Mari Saat: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub |
Resümee puudub |
||
9. rida:
=="Matused ja laulupeod"==
Mari Saat, "Matused ja laulupeod", Petrone Print, 2015.
* [[Mälu]] on nagu [[kaev]]: kui oled väike, püüab kaitse[[ingel]] hoida sellel kaant peal ja kutsub sind vaatama ettepoole, mitte kaevu. Mõni asi jääb valusalt meelde, mõni nagu kaoks, ükskõik kumba pidi: ega sa palju olnule ei mõtle, sest see pole tähtis - tähtis on, mis tuleb. (lk 9)
21. rida:
* Ühel varahommikul oli proua Vassar, Sirje ja Marja ema, läinud Pärli [[kohvik]]usse, tellinud [[kohv]]i ja küll see oli olnud maitsev! Parem veel kui [[kodu]]s tehtud. Ta oli ettekandjale kiitnud: ''Küll teil on täna hea kohv!'' Ettekandja oli rõõmust särades teatanud: ''Aga see on ka esimese tõmbe oma!'' (lk 105)
* Kui me olime viimasel kursusel, andis meile ühte ainet - vist oli see "Ettevõtte planeerimine" - mees otse tootmisest. Kui ma õigesti mäletan, oli ta Norma plaaniosakonna juhataja. Ta püüdis meile rääkida, kuidas asjad tegelikult käivad: kui nii teete, lähete [[vangla|vangi]], kui ei tee, kukub ettevõte kokku - kaks võimalust, kolmandat pole; nii et tuleb teha seda - ja selle eest saate nii palju (muidugi aastaid) ja tolle eest nii palju... (lk 106)
* Ema ütles, et kui ta oleks olnud [[mees]] ja oleks saanud õppida, oleks ta tahtnud olla arhitekt või ehitusinsener, aga mitte vähem ei huvitanud teda kleidid ja [[õmblemine]]. Kas ongi [[maja]]de ehitamisel või inimestele [[riided|riiete]] selgaehitamisel palju vahet? Majad on üldiselt-tavaliselt muidugi kandilisemad... (lk 116)
* Kui ma nüüd viimaks käisin [[püksid|pükstega]] ja poisipeaga, peeti mind sageli poisiks ja ma hakkasin - võib-olla mitte ainult pükste tõttu, vaid ka läheduse tõttu oma vennaga - lähemalt tunnetama poiste [[elu]]. Ja see ei meeldinud mulle ka, ei meeldinud mehekeha rohkem kui naisekeha ega meheelu rohkem kui naiseelu. Mõlemad tundusid kaugel [[täiuslikkus|täiusest]]. Ja mitte ainult [[keha]]d, vaid üldse kogu füüsiline [[maailm]]: oli tunne, nagu oleksin sattunud elama kuhugi täiesti absurdsesse, valesse kohta... (lk 117)
* Mina sain oma kandidaaditöö kaitstud, kui olin veel komnoor, ja [[NLKP|parteisse]] ei tahtnud ma mingil juhul astuda. Olin siis juba ka kirjanike liidus ja [[sõber|sõbrad]] andsid mulle nõu; kui sind [[töö]] juures tahetakse parteisse ajada, siis ütle, et astud kirjanike liidus, aga kui siin, siis ütle, et astud tööl - nii jäetakse rahule. Mind aga ei püütudki parteisse ajada, sest siis tulid juba kvoodid; ühtäkki avastati ülalpool, et liiga palju on parteisse astunud intelligente ja liiga vähe on seal töölisi. Nii et seitsmekümnendate keskelt püüti parteis hakata täitma tööliste kvooti. (lk 132)
| |||