vastastikuse suhte, mis peaks põhinema spontaansel tungil; käsitledes indiviide kui mistahes kehi, annab abielu neile instrumentaalse iseloomu ja alandab neid seega: mees jaheneb pahatihti mõttest, et ta täidab kohust ning naine tunneb [[häbi]], et on antud kellelegi, kes tema peal mingit õigust maksma paneb. (Abielu, lk 300)▼
▲* Humanistlik moraal nõuab, et igal inimkogemusel oleks inimlik tähendus, et see kätkeks vabadust; tõeliselt moraalne suguelu eeldab iha ja naudingu vabadust, see aga osutub võimalikuks, tunnistades teise ainulaadsust armastuses ja ihas. Kui seksuaalsuse õigustamiseks ei piisa enam indiviidist, vaid seda peab tegema Jumal või ühiskond, ei ole kahe partneri omavaheline suhe midagi muud kui loomalik. (Abielu, lk 297)
▲* ... rõõmust, mida pakuvad ja saavad armastajad oma vabaduse vastastikusest teadvustamisest, ammutab füüsiline armastus oma väe ja väärikuse, nii ei ole siivutu miski, mida armastajad teevad, kuna kummagi jaoks ei ole see alistumine, vaid õilis tahe. Ent abielu kui selline on siivutu, sest ta muudab õigusteks ja kohustusteks vastastikuse suhte, mis peaks põhinema spontaansel tungil; käsitledes indiviide kui mistahes kehi, annab abielu neile instrumentaalse iseloomu ja alandab neid seega: mees jaheneb pahatihti mõttest, et ta täidab kohust ning naine tunneb häbi, et on antud kellelegi, kes tema peal mingit õigust maksma paneb. (Abielu, lk 300)
* Tegelikult ei tohiks füüsilist armastust käsitleda ei absoluutse sihi ega pelga vahendina: ta ei suuda end ise õigustada ega ka väljapoolt õigustust leida. See tähendab, et füüsiline armastus peaks mängima igas inimelus episoodilist ja iseseisvat rolli. Eelkõige peaks see olema vaba. (Abielu, lk 303)
* Õnne [[ideaal]] on alati materialiseerunud majas, talus või kindluses, see kehastab kestvust ja eraldatust. (Abielu, lk 304)
* Ümbritsev äratab mehes vaid pealiskaudset huvi, sest tal on vaba juurdepääs universumile[[universum]]ile ning ta leiab eneseteostuse oma tulevikuväljavaateis. Naine seevastu on suletud abielu keskkonda: talle on tähtis muuta see [[vangla]] [[kuningriik|kuningriigiks]]. (Abielu, lk 305)
* Määratule hulgale naistest on saanud osaks lõputult korduv võitlus, mis iial võitu ei too. Parimalgi juhul pole see kunagi lõplik. Vähe on ülesandeid, mis sarnaneksid rohkem Sisyphose karistusele[[karistus]]ele kui majapidamistööd. Päev päeva järel tuleb nõusid pesta, tolmu[[tolm]]u pühkida, [[riided|riideid]] nõeluda, mis kõik homme taas määrdunud, tolmune ja rebenenud. (Abielu, lk 307)
* Pesta, triikida, pühkida, kapialustele tolmurullidele jälile jõuda - see surma[[surm]]a peatamine on ühtlasi elu eitus, sest ainsa liigutusega [[aeg]] nii loob kui hävitab; perenaist puudutab vaid aja negatiivne aspekt. (Abielu, lk 308)
* Söögitegemine on enamat kui tungimine substantside saladustesse ja nende avaldamine. See on ümberkujundamine ja taasloomine. (Abielu, lk 311)
* Ümmardajast naise saatuse teeb tänamatuks tööjaotus, mis ta tervenisti üldisusse ja ebaolulisusse on määranud; eluase ja toidupoolis on küll eluks tarvilikud, ent ei anna elule mõtet: perenaise vahetud sihid on pelgad vahendid[[vahend]]id, mitte tõelised [[eesmärk|eesmärgid]]. (Abielu, lk 312)
* Naine püüab luua jäävuse ja jätkuvuse universumit, mees ja lapsed püüavad tema loodust, mis neile on pelk enesestmõistetavas, välja pääseda. Keeldudes tunnistamast, et tegevus, millele ta on pühendanud kogu oma elu, ei loo midagi jäävat, tuleb naisel oma teeneid perekonnale väevõimuga peale suruda: emast ja perenaisest saab kiusukiskuja ja tülinorija. (Abielu, lk 315)
* Et abikaasade vahel valitseks lojaalsus ja sõprus, on tingimuseks ''sine qua non'', et nad mõlemad on omavahelistes suhetes täiesti vabad ja võrdsed. Kuni mees üksinda on majanduslikult sõltumatu ja seadus ning kombed talle kui mehele eeliseid annavad, on loomulik, et ta osutub pahatihti türanniks[[türann]]iks, mis naise omakorda vastuhakule ja teesklusele[[teesklus]]ele kihutab. Kellelgi ei tule mõttesse eitada abielu tragöödiaid[[tragöödia]]id ja pahupooli, abielu pooldajad aga kinnitavad, et abikaasade lahkhelid tulenevad indiviidide tahtmatusest, mitte institutsioonist endast. (Abielu, lk 330-331)
* See, et kaks indiviidi teineteist põlgavad, suutmata ometi teineteiseta toime tulla, ei ole mitte õigeim ja liigutavaim, vaid haletsusväärseim kõigist inimsuhteist. Ideaal seevastu oleks, et kaks enesega täielikult rahulolevat inimolendit on omavahel seotud vaid armastuse vaba tahtega. (Abielu, lk 333)
* Nii nagu mees tahab, et naine oleks voodis[[voodi]]s ühtaegu kuum ja külm, nõuab ta ka, et naine täielikult anduks, muutumata seejuures koormavaks, naine peab mehe maa peale fikseerima ja vabaks jätma, tagama päevade üksluise kordumise ning mitte igavaks muutuma, olema pidevalt kohal ja mitte kunagi segama; mees tahab, et naine oleks tervenisti tema päralt, kuid ei taha ise naisele kuuluda, soovib elada paaris ja ometi üksi. (Abielu, lk 338)
* Abielu ebaõnnestumises ei ole süüdi indiviidid: süüdi on - vastupidi sellele, mida väidavad Bonald, Comte ja [[Tolstoi]] - loomult väärastunud institutsioon ise. Kuulutada, et mees ja naine, kes pole teineteist valinudki, peavad kogu elu jooksul korraga igal moel teineteist rahuldama, on jabur ja sigitab vältimatult silmakirjalikkust[[silmakirjalikkus]]t, valet[[vale]]t, vaenu ja õnnetust. (Abielu, lk 339-340)
 
* Muuseas tuleb tähele panna, et ühiskond, kes nii innukalt kaitseb [[embrüo]] õigusi, kaotab laste vastu huvi niipea, kui nad on sündinud; avaliku hoolekande nime kandva kurikuulsa institutsiooni ümberkorraldamise asemel kiusatakse taga aborti teinud naisi. (Ema, lk 346)
* ... embrüonaalsesse ellu kõige aupaklikumalt suhtuvad mehed on ka kõige varmamad täiskasvanuid sõjasurma saatma. (Ema, lk 346)
* Mees teeb vea, vastutama peab aga naine; mees toob kuuldavale kõigest paluvaid, ähvardavaid, mõistlikke või ägedaid sõnu - need ununevad tal ruttu; naine peab ta
sõnade tähendust kogema valus[[valu]]s ja [[veri|veres]]. Vahel ei ütlegi mees midagi, vaid lahkub, ent tema vaikimine ja põgenemine on veelgi ilmsem isaste kehtestatud moraaliseadustiku eiramine. Nõndanimetatud naiste "amoraalsuses", misogüünide lemmikteemas ei ole midagi üllatavat; kuidas saaksidki naised hoiduda umbusaldamast neid arrogantseid põhimõtteid, mida mehed avalikult kuulutavad ja vargsi maha salgavad? (Ema, lk 353)
* Nagu öeldud, on abielul lasuv needus see, et pahatihti ühinevad indiviidid oma nõrkuses[[nõrkus]]es, mitte tugevuses, teisisõnu, selle asemel et anda, tahab kumbki teiselt midagi saada. Veelgi eksitavam on lootus saada lapselt täiust, soojust ja väärtust, mida ise pole osatud luua; laps toob rõõmu vaid naisele, kes on suuteline isetult teisele head soovima ja omakasu taga ajamata otsib võimalusi ületada oma eksistentsi piirid. (Ema, lk 383)
* On kuritegelik paradoks keelata naisele igasugune osalus avalikus elus, sulgeda tee mehelike ametite juurde, kuulutada ta võimetuks kõigis valdkondades ning usaldada talle siis delikaatseim ja tõsiseim kõigist üritustest, inimolendi kasvatamine. (Ema, lk 385)
* Laps ei päästa ema immanentsusest, ema kasvatab tema keha, toidab ja katab last: iial ei suuda ta aga enamat kui luua olukord, millest välja pürgimine on lapse vabadus. (Ema, lk 386)
Pärit leheküljelt "https://et.wikiquote.org/wiki/Simone_de_Beauvoir"