Olga Tokarczuk: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub
1. rida:
[[Pilt:Olga Tokarczuk (2018).jpg|pisi|Olga Tokarczuk, 2018.]]
'''Olga Nawoja Tokarczuk''' (sündinud 29. jaanuaril 1962 Sulechówis) on Poola kirjanik, Nobeli kirjandusauhinna laureaat (2018). Ta on Poola rohelise partei [[Greens 2004]] liige.
:Eesti keeles on temalt ilmunud:
 
:Eesti keeles on temalt ilmunud:
* jutukogu "Maailma kõige inetum naisterahvas" ([[Kultuurileht]], 2005; [[Loomingu raamatukogu]] nr 40), tõlkinud [[Hendrik Lindepuu]]
* romaan "Algus ja teised ajad" (2012), tõlkinud Hendrik Lindepuu
6. rida ⟶ 8. rida:
* romaan "Aja oma atra läbi koolnute kontide" (2020), tõlkinud Hendrik Lindepuu
 
=="Aja oma atra läbi koolnute kontide"==
Olga Tokarczuk, "Aja oma atra läbi koolnute kontide". Tõlkinud Hendrik Lindepuu. Halliste: Hendrik Lindepuu, 2020
 
26. rida ⟶ 28. rida:
* Dyzio, kes suutis täienisti sukelduda laialivalguvatesse arutlustesse [[William Blake|Blake’i]] veidrate [[sümbol]]ite üle, ei jaganud minu kirge [[Astroloogia]] vastu. Seda seepärast, et Dyzio on sündinud liiga hilja. Tema põlvkonnal on Pluuto Kaaludes, mis uinutab veidi nende valvsust. Ja nad arvavad, et võivad tasakaalustada [[põrgu]]t. Ma ei usu, et see neil õnnestub. Võib-olla oskavad nad kirjutada projekte ja taotlusi, aga suurem osa nendest on kaotanud valvsuse. (lk 56)
* Vana ja läbiproovitud võte košmaaride vastu on selline, et tuleb neist valju [[hääl]]ega rääkida kempsupoti kohal ja siis [[vesi]] peale tõmmata. (lk 101)
* Kui poes ühtegi klienti ei olnud, siis ta luges. Ma teadsin tema [[raamat]]uid, sest tal olid need [[riiul]]is ja ta laenutas neid kaltsuka klientidele. Sünged õudukad, gooti romaanid kulunud kaantega, millel oli Nahkhiire pilt. Perversne [[munk]], kehast eraldi [[käsi]], mis tapab inimesi, tulvaveega [[surnuaed|surnuaialt]] välja uhutud ][[kirst]]ud. Selliste asjade lugemine nähtavasti süvendas temas veendumust, et me ei ela kõigist maailmadest kõige hullemas, ja õpetas [[optimism]]i. (lk 116)
* "Mis häda?" küsis [[Hambaarst]].
:Toolile istunu avas vastuse asemel [[suu]] ja HambarstHambaarst heitis sinna pilgu. Ta tõmbus ehmunult tagasi, sõnades: "Oh sa perse!" See oli nähtavasti patsiendi [[hammas]]te seisu kohta kõige lühem hinnang. Ta katsus [[sõrmed]]ega hetke hambaid, siis küünitas enda taga oleva viinapudeli poole.
:"Võta, joo. Hakkame välja tõmbama." (lk 124)
* Terve olemine on üks ebakindel seisund ega ennusta midagi head. Parem on olla rahulikult haige, siis vähemalt teame, millesse sureme. (lk 148)
35. rida ⟶ 37. rida:
:See tundus mulle huvitav.
:Ma tõstsin tekiääre üles ja kutsusin ta enda kõrvale, aga kuna ma ei ole Hellake ega Sentimentaalne, siis ei hakka ma sellel pikemalt peatuma. (lk 149)
* [[Puudlid]] on palju intelligentsemad, kui kõigile tundub, ehkki nad ei näe just sedamoodi välja. Seesama käib paljude teiste tarmukate Olendite kohta - me alahindame nende intelligentsi. (lk 156)
* Kõik möödub.
:Tark Inimene teab seda algusest peale ega kahetse midagi. (lk 157)
51. rida ⟶ 53. rida:
* Hea, et see Jumal, kui ta olemas on, ja isegi kui teda olemas ei ole, annab meile sellise paiga, et saab rahulikult seal mõelda, sellel vist põhinebki palve - rahulikult mõelda, mitte midagi tahta, mitte midagi paluda; lihtsalt oma peas korda luua. Sellest peaks piisama. (lk 203)
* Nüüd sai mulle selgeks, miks need jahipukid, mis meenutasid koonduslaagrite vahitorne, meenutavad ka kantslit. Kantslis asetab Inimene end teistest Olenditest kõrgemale ja võtab endale õiguse otsustada nende elu ja surma üle. Temast saab türann ja usurpaator. Ksjonds rääkis hingestatult, pea¬aegu vaimustusega:
:Alistage maa enestele. Teile, jahimeestele, suunas Issand need sõnad, sest jumal teeb inimese oma kaastööliseks, et see osaleks loomise töös ja et tema töö jõuaks lõpule. Ma soovin, et teie selts edeneks, et see teeniks teisi inimesi ja kogu loodust...
:Mul õnnestus pinkide vahelt välja pääseda. Ma läksin kummaliselt kangetel jalgadel peaaegu kantsli alla.
et teie selts edeneks, et see teeniks teisi inimesi ja kogu loodust...
:"Hei, sina, roni sealt alla," ütlesin. "Ja ruttu." (lk 210)
Mul õnnestus pinkide vahelt välja pääseda. Ma läksin kummaliselt kangetel jalgadel peaaegu kantsli alla.
"Hei, sina, roni sealt alla," ütlesin. "Ja ruttu." (lk 210)
* Minu elu vili ei ole millegi ehitusmaterjaliks, ei minu ajal, nüüd, ega ka mitte mingis teises ajas, mitte kunagi.
:Aga miks me peaksime olema kasulikud ja kellele? Kes jagas maailma kasulikeks ja kasututeks, ja mis õigusega? Kas ohakal ei ole õigust elule, või Hiirel, kes sööb salves vilja, Mesilastel ja Leskmesilastel, umbrohul ja roosil? (lk 215)
 
{{JÄRJESTA:Tokarczuk, Olga}}
[[Kategooria:Poola kirjanikud]]
[[Kategooria:Poola poliitikud]]
[[Kategooria:Nobeli kirjandusauhinna laureaadid]]