Edith Wharton: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Uus lehekülg: 'pisi|Edith Newbold Jones Wharton 1881. aastal, Edward Harrison May maal. '''Edith Wharton''' (neiupõlvenimega Edith Newbold Jon...' |
Resümee puudub |
||
2. rida:
'''Edith Wharton''' (neiupõlvenimega Edith Newbold Jones; 24. jaanuar 1862 – 11. august 1937) oli USA kirjanik ja disainer. Wharton kujutas realistlikult kaasaegset New Yorgi kõrgklassi eluolu. 1921. aastal pälvis ta esimese naisena Pulitzeri auhinna kirjanduses romaaniga "Süütuse aeg" ("The Age of Innocence"). Tema tuntumate teoste seas on ka Rõõmukoda ("The House of Mirth") ja lühiromaan "Ethan Frome". Eesti keeles on ilmunud "Süütuse aeg" (1995, tlk Lia Rajandi, 2. trükk 2007), "Ethan Frome" (2003, tlk Karin Suursalu), "Rõõmukoda" (2009, Riina Jesmin) ja "Kuupaiste heiastused" (2014, Aulis-Leif Erikson, i.k "The glimpses of the moon").
* Tõeline [[algupärasus]] seisneb mitte uues
* ''True originality consists not in a new manner but in a new vision.''
** "The Writing of Fiction" (1925), I ptk
* Lõppude lõpuks teab inimene enda
** Kirjas Robert Grantile, 19. november 1907
* Proua Ballinger on üks neist
* [http://www.wsu.edu/~campbelld/wharton/books/xingu.htm "Xingu"] (1911), kogumikust "Xingu and Other Stories" (1916)
15. rida ⟶ 16. rida:
Tsitaadid väljaandest: Edith Wharton, "Süütuse aeg", tlk Lia Rajandi, 1995.
* Ühel jaanuarikuu õhtul seitsmekümnendate aastate alguses laulis Christine Nilsson [[New
* Tol talvel oli see madam Nilssoni esimene ülesastumine, ja [[seltskond]], keda päevalehed olid juba õppinud kirjeldama kui "erakordselt säravat publikut", oli kogunenud teda kuulama, lastes end mööda libedaid lumiseid tänavaid kohale sõidutada kas isikliku kinnise tõllaga, ruumika perekonnalandooga või tagasihoidlikuma, ent palju praktilisema "Browni üüritroskaga". Tulla Browni üüritroskaga oli peaaegu niisama soliidne kui omaenda tõllaga; kuid kojusõit eelnimetatud sõiduriistaga oli kaugelt lahedam, see võimaldas inimesel (naljatlevalt demokraatlikele põhimõtetele viidates) järjekorras esimesse Browni troskasse trügida, selle asemel et ootama jääda, kuni su enda
* Ent New York oli eelkõige ikkagi [[metropol]] ja Newland Archer teadis väga hästi, et metropolides ei luba "hea toon" aegsasti kohale tulla; ja see, mis oli ja mis ei olnud "hea toon", mängis Newland Archeri New Yorkis niisama tähtsat rolli kui müstilised tootemihirmud, mis valitsesid ta esivanemate elusaatust tuhandeid aastaid tagasi. (lk 6)
* Ta oli
:Ta laulis loomulikult "''M'ama!''", ja mitte "Armastab!", sest muusikamaailmas valitsev muutumatu ja vääramatu seadus nägi ette, et rootsi lauljate esitatud prantsuse ooperi saksakeelne tekst tuleb inglise keelt kõneleva publiku jaoks parema arusaadavuse mõttes itaalia keelde tõlkida. See oli Newland Archeri meelest niisama loomulik nagu kõik teised tavad, mis vormisid ta elu: näiteks möödapääsematu vajadus kasutada juuste lahkukammimisel kahte hõbeselja ja sinise emailmonogrammiga [[hari|harja]] ja mitte iial ilmuda seltskonda ilma kombekohase lilleõieta nööpaugus (eelistatavalt [[gardeenia]]). (lk 6)
* Lavakujundusega ei olnud koonerdatud. Selle imelist ilu tunnistasid needki, kes nagu Archer olid Pariisi ja Wieni ooperiteatritega tutvust teinud. Esiplaani kuni rambituledeni kattis sügavroheline kangas. Kaugemal, lava keskosas, võrsusid traadist kroketiväravate külge kinnitatud kohevatelt sümmeetrilistelt rohelistelt samblamätastelt põõsad, mis meenutasid apelsinipuid, kuid olid suuri roosasid ja punaseid roose täis pikitud. Roosipõõsaste all samblas õilmitsesid roosidest tunduvalt suuremad hiiglaslikud võõrasemad, mis kangesti meenutasid õiekujulisi tindilappe, nagu koguduste naisliikmed neid oma armastatud hingekarjastele kingivad; ja siin-seal ilutses mõni roosioksale poogitud kirikakar uhkes vohavuses, otsekui oleksid härra Luther Burbanki tulevased looduseimed juba tegelikkuseks saanud. (lk 7)
* "Me hakkame koos "
* Mitte et ta oleks soovinud näha tulevases proua Newland Archeris lihtsameelset tobukest — kaugel sellest. Tema soov oli, et naine (arusaadavalt tema valgustuslikul kaasabil) endas välja arendaks seltskondliku takti ja löögivalmiduse, mis laseks tal iseendaks jääda "noorema põlvkonna" kõige menukamate abielunaiste hulgas, kus valitses üldtunnustatud mood meestelt austusavaldusi välja meelitada, neid ise samal ajal nagu mängult tagasi tõrjudes. Oleks Archer oma edevuse analüüsimisel päris põhjani välja läinud (nagu ta seda vahel äärepealt ka tegi), siis oleks ta avastanud, et tegelikult tahtis ta oma naist näha niisama elukogenuna ja võrgutamishimulisena, nagu oli too abielus daam, kelle võlud olid ta meeli köitnud kahe malbelt erutava aasta vältel; aga seda kõike loomulikult ilma vähimagi kõlbelise nõrkuse varjundita, mis selle õnnetu olevuse elu äärepealt oleks lõplikult rikkunud ja mis oli tema enda eluplaanid terveks talveks segi pööranud.
:Mil moel niisugust tulest ja jääst koosnevat imelooma valmis meisterdada ja teda siin karmis maailmas elus hoida, selle peale polnud ta veel mõelnud; ent ta oli oma seisukohtadega rahul ka ilma neid analüüsimata, kuna teadis, et nii vaatasid elule kõik need hoolikalt soetud, valgete vestidega härrasmehed, kes, lill rinnas, üksteise kõrval loožides istusid, temaga sõbralikke tervitusi vahetasid ja teatribinokliga kriitiliselt uurisid daame, kes olid ju sellesama süsteemi kasvandikud. Nii intellektuaalsetes kui ka kunstisse puutuvates küsimustes tundis Newland Archer end kõigist neist New Yorki härrasrahva esindajaist kaugelt kõrgemal seisvat; tõenäoliselt oli ta rohkem lugenud, rohkem mõelnud ja isegi rohkem maailma näinud kui ükski teine. Üksikult võetuna tuli nende madalam tase kohe ilmsiks, kuid kõik koos kujutasid nad endast "New Yorki", ja sisseharjunud meheliku solidaarsuse tõttu tuli tal nende moraalikoodeksit igas punktis tunnistada. Ta tundis vaistlikult, et selles suhtes oleks tülikas — ja muidugi ka äärmiselt stiilitundetu — oma isiklikku joont ajada. (lk 8)
* Lawrence Lefferts oli
* Kogu loožiseltskond pööras vaistlikult pilgu tema poole, jäädes ootama, mida vanahärral on öelda: oli ju härra Jackson niisama suur autoriteet p e r e k o n d l i k e s küsimustes nagu Lawrence Lefferts s t i i l i alal. Ta teadis kõiki New Yorki sugukondade hargnemisi ja suutis seletada nii keerulisi küsimusi nagu Mingottite sidemed Lõuna-Carolina Dallastega (Thorley'de kaudu) ja Philadelphia Thorley'de vanema haru sugulus Albany Chiversitega (mitte mingil juhul ära segada University Place'i Manson Chiversitega), ja oli võimeline andma igale perekonnale ka põhilise iseloomustuse: näiteks Long Islandi Leffertsite noorema liini legendaarne ihnsus; Rushworthide saatuslik kalduvus rumalaid abielusid sõlmida; üle põlvkonna korduv vaimuhaigus Albany Chiversite juures, kellega New Yorki sugulased keeldusid abielusidemeid sõlmimast — õnnetuks erandiks oli vaid vaene Medora Manson, kes, nagu kõigile teada... aga lõpuks oli ta ju ema poolt Rushworth. (lk 9)
* Ent kõik need salapärased lood ja veel palju enamgi olid härra Jacksoni peas kindlalt luku taga. Teravalt välja arenenud
* Ta muidugi teadis, et kaugeltki mitte igaüks (Viienda avenüü ringkonnas) ei julge teha seda, mida julges vanaproua Mingott. Ta oli alati imetlenud seda suurt ja vägevat vana daami, vaatamata asjaolule, et ta oli päritolu poolest vaid Staten Islandi Catherine Spicer, kelle isal lasus salapärane häbiplekk, mille mahapesemiseks tal piisavalt raha ega positsiooni polnud; ta teadis ka, et see daam oli abiellunud jõuka Mingottite suguvõsa peaga, kaks tütart "välismaalastele" (Itaalia markiile ja inglise pankurile) mehele pannud ja kõige selle jultumuse krooniks ehitanud kuhugi pärapõrgusse Central Parki lähedusse kreemika suure kivimaja (kusjuures ainus mõeldav stiil oli ometi pruun liivakivi — nagu saterkuub pärastlõunal). (lk 11-12)
* Kõik (kaasa arvatud härra Sillerton Jackson) leidsid üksmeelselt, et vanale Catherine'ile polnud eales kingitud [[ilu]] — polnud antud seda Jumala andi, mis New Yorki silmis kõiki saavutusi õigustas ja isegi mõningaid ebaõnnestumisi vabandas. Õelad inimesed ütlesid, et nii nagu ta keiserlik nimekaim, oli temagi saavutanud kõik oma võidud tugeva tahte abil ja südant kõvaks tehes. Sellele lisandus veel mingi kõrk häbematus, mida ta eraelu äärmine siivsus ja väärikus küll mõnel määral mahendas. (lk 12)
* Newland Archeri meelest polnud midagi hullemat kui patustamine "maitse" vastu. "Stiil" oli vaid selle maapealne esindaja ja asevalitseja. (lk 13)
* "Mees oli vist õudne jõhkard?" jätkas uudishimulik noormees, Thorley suguvõsa lihtsameelne esindaja, kes ilmselt kavatses daami kaitsjate ridadesse astuda.
:"Kõige hullemat sorti; ma kohtusin temaga Nice'is," teatas Lawrence Lefferts asjatundlikult. "Pooleldi halvatud plass irvhammas — üsna ilusa näoga, ainult ripsmed väheke liiga pikad. Ma võin ju seda tüüpi kirjeldada: kui ta just parajasti naistega ei sekeldanud, siis kogus ta
* Looži sisse astudes tabas Archeri pilk preili Wellandi oma ja ta mõistis, et neiu on otsemaid tema tuleku põhjust taibanud, kuigi perekonna au, mida nad mõlemad suurimaks väärtuseks pidasid, ei lubanud tal seda noormehele öelda. Nende maailma kuuluvad inimesed elasid ebamääraste vihjete ja leigete õrnusavalduste õhkkonnas, ja tõsiasi, et nad teineteisest sõnadeta aru said, ühendas neid noormehe meelest tugevamini kui mis tahes selgitused. Neiu silmadest luges ta: "Sa ju saad aru, miks mamma mind siia tõi,” ja tema enda pilk vastas: "Mina poleks mingil juhul tahtnud, et sa koju jääd." (lk 14-15)
|