Olga Tokarczuk: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub |
Resümee puudub |
||
11. rida:
Olga Tokarczuk, "Aja oma atra läbi koolnute kontide". Tõlkinud Hendrik Lindepuu. Halliste: Hendrik Lindepuu, 2020
* Esikulambi valguslaigus paistis [[lumesadu]] kui tasane ja unine [[dušš]]. Isevärk seisis minu kõrval vaikides, pikk, kõhetu, kondine - nagu kuju, mis visandatud paari pliiatsitõmbega. Iga liigutusega langes temalt lund kui tuhksuhkruga üle puistatud koogilt.
*
* Minu arvates oleks teda juba ammu pidanud mingi [[Karistus]] tabama, võib-olla isegi [[vangla]] näol. Ma ei tea, kuidas tema küll alati puhtalt pääses. Võib-olla valvasid teda mingid [[inglid]]; vahel juhtub, et need lähevad üle valele poolele. (lk 12)
* Minu meelest peaks pärast [[Surm]]a saabuma [[mateeria]] annihilatsioon. See oleks [[keha]]le kõige õigem. Annihileeritud kehad naaseksid sel kombel [[must auk|musta auku]], kust nad on tulnudki. [[Hing]]ed rändaksid valguskiirusel
* Ma olen alati arvanud, et meie kõige intiimsem ja isiklikum kehaosa on [[jalalaba]]d, üldse siis mitte genitaalid, mitte [[süda]], ega isegi mitte [[aju]], ilma sügavama tähenduseta organid, mida kiputakse üle hindama. Jalalabades on varjul kogu [[teadmine]] Inimesest, need annavad edasi kogu keha [[tähendus]]e, selle, kes me tõepoolest oleme ja kuidas me suhtume maasse. Kokkupuutes maaga, selles maa kontaktis kehaga on varjul kogu [[saladus]] - et oleme ehitatud mateeria elementidest ja samal ajal sellele võõras, sellest eraldatud. Jalalabad - need on meie kontaktpistikud. (lk 15)
* [[Raev]] teeb [[mõistus]]e selgeks ja läbinägevaks, nii et see haarab rohkem. See allutab teised [[emotsioonid]] ja valitseb keha üle. Ei ole [[kahtlus]]t, et just Raevust tuleneb kogu [[tarkus]], sest Raev on võimeline ületama igasuguseid piire. (lk 20)
* Milline [[kujutlusvõime]] puudus, kui asi on ees- ja perekonnanimedes! Need ei jää kunagi meelde, need on nii isikust endast eraldi ja banaalsed, et ei meenuta teda millegagi. /---/ Seepärast püüan ma mitte kasutada ees- ja perekonnanimesid, pigem määratlusi, mis tulevad justkui iseenesest pähe, kui näeme kedagi esimest korda. Ma olen veendunud, et just nii on [[keel]]t kõige õigem kasutada, mitte tähendusest tühjaks tuuseldatud [[sõna|sõnu]] loopida. (lk 23)
* [[Taevas]] ripub meie kohal tumeda ja madalana, nagu määrdunud [[ekraan]], millel näidatakse [[pilv]]ede raevukaid ][[lahing]]uid. Meie [[maja]d selle jaoks ongi - et kaitsta meid selle taeva eest, muidu imbuks see meie kehadesse, kus, nähtavasti väikese klaaskuuli sees, asub meie Hing. Kui midagi sellist kui Hing on üldse olemas. (lk 26)
26. rida:
* Ma oleksin endale veel soovinud kanalit [[täht]]edest ja planeetidest. "Kosmosemõjude TV". Selline kanal koosneks ka [[kaart]]idest, näiteks planeetide mõjujoontest. "Lugupeetud televaatajad, [[Marss]] hakkab tõusma ekliptika kohale ja liigub [[õhtu]]l läbi [[Pluuto]] mõjuvöö. Palume jätta [[auto]]d garaaži ja katusealustesse parklatesse, samuti peita [[noad]] ära, olla ettevaatlik keldritrepil, ja kuni see planeet ei ole väljunud Vähi tähtkujust, soovitame vältida kümblemist ja peretülisid," räägiks nääpsuke ja eeterlik [[diktor]]. (lk 45)
* Ma silmitsesin Platoo mustvalget [[maastik]]ku ja mõistsin, et [[kurbus]] on väga tähtis sõna maailma defineerimisel. See on fundamentaalne, see on viies ürgelement, kvintessents. (lk 48)
* Dyzio, kes suutis täienisti sukelduda laialivalguvatesse arutlustesse [[William Blake|
* Vana ja läbiproovitud võte
* Kui poes ühtegi klienti ei olnud, siis ta luges. Ma teadsin tema [[raamat]]uid, sest tal olid need [[riiul]]is ja ta laenutas neid kaltsuka klientidele. Sünged õudukad, gooti romaanid kulunud kaantega, millel oli Nahkhiire pilt. Perversne [[munk]], kehast eraldi [[käsi]], mis tapab inimesi, tulvaveega [[surnuaed|surnuaialt]] välja uhutud [[kirst]]ud. Selliste asjade lugemine nähtavasti süvendas temas veendumust, et me ei ela kõigist maailmadest kõige hullemas, ja õpetas [[optimism]]i. (lk 116)
* "Mis häda?" küsis [[Hambaarst]].
44. rida:
* Nõnda toimus 1471. aastal Baselis kohtuprotsess Kana vastu, kes munes veidralt kirevaid mune. Ta mõisteti tuleriidale kui saatanaga mestis olev. Siinkohal pean enda poolt lisama, et inimeste tölplus ja julmus on piiritud. (lk 167)
* Politseinikud ei suutnud hoiduda tähendusrikkalt teineteisele otsa vaatamast, mis minu arvates ei olnud üldse viisakas. Oma töös ei tohiks nad millegi üle imestada. Ma jätkasin siis täie enesekindlusega ja juba teadsin, et need minu ees on kaks parajat susserdist:
:"Ma tegelen juba aastaid Astroloogiaga ja mul on rikkalikud kogemused. Kõik on seotud kõigega ja kõik me oleme otsapidi erinevate mõjude võrgus. Seda tuleks teile politseikoolis õpetada. See on auväärt ja vana traditsioon. Juba
:"Kellest?" küsisid nad koos.
:"Swedenborg, rootslane."
:Ma nägin, et üks neist kirjutas selle nime üles. (lk 189)
* Ma nimelt arvan, et inimpsüühika tekkis selleks, et kaitsta meid nägemast [[tõde]]. Et see ei laseks meil näha alasti mehhanismi. [[Psüühika]] on meie kaitsesüsteem - kannab hoolt selle eest, et me kunagi ei mõistaks seda, mis on meie ümber. See tegeleb peamiselt informatsiooni filtreerimisega, ehkki meie [[mälu]] võimalused on tohutud. Sest teadmise raskust ei ole võimalik kellelgi kanda. Sest maailma iga pisimgi osa koosneb
* Alati, kui organiseeritakse mingeid kahtlasi ettevõtmisi, siis kistakse sellesse kõigepealt lapsed. (lk 202)
* Vahel käisin ma
* Hea, et see [[Jumal]], kui ta olemas on, ja isegi kui teda olemas ei ole, annab meile sellise paiga, et saab rahulikult seal mõelda, sellel vist põhinebki [[palve]] - rahulikult mõelda, mitte midagi tahta, mitte midagi paluda; lihtsalt oma peas korda luua. Sellest peaks piisama. (lk 203)
* Nüüd sai mulle selgeks, miks need jahipukid, mis meenutasid [[koonduslaager|koonduslaagrite]] vahitorne, meenutavad ka [[kantsel|kantslit]]. Kantslis asetab Inimene end teistest Olenditest kõrgemale ja võtab endale õiguse otsustada nende elu ja surma üle. Temast saab [[türann]] ja usurpaator. Ksjonds rääkis hingestatult,
:Alistage maa enestele. Teile,
:Mul õnnestus pinkide vahelt välja pääseda. Ma läksin kummaliselt kangetel jalgadel peaaegu kantsli alla.
:"Hei, sina, roni sealt alla," ütlesin. "Ja ruttu." (lk 210)
* Minu elu vili ei ole millegi ehitusmaterjaliks, ei minu ajal, nüüd, ega ka mitte mingis teises ajas, mitte kunagi.
:Aga miks me peaksime olema
{{JÄRJESTA:Tokarczuk, Olga}}
| |||