Heie Treier: erinevus redaktsioonide vahel

eesti kunstiajaloolane
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Uus lehekülg: ''''Heie Marie Treier''' (sündinud 15. jaanuaril 1963) on eesti kunstiajaloolane. =="Juugend ja sümbolism"== Heie Treier, "Juugend ja sümbolism", 1996. * 19. ja 20. sajandi...'
(Erinevus puudub)

Redaktsioon: 15. jaanuar 2021, kell 01:56

Heie Marie Treier (sündinud 15. jaanuaril 1963) on eesti kunstiajaloolane.


"Juugend ja sümbolism"

Heie Treier, "Juugend ja sümbolism", 1996.

  • 19. ja 20. sajandi vahetust on hellitavalt nimetatud ka belle epoque (ilus aeg) — see idealiseeriv, veidi nostalgiline väljend sündis aga I maailmasõja verises kaoses, mil normaalse elu pidepunktid hävitatud said ning vahetu möödanik tundus üha kuldsemana. Nii võibki sõnapaari kasutades tähele panemata jääda, et "ilus aeg" oli tegelikult täis teravaid vastuolusid, konflikte, kriise, mida oli pärandanud talle kogu eelnev 19. sajand. (lk 5)
  • Võrreldes ülejäänud Euroopaga omas Inglismaa mitmeid eeliseid tööstusliku tootmise läbimurdeks: seal hakkasid uusaegsed kapitalistlikud suhted võrsuma juba mitu sajandit varem, edasise arengu tagamaadeks rikaste kolooniate olemasolu kui odava tooraine allikas, saareriigi liidriksolemine merekaubanduses jne. (lk 6)
  • Maailmanäitustel on olnud tähendus kunstiajaloole koguni mitmel erineval tasandil: esiteks seal eksponeeritud kunstiteoste ning uudse arhitektuuri tutvustamisega; teiseks kaudselt, andes näiteks 20. sajandi alguse kunstnikele idee eksponeerida õilsatel kunstinäitustel lihtlabaseid vabrikutooteid (ready-made), millel oli fundamentaalne tähtsus kogu edasise kunsti seisukohalt. (lk 6-7)
  • G. Eiffel tegi oma nime üldtuntuks aga kaheteistkümnendal. Pariisi maailmanäitusel 1889. aastal (Bastille' vallutamise 100. aastapäev), rajades Pariisi südamesse Marsi väljakule oma kuulsa teraskonstruktsiooniga torni. Keerulise lahendusega rajatis nõudis ehitamisel äärmist arvutamistäpsust ja insener-tehnilist teravmeelsust, seda ei osatud aga tol ajal vääriliselt hinnata. Erinevalt Londoni Kristallpalee menust polnud Eiffeli tornil õnne olla kaasaegsete silmis heaks kiidetud. Kui tänapäeval näeme tornis võrratut Pariisi sümbolit, siis tookord kirjutasid selle vastu ägeda protestikirja viis keskset intellektuaali ja üks neist, Guy de Maupassant, olnud sunnitud lõunastamiskohaks valima vaid Eiffeli torni restorani — tema jaoks oli see ainus koht Pariisis, kus võis rahulikult aega veeta, ilma et kõnesolev "jube" ehitis oleks silma hakanud. (lk 7)
  • Juugendkunstnike jaoks vääris kujutamist eelkõige elusloodus kasvavad taimed, väikesed putukad, inimene kui looduse osa, linnud ja loomad. Nende kujutamisel rõhutati kasvutungi, elujõudu, noorust, arengut, seepärast iseloomustab juugendi kunstiteoseid eelkõige dünaamilisus. Looklevaid kõverjooni eelistati sirgjoontele, ebasümmeetriat eelistati sümmeetriale (looduses leidub ju ranget sümmeetriat harva!), kujutatu pidi voolujooneliselt ühinema tervikuks, mis moodustas keerulisi kauneid ornamente. Ornamendid kuhjusid üksteise otsa, luues magusa või kohati läägegi buduaarimeeleolu. Buduaaron koht, kus naine tunneb ennast hästi, ning juugendstiilgi on naiselik stiil, mis kasutab buduaari naiselikku värvigammat. (lk 10)
  • Juugendi printsiip oli kõige elava ühtsuse rõhutamine, seepärast näeme piltidel, kuidas kaunid taimed muutuvad oma looklevas joontemängus sujuvalt naise kleidiks, naise juuksed muutuvad merelaineteks, tuhatnelja kappavad hobused hajuvad merevoogudesse jne. (lk 10)
  • Kultiveeriti peent, elitaarset ilu, mis andis Oscar Wilde'ile põhjust mänglevaks paradoksiks: loodus jäljendab kunsti. Juugend ja sümbolism eelistasid lilledest peeni orhideesid, liiliaid, roose, tulpe, lindudest esteetilisi luiki ja paabulinde. Kõik labane pidi kunstrike vaateväljalt kaduma. (lk 10-11)
  • Juugendil oli aga veel üks tahk. Ta tõstatas küsimuse kunsti ekspansioonist ellu ja ühiskonda, seades eesmärgiks selle, et kunst pääseks igaüheni ja haaraks kaasa tookord alles tekkiva massitarbija - iseenesest väga demokraatlik printsiip, mis on realiseerunud Lääne kaasajaühiskonnas ning võtab praegu juba globaalse ulatuse. (lk 24)
  • Oma äärmuslikes avaldustes sai sümbolism olla vaid elitaarne mäng. Luksust ülistada surma, dekadentsi, kurjust ja haigusi võivad endale tõesti lubada vaid aristokraatlike maneeridega boheemlased, kes tegid elu kahtlasest pahupoolest iseendile justkui väljavalitute privileegi. (lk 25)