Anne Brontë: erinevus redaktsioonide vahel

* Sooviksin, et [[Jumal]] arvaks armulikult heaks mind säästa, ja mitte ainult isa ja Charlotte'i pärast, vaid sest et ma igatsen teha siin ilmas pisut head, enne kui siit lahkun. Mul on peas tuleviku[[plaan]]e mitmeteks tegevusteks – küll piiratuiks ja tagasihoidlikeks, ent ma siiski ei sooviks, et need tühja jookseksid ja mu [[elu]] jääks nii vähetulemuslikuks.

* Kõik tõestisündinud lood on õpetlikud; mõnest, tõsi, on [[iva]] leida raske, ja on see käes, siis paistab ta nii tühine, et kuivetanud, krimpsus tuum tasub vaevu [[pähkel|pähkli]] purustamise vaeva. (lk 5, romaani avalause)

* Minu isa oli [[kirikuõpetaja]] Põhja-Inglismaal, õigusega kõigi poolt austatud mees, kes nooruses[[noorus]]es oma teenistusest ja väikese pärusvara tulust üpris mugavalt ära elas. Minu ema, kes [[abielu|abiellus]] temaga vastu [[sõber|sõprade]] soovitusi, oli mõisahärra tütar ja tarmukas [[naine]]. Asjata selgitati talle, et vaese pastori[[pastor]]i abikaasaks saades tuleb tal loobuda oma kalessist[[kaless]]ist ja toatüdrukust ja igasugusest jõukusest ja särast ja hiilgusest, mida tema aga vaevalt elu põhivajadusteks arvas. Kaless ja teenijanna olid küll mugavad asjad, ent tänu Taevale, tema enda jaladki[[jalad]]ki kandsid ning [[käed]] olid terved otsas. Noobel [[maja]] ja avar [[park]] pole iseenesest põlastamisväärsed, ometi elanuks ta pigem maamajakeses ühes Richard Greyga kui palees[[palee]]s ükskõik millise teise mehega maailmas. (lk 5)

* [[Kuus|Kuuest]] lapsest[[laps]]est tulime imiku- ja lapsepõlveea ohtudest võitjana välja vaid mina ja õde Mary. Mina viis-kuus aastat nooremana jäin alati [[pere]] pesamunaks[[pesamuna]]ks: isa, ema ja õde hellitasid mind ühtemoodi — mitte et rumalad järeleandmised oleksid mind tujukaks ja ohjeldamatuks muutnud, küll aga tegi nende lakkamatu [[headus]] mind abituks ja sõltuvaks — saamatuks elumurede ja saatuselöökide vastu võitlemisel. (lk 6)

* Olgugi rikkusel[[rikkus]]el oma võlud, polnud minusuguse kogemusteta[[kogemus]]teta tüdruku silmis vaesuski[[vaesus]]ki kohutav. Tõtt-öelda on kitsikus omaenda võimete ja võimaluste[[võimalus]]te proovilepanekuks isegi virgutav. (lk 8)

* Ema mõtles ainult isa lohutamise, võlgade[[võlg]]ade tagasimaksmise ning kulutuste kärpimise peale, isa seevastu oli juhtunust täielikus masenduses[[masendus]]es: tema [[tervis]], [[jõud]], [[meeleolu]] langesid allapoole arvestust, päriselt ei kosunud ta enam kunagi. Tulutult tegi ema pingutusi isa lohutamiseks, toetudes seejuures isa jumalakartlikkusele, vaprusele, tunnetele ema enda ja meie vastu. Need tunded aga olidki isa suurim piin: meie pärast oli ta ju nii väga tahtnud oma vara suurendada, meie huvides andunud nii uhkele lootusele[[lootus]]ele, mille purunemine nüüd ta kibedasse ahastusse[[ahastus]]se tõukas. Ta vaevles südametunnistuse[[südametunnistus]]e piinades, et polnud hoolinud ema nõuandeist, mis oleksid võinud teda vähemalt koormavatest võlgadest saasta, süüdistas lõputult ennast, et ema endise auväärse, muretult küllusliku põlve asemel peab nüüd viletsuses ja vaesuses virelema. Näha, kuidas tema toredast, haritud, kord nii austatud ning imetletud naisest saab toimekas koduperenaine, käed ja pea alatasa hõivatud kodutööde ja majandamismuredega, mõjus isa hingele nagu rist ja Viletsusviletsus. Valmisolek, millega ema oma kohustusi täitis, rõõmsameelsus, millega talus saatuselööke, ning headus, mis ei lasknud ühtki katsumust mehe süüks[[süü]]ks arvata, ainult süvendasid selle leidliku enesepiinaja kannatusi. Nii näris [[mõte]] ihu, kurnas närvikava, see omakorda tegi mõtted üha painajalikümäkspainajalikumaks, kuhikuni tervis nende mõjul ja toimel tõsiselt halvenes ja mitte keegi ei suutnud isa veenda, et meie olukord pole ju pooltki nii sünge, nii lootusetu, kui tema haiglaslik kujutlusvõime talle ette maalib. (lk 8-9)

* Minu õpetamis- ja kasvatamiskohustused ei muutunud hoolealustega harjumisel mitte kergemaks, vaid kujunesid nende iseloomude[[iseloom]]ude ilmsikstulekul pigem vaevalisemaks. Õige varsti leidsin, et sõna "kasvataja" on vähemalt minu puhul paljas pilkesõna: mu [[õpilane|õpilastel]] polnud sõnakuulelikkusest[[sõnakuulelikkus]]est rohkem aimu kui metsikul, perutaval varsal. Harilik kartus isa pahura tuju pärast ja samuti [[hirm]] karistuse[[karistus]]e ees, millega ta lapsi enda ärritamise pärast nuhtles, hoidis neid enamasti tema juuresolekul vaos. Tüdrukud tundsid ka ema paham eelepahameele ees teatud hirmu ja poisski võis aeg-ajalt [[preemia]] lootuses emale meelepäraselt käituda, minult polnud aga mingit preemiat loota, ja mis puutub karistamisesse, siis oli mulle mõista antud, et selle eesõiguse jätavad vanem advanemad endale; ja samas ootasid nad, et mina suudan õpilasi talitseda. Teisi lapsi võib keelata hirm [[viha]] ees või innustada heakskiidusoov - neid ei mõjutanud aga ei üks ega teine. (lk 25-26)

* Õpetamine oli vaevaline nii kehale[[keha]]le kui ka hingele. Pidin lapsi taga ajama, et neid kätte saada, tassima või vedama neid [[laud|laua]] taha ja sageli seal väevõimuga tunni lõpuni kinni hoidma. Tomi panin tihti nurka, istudes ise tema ette toolile[[tool]]ile, käes [[raamat]], mis sisaldas väikest ülesannet[[ülesanne]]t, mille Tom enne vabakssaamist pidi peast üles ütlema või ette lugema, Poisspoiss polnud piisavalt tugev, et mind ja tooli eest ära lükata, nii seisis ta keha väänates ja pentsikult [[nägu]] moonutades — kõrvalisele vaatajale olnuks see kindlasti naljakas, aga mulle mitte —, kisendas valjusti ja tegi, nagu nutaks, aga pisaraid[[pisar]]aid ei tulnud. Teadsin, et ta teeb nii üksnes minu kiusamiseks, ja püüdsin seepärast, ise kannatamatusest ja ärritüsestärritusest sisemiselt värisedes, kindlameelselt varjata iga nähtavat häirituse märki[[märk]]i ja teesklesin, et istun rahulikult ja ükskõikselt, oodates, mil ta oma meelelahutusest[[meelelahutus]]est tüdineb ja jookseb aeda[[aed]]a, heitnud enne korraks pilgu raamatusse, et lugeda või korrata neid väheseid [[sõna|sõnu]], mida talt nõuti. Mõnikord ei viitsinud ta kirjutada ja ma pidin ta kätt kinni hoidma, et ta ei saaks sihilikult paberit[[paber]]it ära sodida või tinti[[tint]]i täis plätserdada. (lk 27-28)

* Juhul, kui olen tõesti läinud liig kaugele, üritan edaspidi ennast ja lugejaid[[lugeja]]id hoolikamalt säästa, kuid kui tegu on pahede[[pahe]]de ja kõlvatute isikutega, siis on minu meelest õigem kujutada neid niisugustena, nagu nad on, mitte sellistena nagu nad soovivad välja paista. (lk 8, eessõna teisele trükile)

* Kui ma suudan lahutada meelt, siis püüan sedagi teha, kui aga tunnen, et mu kohus on kõnelda Jumala abiga ebameeldivat [[tõde|tõtt]], siis ma ka kõnelen seda, kahjustagu see või mu [[nimi|nime]] ja rikkugu pealegi lugeja lugemisrõõmu ning minu kirjutamisrõõmu. (lk 9, eessõna teisele trükile)

* Kõik romaanid[[romaan]]id on või vähemalt peaksid olema kirjutatud nii meestele[[mees]]tele kui ka naistele ja ma ei suuda kujutella, et meesterahvas võiks endale lubada kirjutada midagi seesugust, mida naistel ei sünni lugeda, ega mõista arvata, miks peaks laitma maha naisautorit, kes on kirjutanud midagi, mida meestelgi väga hästi sobib lugeda. (lk 10, eessõna teisele trükile)

* Mu ema oli teinud kõik, veenmaks mind, et ma olen võimeline suurteks saavutusteks[[saavutus]]teks, isa jälle oli veendunud, et [[auahnus]] on kindel tee hävingu[[häving]]u poole ja hukatuse [[sünonüüm]], ning ei tahtnud ei minu ega ka muude surelike ligimeste püüetest elutingimuste parandamiseks kuuldagi. (lk 15)

* "Aga," mõlgutasin, "ma ju ei peakski abielluma Elizaga, sest mu ema sellele nii vastu on, ja ma ei tohiks eksitada tüdrukut, nagu oleks mul [[kavatsus]] teda naida. Kui toimin otsekoheselt, on mul kergem vabaneda tema leebest, ent katkematust püüdest saavutada mu üle mõjuvõimu: kuigi proua Graham on ehk sama vastuvõetamatu, avaneb mul võimalus ravida rasket haigust[[haigus]]t kergemaga, nagu arstid[[arst]]id ütleksid. Ma ei kavatse ju tollesse nooresse [[lesk|lesesse]] kõrvuni armuda ega tema minusse - viimane on täiesti välistatud -, kuid kui ma otsin ta seltsi vaid selleks, et elust pisut rõõmu[[rõõm]]u tunda, on see mulle kindlasti lubatud, leidsin. Kui ta varjutab Eliza otsekui ere jumalik [[täht]] tuhmi lühtrikuma, siis seda parem. Ah, mul on raske sellele kõigele mõelda." (lk 59)