Maagia: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub |
Resümee puudub |
||
12. rida:
* Maal, kus [[nõid]]u on nii tihedalt nagu Gontis ja Enladeses, võib näha, kuidas vihmapilv aeglaselt [[saar]]e ühest küljest teise ja paigast paika eksleb, sest üks [[loits]] juhib seda edasi teise juurde, kuni pilv tõrjutakse lõpuks [[meri|mere]] kohale, kus see ennast rahus tühjaks sadada saab. Aga Ogion laskis [[vihm]]al sadada, kus see tahtis. Ta otsis mõne tiheda [[kuusk|kuusepuu]] ja heitis selle alla pikali. Ged kükitas märja ja pahurana tilkuvate põõsaste vahel ning mõtles, mis kasu on [[vägi|väest]], kui sa oled liiga [[tarkus|tark]], et seda kasutada, ning kahetses, et ta ei läinud kaugemale orgu vana ilmategija õpilaseks, sest seal oleks ta vähemalt kuivas [[koht|kohas]] [[uni|magada]] saanud. (lk 17-18)
* [Ogion:] Kas sa ei ole kunagi mõelnud, et nagu [[valgus]]t ümbritseb vari, nii käib ka võluväega kaasas hädaoht? Nõiakunst ei ole mäng, mida me mängime oma lõbuks või [[kiitus]]e pälvimiseks. Sa mõtle sellepeale, et meie [[kunst]]i iga [[sõna]], iga tegu lausutakse või tehakse kas hea või kurja teenimiseks. Enne, kui sa midagi ütled või teed, pead sa teadma [[hind]]a, mis sul maksta tuleb! (lk 22)
* [Gensher:] Sa oled [[sünd]]imisel kaasa saanud suure väe, aga sa kasutasid seda väge valesti, sa laususid loitsu, mida sa ei suutnud ohjeldada, ega teadnud ka, kuidas see loits mõjutab valguse ja [[pimedus]]e, [[elu]] ja [[surm]]a, hea ja kurja tasakaalu. Ja sellele teole kihutasid sind [[uhkus]] ja [[viha|vihkamine]]. Mis seal imestada, et tulemuseks oli [[häving]]. Sa kutsusid välja ühe surnud inimese [[hing]]e, aga koos hingega tuli midagi elutuse väest. Kutsumata ilmus see paigast, kus nimesid ei ole. See on kurjuse [[jõud]] ning tahab ka sinu kaudu kurja teha. See võim, mis oli sinul teda kutsudes, annab temale sinu üle võimu: te olete teineteisega seotud. See on sinu [[kõrkus]]e vari, sinu võhikluse vari, see vari, mida sa heidad. Kas varjul on nime? (lk 58)
* Lapsepõlves oli Ogion kõigi poiste kombel arvanud, et on tore mäng võtta endale võlukunsti abil ükskõik missugune kuju, muuta ennast mõneks inimeseks, [[loom]]aks, [[puu]]ks või pilveks ning mängida nii tuhandete olemisvormidega. Võlurina oli ta aga teada saanud, mis on selle mängu hind - oht kaotada oma mina, oht mängida maha tõde. Mida kauemaks jääb inimene mingisse teise kujusse, seda suurem on oht. (lk 108)
* [Verihein ja Ged:] "Kui merel õhtusöögi aeg kätte jõuab, miks te ei ütle siis: "Lihapirukas!" ega söö seda, kui see ilmub?"
21. rida:
:Tütarlaps kuulas, läikivate [[must]]ade [[juuksed|juustega]] [[pea]] langetatud.
:"Selleks, et saaks lausuda sõna," vastas Ged aeglaselt, "peab olemas olema [[vaikus]]. Enne ja pärast." Siis tõusis ta äkitselt püsti ja ütles: "Mul ei ole õigust neist asjadest rääkida. Mulle lausuda antud sõna laususin ma valesti. Mul on parem vaikida; ma ei ütle enam midagi. Võib-olla pole olemas ühtki tõelist väge peale pimeduse." (lk 142)
| |||