Susan Sontag: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub |
Resümee puudub |
||
11. rida:
** Kõne New Yorgi linnahallis, 6. veebruar 1982, ''cit. via'': "Susan Sontag Provokes Debate on Communism", The New York Times, 27. veebruar 1982), lk 27
* Mässuliste noorukite loetamatute allkirjade tõusulaine, mis on uhtunud üle ja löönud [[hambad]] monumentide fassaadidesse ja avalike sõidukite pindadesse [[linn]]as, kus ma elan: [[grafiti]] kui austusepuudumise kinnitus, jah, kuid ennekõike lihtsalt kinnitus... võimutute ütlus: minagi olen siin.
* ''The tide of undecipherable signatures of mutinous adolescents which has washed over and bitten into the facades of monuments and the surface of public vehicles in the city where I live: graffiti as an assertion of disrespect, yes, but most of all simply an assertion... the powerless saying: I'm here, too.''
** "The Pleasure of the Image" (1985), rmt: "Writers on Artists" (toim Daniel Halpern), North Point Press, 1988, lk 98
* Kõige enam kardetakse mitte [[
* ''It is not suffering as such that is most deeply feared but suffering that degrades.''
** "AIDS and Its Metaphors", Farrar, Straus and Giroux, 1989, 4. ptk, lk 125
30. rida:
* Erinevalt mineviku suurtest [[epideemia|epideemilistest]] haigustest (muhk[[katk]], tüüfus, koolera), mis tabavad inimest kui kannatava [[kogukond|kogukonna]] liiget, mõisteti tuberkuloosi kui haigust, mis eraldab inimese kogukonnast. Ükskõik kui ohtralt seda ka elanikkonnas ei esinenud, näis tuberkuloos - nagu tänapäeval vähk - ikka olevat üksikisikute salapärane tõbi, surmav nool, mis võis tabada keda tahes, mis valis oma ohvrid välja ühekaupa. (lk 39)
* [[Depressioon]] on kurvameelsus miinus selle võlu - selle elevus, selle hood. (lk 51)
** Susan Sontag, "Haigus kui metafoor. Aids ja selle metafoorid", tlk Krista Kaer, Varrak, 2002
* Varaseim ''[[kogemus]]'' [[kunst]]ist pidi kätkema selle loitsivust, [[maagia|maagilisust]]; kunst oli [[rituaal]]i töövahend (näiteks koopamaalingud Lascaux's, Altamiras, Niaux's, La Pasiegas jne.) Varaseim kunsti''teooria'', kreeka filosoofidelt pärinev, väitis, et kunst on mimees (''mimesis''), tõeluse [[jäljendus]].
:Just sel kohal tekkis too kummaline küsimus kunsti ''[[väärtus]]est''. Sest mimeesiteooria kutsub juba oma term initega kunsti üles ennast õigustama. (lk 11)
* Vale või ei, evib kunst [[Aristoteles]]e arvates teatavat väärtust, kuna ta on omamoodi [[teraapia]]. Kunst on kummatigi [[kasulik]], väidab Aristoteles, kasulik [[ravim]]ina, kuna ta äratab ja puhastab välja kahjulikke [[emotsioon]]e. (lk 12)
* On tõsi, et kogu Lääne teadvus ja mõtlus kunstist on jäänud piiridesse, mille määras kreeka teooria kunstist kui mimeesist või taasesitusest. Just selle teooria tõttu muutub kunst kui selline - ülema ja enamana üksikutest kunstiteostest - problemaatiliseks ja hakkab kaitset vajama. Ja just kunsti kaitsmine sünnitab veidra nägemuse, kus miski, mida me oleme õppinud nimetama "[[vorm]]iks", lüüakse lahku millestki, mida me oleme õppinud nimetama "sisuks", ning sisu heasoovliku kehtestamise olemuslikuks ja vormi lisanduslikuks. (lk 12)
* Keegi meist ei saa kunagi taastada toda kõigi teooriate eelset süütust, kui kunst ei tundnud vajadust ennast [[õigustus|õigustada]], kui kunstiteoselt ei küsitud, mida ta ütleb, sest teati (või arvati teadvat), mida ta teeb. Praegusest kuni teadvuse lõpuni oleme takerdunud ülesandesse kunsti kaitsta. Me võime vaid tülitseda ühe või teise kaitsevahendi pärast. (lk 13)
* Mis iganes see kunagi võis olla, on [[sisu]] idee tänapäeval valdavalt takistus, tülin, peen või mitte kuigi peen väikekodanlikkus.
:Kuigi tegelikud arengud mitmetes kunstides justkui juhiksid meid eemale ideest, et kunstiteos on ennekõike tema sisu, on see idee endiselt erakordselt mõjukas. Minu väitel tuleneb see mõju idee praegusest alalhoidmisest kunstiteoste teatava käsitamisena, mis on sügavalt juurdunud enam ikku inimestesse, kes mistahes kunsti tõsiselt suhtuvad. Sisu idee ületähtsustamine käitab nimelt igikestvat ja mitte ealeski teoks saanud ''tõlgendamise'' projekti. Ja vastupidi, just harjumus läheneda kunstiteostele nende ''tõlgendamise'' eesmärgil säilitab kujutelma, et ongi olemas midagi kunstiteose sisu taolist. (lk 13)
* Muidugi ei pea ma silmas tõlgendust kõige laiemas tähenduses, mille kohta [[Nietzsche]] on (õigesti) öelnud: “Pole tõsiasju, on vaid tõlgendused.” Tõlgendamise all mõtlen ma teadlikku vaimutegevust, mis illustreerib teatavat koodi, teatavaid "tõlgendamisreegleid".
:Kunstile suunatuna tähendab tõlgendamine tervikteosest hulga elementide väljanoppimist (X, Y, Z ja nii edasi). Tõlgendamise ülesanne on praktiliselt sama mis tõlkimisel. Tõlgendaja ütleb: vaadake, kas te ei näe, et X on õieti A - või tähendab õieti A-d? Et Y on õieti B? Et Z on õieti C?
* [[Tõlgendamine]] on radikaalne strateegia konserveerimaks ümbertöötamise teel vana [[tekst]]i, mida peetakse liiga väärtuslikuks, et seda ära põlata. Tõlgendaja, ilma et ta õigupoolest teksti kustutaks või ümber kirjutaks, ometigi muudab seda. Kuid ta ei või nii toimimist üles tunnistada. Ta väidab vaid, et muudab teksti mõistetavaks, avades selle tõelise [[tähendus]]e. Ükskõik kui ulatuslikult tõlgendajad teksti muudavad (veel üks kurikuulus näide on rabiinide ja kristlaste "spirituaalsed" tõlgendused selgelt erootilisest [[Ülemlaul]]ust), peavad nad väitma, et loevad välja juba olemasolevat mõtet. (lk 15)
* Niisiis pole tõlgendamine (nagu enamik inimesi oletab) absoluutväärtus, vaimne žest, mis lähtub mingist ajatust võimetevallast. Tõlgendamisele endale tuleb anda hinnang, võttes aluseks inimteadvuse ajaloolise arengu. Mõnedes kultuurikontekstides on tõlgendamine vabastav akt. See on vahend revideerimiseks, ümberhindamiseks, surnud minevikust põgenemiseks. Teistes kultuurikontekstides on see tagurlik, kohatu, argpükslik, lämmatav. (lk 16)
* Tänapäeval on tõlgendamise projekt suuresti tagurlik, lämmatav. Nii nagu linnaõhku saastavad autode ja rasketööstuse [[heitgaas]]id, nii mürgitab meie [[tundlikkus]]t tänane kunstitõlgenduste valang. Kultuuris, mille juba klassikaliseks dilemmaks on [[intellekt]]i hüpertroofia energia ja [[meeled|meelte]] võimekuse arvel, on tõlgendamine intellekti kättemaks kunstile. (lk 16)
* Tõlgendamine on [[maailm]]a vaesestamine ja kurnamine - et luua "tähenduste" varjuilm. See on ''maailma'' muutmine ''selleks'' maailmaks. ("Selleks maailmaks"! Justkui oleks olemas mõni teine.)
: Maailm, meie maailm, on juba küllalt kurnatud ja vaesestatud. Kadugu kõik selle duplikaadid, kuni me taas kogeme vahetumalt seda, mis meil on. (lk 16)
* Vana tõlgendamisstiil oli tungiv, kuid aupaklik; see lisas otsese tähenduse peale veel ühe tähenduse. Tänapäevane tõlgendamisstiil kaevandab ja kaevandades hävitab; see kaevub teksti "taha", et leida alltekst, mis on tõeline. Ülistatuimad ja mõjukaimad modernsed doktriinid, [[Marx]]i ja [[Freud]]i omad, kujutavad endast tegelikult põhjalikke hermeneutilisi süsteeme, agressiivseid ja taktitundetuid tõlgendamisteooriaid. (lk 15)
* Enamikul nüüdisaegsetel juhtudel osutub tõlgendamine filisterlikuks keeldumiseks kunstiteost rahule jätta. Tõelisel kunstil on võime meid närviliseks teha. Kunstiteose taandamisega tema sisule ja siis tolle tõlgendamisega kunstiteos taltsutatakse. Tõlgendamine muudab kunsti käideldavaks, kuulekaks. (lk 17)
* Tõlgendamine, põhinedes ülimalt kahtlasel teoorial, et kunstiteos on komponeeritud sisuühikutest, vägistab kunsti. See muudab kunsti tarbimisühikuks, et sobitada see [[kategooria]]te mentaalsesse skeemi. (lk 19)
* Tõlgendamise eest pagemine näib eriti omane moodsale maalikunstile. Abstraktne kunst on katse mitte omada sisu tavamõistes; kuna puudub sisu, ei saa olla ka tõlgendamist. Popkunst jõuab vastandvõttega samale eesmärgile; evides sisu, mis on niivõrd pealetükkiv, niivõrd "on mis on", saavutab see samuti tõlgendamatuse. (lk 20)
* Ideaalis on võimalik põigelda tõlgendajate eest teisel moel, luues kunstiteoseid, mille pind on nii ühtne ja selge, mille hoog on nii kiire, mille siht on nii otsene, et teos saab olla just see, mis ta on. On see praegu võimalik? Ma usun, et filmides seda siiski juhtub. Seetõttu on kino kõigist kunstiliikidest praegu elavaim, erutavaim, olulisim. Küllap on kunstiliigi elususe määrajaks ruum, mille ta jätab vigade tegemiseks, olles ikkagi hea. (lk 21)
** Susan Sontag, "Tõlgendamise vastu", rmt: Susan Sontag, "Vaikuse esteetika", tlk Berk Vaher, 2002
==Tema kohta==
* [---] Sontagi jaoks seisneb teose ainus kehtiv sisu (ja kõlbeline väärtus) selle stiilis, viisis, kuidas teos meile tajutavaks saab, meile meie endi teadvust avaldab, eemaldades meid maailmast ja võimaldades meile seega ometi tundelise (mitte kiimalise ega vagatseva) teekonna maailma tagasi. (lk 8)
* [---] Sontagi hardamad äratundmised pärinevad just müstilise tekstitraditsiooni vaagimisest. Kuid vaikuse taganõudmine kunstis on Sontagile muutunud nii valjuks, et isegi selles ei pääse teadlik indiviid enam irooniast - mis aga kollektiivse praktikana võib ohustada kogu kultuuri ja iga selle liikme eksistentsi aluseid. (lk 8)
* [---] Sontagi suhe [Leni] Riefenstahli on ühtaegu hämmeldunud ja sarkastiline, tema looming tekitab oma esteetilise laitmatusega ühtaegu vaimustust ja vastikust. Erinevalt eelmistest, ideekesksetest esseedest on see pigem isikulugu: targa, veetleva, vaimselt sõltumatu naise vaevuteadvustatud kujunemine piiratud sõdalaskultuse preestrinnaks; näiliselt angažeerim atu, ent läbinisti idealistliku pan-esteedi täielik ja paljuski väiklane politiseerumine; totaalsesse vaim uvabadusse pürgija sattumine ajaloolisse orjusse näivustest, mida ta püüdis valitseda. Riefenstahli lugu on mitmes aspektis Sontagi enda püüdluste kõige mustem stsenaarium; kuid tänu selle teadvustamisele joonistuvad essee teises osas välja esteetilise täiusepüüde ning ka ''camp''<nowiki>'</nowiki>i mõistlikud piirid. Nende taga ei pruugi olla müstiline vaikus, vaid isiklik seksuaaläärmuslus, eliidi orgia ja/või masside innustunud orjus. (lk 9)
** [[Berk Vaher]], "Saateks", rmt: Susan Sontag, "Vaikuse esteetika", tlk Berk Vaher, 2002
==Välislingid==
| |||