Olga Tokarczuk: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub |
Resümee puudub |
||
11. rida:
Olga Tokarczuk, "Aja oma atra läbi koolnute kontide". Tõlkinud Hendrik Lindepuu. Halliste: Hendrik Lindepuu, 2020
* Esikulambi valguslaigus paistis [[lumesadu]] kui tasane ja unine [[dušš]]. Isevärk seisis minu kõrval vaikides, pikk, kõhetu, kondine - nagu kuju, mis visandatud paari pliiatsitõmbega. Iga liigutusega langes temalt lund kui [[tuhksuhkur|tuhksuhkruga]] üle puistatud koogilt.
* [[Taskulamp]]idega on alati nõnda, et neid leiab üles ainult päevavalgel. (lk 9)
* Minu arvates oleks teda juba ammu pidanud mingi [[Karistus]] tabama, võib-olla isegi [[vangla]] näol. Ma ei tea, kuidas tema küll alati puhtalt pääses. Võib-olla valvasid teda mingid [[inglid]]; vahel juhtub, et need lähevad üle valele poolele. (lk 12)
* Minu meelest peaks pärast [[Surm]]a saabuma [[mateeria]] annihilatsioon. See oleks [[keha]]le kõige õigem. Annihileeritud kehad naaseksid sel kombel [[must auk|musta auku]], kust nad on tulnudki. [[Hing]]ed rändaksid valguskiirusel [[valgus]]esse. Kui midagi sellist nagu Hing on üldse olemas. (lk 14)
* Ma olen alati arvanud, et meie kõige intiimsem ja isiklikum kehaosa on [[jalalaba]]d, üldse siis mitte [[genitaalid]], mitte [[süda]], ega isegi mitte [[aju]], ilma sügavama tähenduseta organid, mida kiputakse üle hindama. Jalalabades on varjul kogu [[teadmine]] Inimesest, need annavad edasi kogu keha [[tähendus]]e, selle, kes me tõepoolest oleme ja kuidas me suhtume maasse. Kokkupuutes maaga, selles maa kontaktis kehaga on varjul kogu [[saladus]] - et oleme ehitatud mateeria elementidest ja samal ajal sellele võõras, sellest eraldatud. Jalalabad - need on meie kontaktpistikud. (lk 15)
* [[Raev]] teeb [[mõistus]]e selgeks ja läbinägevaks, nii et see haarab rohkem. See allutab teised [[emotsioonid]] ja valitseb keha üle. Ei ole [[kahtlus]]t, et just Raevust tuleneb kogu [[tarkus]], sest Raev on võimeline ületama igasuguseid piire. (lk 20)
* Milline [[kujutlusvõime]] puudus, kui asi on ees- ja perekonnanimedes! Need ei jää kunagi meelde, need on nii isikust endast eraldi ja banaalsed, et ei meenuta teda millegagi. /---/ Seepärast püüan ma mitte kasutada ees- ja perekonnanimesid, pigem määratlusi, mis tulevad justkui iseenesest pähe, kui näeme kedagi esimest korda. Ma olen veendunud, et just nii on [[keel]]t kõige õigem kasutada, mitte tähendusest tühjaks tuuseldatud [[sõna|sõnu]] loopida. (lk 23)
* [[Taevas]] ripub meie kohal tumeda ja madalana, nagu määrdunud [[ekraan]], millel näidatakse [[pilv]]ede raevukaid
* Vananedes vajuvad paljud [[mehed]] testosterooniautismi, mis ilmutab end sotsiaalse intelligentsuse ja suhtlusoskuse hääbumises, samuti raskendab mõtete väljendamist. Selle Vaevusega Inimene muutub vaikivaks ja näib mõttessevajununa. Teda hakkavad huvitama igasugu riistapuud ja [[masin]]avärgid. Teda köidavad [[Teine maailmasõda]] ja tuntud inimeste
* Õlivärviga kaetud [[sein]]tele oli hulganisti kleebitud paberilehti ja kõigi päises ilutses sõnamonstrum "Avalik teadaanne". [[Politsei]] kasutab üldse palju eemaletõukavaid sõnu, selliseid nagu näiteks "vahialune" või "arestikamber". (lk 29)
* [[Surm]] seisab [[värav]]as, mõtlesin ma. Aga surm on ju alati meie väravas, igal hetkel [[Päev]]al ja [[Öö]]sel, ütlesin ma endale. Sest kõige parem on rääkida ikka iseendaga. Vähemalt ei ole siis mingit vääritimõistmist. (lk 33)
* Vahel on mul tunne, et me elame [[hauakamber|hauakambris]], suures, avaras ja ühises. Ma vaatasin [[hall]]i
* Mind panevad heldima satelliidipildid ja [[Maa (planeet)|Maa]] ümar joon. Kas on siis tõsi, et me elame [[kera]] pinnal, [[planeet]]ide [[pilk|pilgu]] all, jäetud suurde [[tühjus]]se, kus Inimese Langemise järel [[valgus]] purunes pisikesteks [[kild]]udeks ja laiali pritsis? Jah, see on tõsi. Meile tuleks seda iga päev meelde tuletada, sest me kipume seda unustama, meile tundub, et me oleme vabad ja et [[Jumal]] andestab meile. Ise arvan ma teisiti. Iga [[tegu]], muudetud [[footon]]ite värelemiseks, liigub lõpuks [[Kosmos]]esse kui [[film]] ja maailma lõpuni jäävad planeedid seda vaatama. (lk 44)
* Ma oleksin endale veel soovinud kanalit [[täht]]edest ja planeetidest. "Kosmosemõjude TV". Selline kanal koosneks ka [[kaart]]idest, näiteks planeetide mõjujoontest. "Lugupeetud televaatajad, [[Marss]] hakkab tõusma ekliptika kohale ja liigub [[õhtu]]l läbi [[Pluuto]] mõjuvöö. Palume jätta [[auto]]d
* Ma silmitsesin Platoo mustvalget [[maastik]]ku ja mõistsin, et [[kurbus]] on väga tähtis sõna
* Dyzio, kes suutis täienisti sukelduda laialivalguvatesse arutlustesse [[William Blake|Blake'i]] veidrate [[sümbol]]ite üle, ei jaganud minu kirge [[Astroloogia]] vastu. Seda seepärast, et Dyzio on sündinud liiga hilja. Tema põlvkonnal on Pluuto Kaaludes, mis uinutab veidi nende valvsust. Ja nad arvavad, et võivad tasakaalustada [[põrgu]]t. Ma ei usu, et see neil õnnestub. Võib-olla oskavad nad kirjutada [[projekt]]e ja taotlusi, aga suurem osa nendest on kaotanud valvsuse. (lk 56)
* Vana ja läbiproovitud võte [[košmaar]]ide vastu on selline, et tuleb neist valju [[hääl]]ega rääkida [[kempsupott|kempsupoti]] kohal ja siis [[vesi]] peale tõmmata. (lk 101)
* Kui poes ühtegi klienti ei olnud, siis ta luges. Ma teadsin tema [[raamat]]uid, sest tal olid need [[riiul]]is ja ta laenutas neid [[kaltsukas|kaltsuka]] klientidele. Sünged õudukad, gooti romaanid kulunud kaantega, millel oli Nahkhiire pilt. Perversne [[munk]], kehast eraldi [[käsi]], mis tapab inimesi, tulvaveega [[surnuaed|surnuaialt]] välja uhutud [[kirst]]ud. Selliste asjade lugemine nähtavasti süvendas temas veendumust, et me ei ela kõigist maailmadest kõige hullemas, ja õpetas [[optimism]]i. (lk 116)
* "Mis häda?" küsis [[Hambaarst]].
:Toolile istunu avas vastuse asemel [[suu]] ja Hambaarst heitis sinna pilgu. Ta tõmbus ehmunult tagasi, sõnades: "Oh sa perse!" See oli nähtavasti patsiendi [[hammas]]te seisu kohta kõige lühem hinnang. Ta katsus [[sõrmed]]ega hetke hambaid, siis küünitas enda taga oleva viinapudeli poole.
34. rida:
* Terve olemine on üks ebakindel seisund ega ennusta midagi head. Parem on olla rahulikult haige, siis vähemalt teame, millesse sureme. (lk 148)
* "Kas sa oled usklik?" Ma pidin seda temalt küsima.
:"Jah," vastas ta uhkelt. "Ma olen [[ateist]]."
:See tundus mulle huvitav.
:Ma tõstsin tekiääre üles ja kutsusin ta enda kõrvale, aga kuna ma ei ole Hellake ega Sentimentaalne, siis ei hakka ma sellel pikemalt peatuma. (lk 149)
40. rida:
* Kõik möödub.
:Tark Inimene teab seda algusest peale ega kahetse midagi. (lk 157)
* Ma ei suutnud tõrjuda muljet, et Inimene, kes kuritarvitab sõna "tõsi", valetab. (lk 163)
* Ei, ei, inimesed meie riigis ei oska liituda ja luua
* Nõnda toimus 1471. aastal Baselis kohtuprotsess [[Kana]] vastu, kes munes veidralt kirevaid [[muna|mune]]. Ta mõisteti [[tuleriit|tuleriidale]] kui
*
:"Ma tegelen juba aastaid
:"Kellest?" küsisid nad koos.
:"Swedenborg, rootslane."
:Ma nägin, et üks neist kirjutas selle nime üles. (lk 189)
* Ma nimelt arvan, et inimpsüühika tekkis selleks, et kaitsta meid nägemast [[tõde]]. Et see ei laseks meil näha alasti mehhanismi. [[Psüühika]] on meie kaitsesüsteem - kannab hoolt selle eest, et me kunagi ei mõistaks seda, mis on meie ümber. See tegeleb peamiselt informatsiooni filtreerimisega, ehkki meie [[mälu]] võimalused on tohutud. Sest teadmise raskust ei ole võimalik kellelgi kanda. Sest maailma iga pisimgi osa koosneb [[kannatused|kannatusest]]. (lk 196)
* Alati, kui organiseeritakse mingeid kahtlasi ettevõtmisi, siis kistakse sellesse kõigepealt
* Vahel käisin ma [[kirik]]us ja istusin seal rahus koos teistega. Mulle meeldis asjaolu, et inimesed on koos ega pea omavahel rääkima. Kui nad oleksid võinud rääkida, siis oleksid hakanud latrama rumalusi ja kuulujutte, luiskama ja end upitama. Aga nõnda istuvad reas [[pink]]idel, igaüks oma mõtetega, vaatavad oma peas seda, mis viimati on juhtunud ja kujutavad ette, mis peatselt juhtub. Sel kombel kontrollivad oma elu. (lk 202)
* Hea, et see [[Jumal]], kui ta olemas on, ja isegi kui teda olemas ei ole, annab meile sellise paiga, et saab rahulikult seal mõelda, sellel vist põhinebki [[palve]] - rahulikult mõelda, mitte midagi tahta, mitte midagi paluda; lihtsalt oma peas korda luua. Sellest peaks piisama. (lk 203)
| |||