Edith Wharton: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub |
|||
16. rida:
Tsitaadid väljaandest: Edith Wharton, "Süütuse aeg", tlk Lia Rajandi, 1995.
* Ühel jaanuarikuu õhtul seitsmekümnendate aastate alguses laulis Christine Nilsson [[New York]]i Muusikaakadeemias "Fausti". Kuigi tol ajal oli juba juttu uue [[ooperimaja]] ehitamisest kuskil selle suurlinna kaugemates kvartalites, ülevalpool "Neljakümnendaid", mis pidi nii hinna kui ka suurejoonelisuse poolest kujunema võistlejaks suurte Euroopa pealinnade muusikateatritele, kogunes koorekiht igal talvel ikka veel
* Tol talvel oli see madam Nilssoni esimene ülesastumine, ja [[seltskond]], keda päevalehed olid juba õppinud kirjeldama kui "erakordselt säravat publikut", oli kogunenud teda kuulama, lastes end mööda libedaid lumiseid tänavaid kohale sõidutada kas isikliku kinnise tõllaga, ruumika perekonnalandooga või tagasihoidlikuma, ent palju praktilisema "Browni üüritroskaga". Tulla Browni üüritroskaga oli peaaegu niisama soliidne kui omaenda tõllaga; kuid kojusõit eelnimetatud sõiduriistaga oli kaugelt lahedam, see võimaldas inimesel (naljatlevalt demokraatlikele põhimõtetele viidates) järjekorras esimesse Browni troskasse trügida, selle asemel et ootama jääda, kuni su enda [[kutsar]]i külmast ja [[džinn]]ist pundunud [[nina]] Akadeemia sammastiku all ükskord ometi hiilgama lööb. Üks kõige tähtsam livreetatud tallimees tõdes ülitabavalt, et ameeriklastel on veelgi suurem rutt lõbustuspaikadest minema pääseda kui sinna kohale jõuda. (lk 5)
51. rida:
* Proua Archer, kes armastas oma ühiskonnafilosoofiat aksioomidesse vermida, oli kord öelnud: "Meil kõigil on lihtsate inimeste hulgas oma lemmikud..." Ja kuigi see oli julge ütlemine, leidis siin peituv tõetera paljude ülikute hinges siiski salajast tunnustustamist. Kuid Beaufortid polnud sõna otseses mõttes lihtsad inimesed; mõni koguni arvas, et nad on veelgi hullemad. (lk 16)
* Ent nii nagu targad teod, nii leiavad ka rumalad tembud endale hiljem tihtipeale õigustuse, ja kaks aastat pärast noorproua Beauforti abiellumist tuli kõigil tunnistada, et just temale kuulub New Yorki kõige uhkem maja. Keegi ei osanud seletada, kuidas see ime õieti teoks sai. Ta oli laisk ja loid inimene ja õelutsejad nimetasid teda isegi nürimeelseks, kuid ta käis
{{JÄRJESTA:Wharton, Edith}}
| |||