Lääs: erinevus redaktsioonide vahel

Lisatud 41 baiti ,  1 aasta eest
resümee puudub
Resümee puudub
Resümee puudub
'''Lääs''' on üks neljast põhiilmakaarest, see, kuhu Päike looja läheb.
 
 
==Piibel==
* Sest otsekui [[välk]] sähvatab [[ida]]st ja paistab läände, nõnda on Inimese Poja tulemine.
** [[Matteuse evangeelium]], 24:27
 
==Proosa==
 
* Oli siis korra jõudnud kätte [[jaanilaupäev]], mida vanasti võrratult pühitseti [[Võrumaa]]l. Siis, kui päike laskus alla ja metsatukad – kauged ja lähedadki – sulasid pehmesse sinasse, kui nende vahelt [[järv]]edelt tõusev [[udu]] mähkis nad õrna ööhalli, kui vaid põline Tõrvapalu kangekaelselt kisendas läbi [[öö]], et tema on pime ja [[must]], siis aga muutus taeva­laotus. Ta sai [[roosa]]pehmeks, kuna lääs lõkendas veel kisendavalt. Tollest läänetaeva öö otsa kestvast helgist siis särasidki heledalt Rõuge kiriku [[torn]] ja esikülg ning Tõrvapalu [[kuus­k]]ede ladvadki sätendasid, otsekui oleksid kuuskede teravad okkad rebinud ülelendavatelt [[vares]]eparvedelt verd, mis jäänud peente [[pärl]]itena ladvaharude külge sätendama. Aga mäe­ladvad, mis kui määratud [[püramiid]]id tõusevad kõigest kõrgemale, nendegi harjalagendikel või tiputukkadel mängles eha salapärane helk. Oli kui [[hooletus|hooletu]] [[pintsel|pintsliga]] tõmmat piki [[valge]]t [[kask|kasetüve]] suur [[punane]] värvilarakas, oli virutet sinna hoo ja [[viha]]ga, et kaselehtedele ja männiokstelegi len­nanud piisad.
** [[Juhan Jaik]], [https://et.wikisource.org/wiki/V%C3%B5rumaa_jutud/Jaani%C3%B6%C3%B6 "Jaaniöö"] kogust "Võrumaa jutud"
 
 
* [Thorin Tammiskilp pärast Viie Väe Lahingut surivoodil Bilbole:] "...sa oled rohkem väärt, kui sa ise tead, sa lahke lääne poeg. Sinus on [[julgus]] ja [[tarkus]] parajas tasakaalus. Kui meie hulgas oleks rohkem selliseid, kes head kõhutäit, [[nali|nalja]] ja [[laul]]u kullakoormast ülemaks peavad, oleks meie [[maailm]] praegusest rõõmsam paik. Aga olgu ta kurb või rõõmus, mina pean ta nüüd maha jätma. Hüvasti!"
** [[J. R. R. Tolkien]], "Kääbik", 18. ptk "Kodutee". Tõlkinud Lia Rajandi. Tallinn: Eesti Raamat 1977, lk 339
 
==Luule==
 
<poem>
</poem>
* [[George Berkeley]], "Värsid väljavaatest viia [[Ameerika]]sse kunste ja õpetust" ("Verses on the Prospect of Planting Arts and Learning in America", 1726)
 
 
 
</poem>
* [[Samuel Taylor Coleridge]], "Pärnalehtla, mu vangla", 1797, tõlkinud [[Märt Väljataga]], Vikerkaar 7-8/2004
 
 
 
* Oli siis korra jõudnud kätte jaanilaupäev, mida vanasti võrratult pühitseti [[Võrumaa]]l. Siis, kui päike laskus alla ja metsatukad – kauged ja lähedadki – sulasid pehmesse sinasse, kui nende vahelt [[järv]]edelt tõusev [[udu]] mähkis nad õrna ööhalli, kui vaid põline Tõrvapalu kangekaelselt kisendas läbi [[öö]], et tema on pime ja [[must]], siis aga muutus taeva­laotus. Ta sai [[roosa]]pehmeks, kuna lääs lõkendas veel kisendavalt. Tollest läänetaeva öö otsa kestvast helgist siis särasidki heledalt Rõuge kiriku [[torn]] ja esikülg ning Tõrvapalu [[kuus­k]]ede ladvadki sätendasid, otsekui oleksid kuuskede teravad okkad rebinud ülelendavatelt [[vares]]eparvedelt verd, mis jäänud peente [[pärl]]itena ladvaharude külge sätendama. Aga mäe­ladvad, mis kui määratud [[püramiid]]id tõusevad kõigest kõrgemale, nendegi harjalagendikel või tiputukkadel mängles eha salapärane helk. Oli kui [[hooletus|hooletu]] [[pintsel|pintsliga]] tõmmat piki [[valge]]t [[kask|kasetüve]] suur [[punane]] värvilarakas, oli virutet sinna hoo ja [[viha]]ga, et kaselehtedele ja männiokstelegi len­nanud piisad.
** [[Juhan Jaik]], [https://et.wikisource.org/wiki/V%C3%B5rumaa_jutud/Jaani%C3%B6%C3%B6 "Jaaniöö"] kogust "Võrumaa jutud"
 
 
 
* [Thorin Tammiskilp pärast Viie Väe Lahingut surivoodil Bilbole:] "...sa oled rohkem väärt, kui sa ise tead, sa lahke lääne poeg. Sinus on [[julgus]] ja [[tarkus]] parajas tasakaalus. Kui meie hulgas oleks rohkem selliseid, kes head kõhutäit, [[nali|nalja]] ja [[laul]]u kullakoormast ülemaks peavad, oleks meie [[maailm]] praegusest rõõmsam paik. Aga olgu ta kurb või rõõmus, mina pean ta nüüd maha jätma. Hüvasti!"
** [[J. R. R. Tolkien]], "Kääbik", 18. ptk "Kodutee". Tõlkinud Lia Rajandi. Tallinn: Eesti Raamat 1977, lk 339
 
 
 
Juba aiman et põigelda
Tuleb mul igavesti
KivikompassKivi[[kompass]] kapteni kääpal
Säält saan suuna WESTI
 
41 370

muudatust