Susan Sontag: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
64. rida:
Susan Sontag, "Märkmeid ''camp''<nowiki>'</nowiki>ist", rmt: Susan Sontag, "Vaikuse esteetika", tlk Berk Vaher, 2002.
* [[Maitse]]l pole süsteemi ega
* 54. ''[[Camp]]''-kogemused põhinevad suurel avastusel, et kõrgkultuuri tundlikkusel pole monopoli [[rafineeritus]]e üle. ''Camp'' väidab, et hea maitse pole pelgalt hea maitse; et on ilmselgelt olemas ka halva maitse hea maitse. (Genet kõneleb sellest "Meie Lillede Jumalaemas".) Halva maitse hea maitse avastamine võib olla väga vabastav. Inimene, kes nõuab kõrgeid ja tõsiseid [[nauding]]uid, võõritab end naudingust; ta piirab pidevalt seda, mida ta saab nautida; oma hea maitse pidevas rakendamises ta viimaks nii-öelda tõstab oma hinna turuhinnast kõrgemale. Siin sekkubki ''camp''-maitse heasse maitsesse julge ja terase [[hedonism]]ina. See muudab hea maitsega inimese rõõmsameelseks seal, kus ta enne riskis olla krooniliselt nördinud. See on [[Seedimine|seedimisele]] hea. (lk 45)
==="Stiilist"===
Susan Sontag, "Stiilist", rmt: Susan Sontag, "Vaikuse esteetika", tlk Berk Vaher, 2002.
* Õigupoolest on üleüldse ülimalt raske kõnelda mõne konkreetse romaani või luuletuse [[stiil]]ist kui "stiilist", ilma et tahes-tahtmata antaks mõista, et stiil on pelgalt dekoratiivne, lisanduslik. Üksnes selle mõiste kasutamine kutsub peaaegu paratamatult, ehkki varjatult esile vastanduse stiili ja millegi muu vahel. Paljud [[kriitik]]ud ei näi seda taipavat. Nad peavad end piisavalt kaitstuks, mõistes teoreetiliselt hukka stiili labast väljafiltreerimist sisust, samas aga kindlustavad nende hinnangud alatasa just nimelt seda, mida nad teoorias agaralt eitavad. (lk 47)
* Stiilist kõnelemine on üks moodus kõnelda kunstiteose terviklikkusest. Nagu kogu totaalsuste [[diskursus]], peab ka jutt stiilist tuginema [[metafoor]]idele. Ja metafoorid eksitavad. (lk 49)
* Peaaegu igal juhul ''ongi'' meie [[nähtumus]]viis ka meie olemisviis. [[Mask]] on [[nägu]].
* Käsitlemaks seda laadi kunsti, mis näib nõudvat eristust, mille hülgamist ma olen ärgitanud, on vaja "stilisatsiooni" mõistet või selle vastet. "Stilisatsioon" on kunstiteoses just nimelt siis, kui kunstnik teebki tolle mitte sugugi vältimatu eristuse mateeria ja maneeri, teema ja vormi vahel. Kui see juhtub, kui stiil ja aines on nõnda eristatud ehk siis üksteise vastu välja mängitud, võib õigusega kõnelda ainese käsitlemisest (või väärkäsitlemisest) teatud stiilis. Pigem on reegliks loominguline väärkäsitlus. Sest kui kunstiainest tajutakse "ainevallana", siis hoomatakse seda ka ammendatavana. Ning kui teemasid peetakse ses ammendamisprotsessis juba üsna kaugele küündivaks, leiavad need üha ja üha enamat stiliseerimist. (lk 51)
* Kui kunst on ülim [[mäng]], mida [[tahe]] iseendaga mängib, siis on "stiil" reeglistik, mille järgi mängida. Ja [[reeglid]] on ju lõppude lõpuks alati kunstlik ja suvaline piirang, olgu need siis vormireeglid (nagu ''terza rima'' või [[dodekafoonia]] või frontaalsus) või teatava "sisu" kohalolek. Suvalise ja õigustamatu rolli kunstis pole kunagi piisavalt tunnustatud. (lk 68)
==Tema kohta==
| |||