Ootamine: erinevus redaktsioonide vahel

'''Ootamine''' on ajaveetmine lootuses, et saabub mingi tulevane sündmus.

 

* Ootama õpime tavaliselt alles siis, kui meil ei ole enam midagi oodata.

** [[Marie von Ebner-Eschenbach]], "Aforism on pika mõtteahela viimane lüli". Tõlkinud Krista Räni. [[Loomingu Raamatukogu]] nr 30 2007

* Rindel ei ole nii hirmus, nagu näib kirjelduste põhjal või [[raamat]]ust lugedes. Üldse parim viis [[hirm]]ust vabanemiseks on siseneda sellesse, mis hirmu tekitab. Kui kardad eesliini, siis sõida piinavast tundest vabanemiseks eesliinile. Meid kõiki ähvardas pidev ümberpiiramise oht. Aga vaevalt suudab keegi uskuda, missugune kergendus sind haarab, kui miski tõepoolest toimub, kui selle asemel, et oodata ja närveerida, tuleb tegutseda. Ka ümberpiiramine ei ole nii hirmus kui selle ootamine ja selle kirjeldused. Ja [[sõda]] isegi ei ole nii kole kui selle ootamine või distantsilt meenutamine. Temasse sisse minemine on parim arstim hirmu vastu.

** [[Juri Lotman]], Mitte-memuaarid. Tõlkinud [[Malle Salupere]]. Akadeemia nr 3/2007

 

 

* Muidugi, [[Linn]] on ammugi kirja pandud, pärast [[Baudelaire]]'i võib Linna kohta lisada veel ainult ääremärkusi või isegi ääremärkuste ääremärkusi, aga sellest ei ole midagi, sest teha tuleb seda, mida teha saab, enamat jumal ei ootagi – kui ta sedagi ootab: ootamine ja [[lootus|lootmine]] on rohkem inimeste asi, nagu [[paast]] ja [[palve]]dki.

** [[Vilja Kiisler]], [https://www.vikerkaar.ee/archives/24923 "Päevavarga palverännak"] Vikerkaar, 7/2019. Arvustus: [[Tõnu Õnnepalu]]. "Pariis. Kakskümmend viis aastat hiljem". Tallinn: EKSA, 2019.