Pesa: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Kruusamägi (arutelu | kaastöö) PResümee puudub |
Resümee puudub |
||
1. rida:
{{Toimeta}}
[[Pilt:Basket style nest.jpg|pisi|Korvikujuline linnupesa]]
==Rahvaluule==
[[File:AmericanRobinChicksInNest 1.jpg|thumb]]
23. rida ⟶ 25. rida:
* "Loomine". Eesti rahvalaul
==Piibel==
<poem>
34. rida ⟶ 36. rida:
* [[Psalmid]], laul 84:4
==Proosa==
[[Fail:Heinrich Tiidermann - Herilasepesa kadakaokstes.jpg|pisi|Herilasepesa kadakaokstes]]
* Tillukese [[kadakas|kadaka]] all aianurgas kulu ja [[sammal|sambla]] sees oli linnupesa. Väike kuueaastane Anni oli ta praegu üles leidnud ja vahtis nüüd suuril imestavail [[silm]]il linnupoegade pääle. Ta tahab kummardada ja neid kollasenokalisi saksu ligemalt vaadata. — Ai! — Vaata ette, [[laps]], mina olen majahoidja, sõnas kadakas. — Ah, härra kadakas ja majahoidja, miks sa mind nii valusasti torkad? kaebas Anni. — Ära pane pahaks, väike suhkrusuukene, minu amet nõuab seda — kellega on mul au rääkida? — Mina olen Anni, Liisikese õde, ja tahan linnupesa juurde jutule minna. Eks sa luba seda, kadakaonu? — Häämeelega, kui sa Liisikese õde oled, tema käib tihti meie saksu vaatamas. — Tänan, kadakaisand! — Aga ole sa hästi ettevaatlik, et sa vallatust ei tee. Majaproua [[ööbik|sisask]] ei ole praegu [[kodu]] ja ta nutaks siis, kui tema väikestele keegi haiget teeks. — Küll ma oskan. — Anni pidas lahke kadaka õpetust meeles ja kummardas pää alamale.
40. rida ⟶ 42. rida:
* Kas on vaja eraldi öelda, et linnud tunnevad ainult pesavälist [[armastus]]t. Pesa ehitatakse hiljem, pärast armuhullust niitude kohal.▼
** [[Gaston Bachelard]], Ruumipoeetika. Tõlkinud Kaia Sisask. Vagabund 1999, lk 147▼
* On aeg, et [[kotkas]] pesast välja lendab, sest [[kull]]ide kari on kasvanud liiga suureks. ▼
** [[Karl Ristikivi]], "Põlev lipp", Lund: Eesti Kirjanike Kooperatiiv, 1961, lk 15▼
* Kui võiksin [[unustamine|unustada]] kõik ja alustada täiesti uuesti, tühjade [[käsi|kätega]] ja puhta [[süda]]mega? See ongi, mida loodan siin teha. Olla nagu lind taeva all, nagu peoleo. Või hoopis nagu [[kägu]], kes ei ehita pesa ega hoolitse oma poegade eest...▼
:Kukku! Kukku! ... See vana rõõmus [[Wales]]i laul, sellest võiks midagi teha ... Laulda nagu lind ... Mul on [[tiivad]]! Ükskõik kas need on [[must]]ad või [[valge]]d — ma [[lend]]an!▼
* [[Kotkas]] kasvatab oma [[poeg]]i varjulises paigas, kõrgetel [[kalju]]del, kuni nad suudavad enda eest ise seista. Aga ta peab nad ka turvapaigast välja ajama. Ta raputab pesa, tõukab nad vabasse [[õhk]]u, et nad saaksid oma [[tiib]]u proovida; aga ta lendab kaitsvalt nende all ja hoiab neid haiget saamast. Sama moodi teeb [[Jumal]] oma valitud rahvaga: ta tahab, et see oma "pesast välja läheks", julgelt lendaks ja teaks, et on alati vaid tema poolt kaitstud. Me peame oma [[hirm]]ud ületama, oma [[mugavus]]e selja taha jätma ja tegutsema, sest tänasel [[päev]]al ei pea suurem osa eestlasi end usklikuks.▼
** [[Franciscus]], [https://opusdei.org/et-ee/document/paavst-franciscuse-koned-ja-jutlus-eestis/ Jutlus Tallinnas 25. septembril 2018, eestindus]▼
* [[Jõulud]] on pyhad päevad, mil yks ajastaeg, yks [[elu]] on lõppemas ja algamas on uus. Päike on pesas ja päevad püsivad ühepikkused. Kuigi [[valgus]]t on siis kõige vähem, on õhus [[õnn]]e tõotavat kergust ja elevust. Toimub midagi erakordset – maa, [[loodus]], pöörab ennast valguse, soojuse, [[toit|toidu]] ja elu poole.▼
** [[Ahto Kaasik]] [http://kultuur.elu.ee/ke470_kalender.htm "Maarahva jõulud"] Kultuur ja Elu, 2002▼
* Pesa ongi essee teine keskne kujund, mis seostub pigemini poeetilise kui mütoloogilise mõttetasandiga, ja selle üle arutleb [[Hasso Krull|Krull]] lähtuvalt [[Gaston Bachelard]]'i ruumipoeetikast. Loomislaulus asetub pesa Krullil vähemalt kahele teljele – läheduse ja seotuse omale. Kui aga Bachelard'i pesa puhul on [[turvalisus]]e ja [[haprus]]e vastuolu kõrval oluline pesa [[ümarus]], siis Krull analüüsib pesa pigem kui keerulist punutist, [[võrk]]u – pesa on "kosmiline seostevõrk, mis hoiab kõike olemasolevat koos" (lk 27). Ühtaegu habras ja turvaline, laieneb see põiming tänu kosmilisele loomisväele universumiks endaks: "Kui inimesed elavad jumalanna pesas, siis on [[kosmos]] nende [[kodu]]" (lk 27). Siin kajab vastu Bachelard'i pesaunelma "tõlge" [[metafüüsika]] keelde: "[[maailm]] on inimese pesa" ("Ruumipoeetika", lk 159).▼
** [[Triinu Pakk]], [https://sirp.ee/s1-artiklid/c9-sotsiaalia/loomislaulu-lind-ja-kirche-kueche-kinder/ "Loomislaulu lind ja ''Kirche, Küche, Kinder''"] Sirp, 25.10.2012▼
==Luule==
<poem>
50. rida ⟶ 73. rida:
</poem>
* [[Henrik Visnapuu]], "Näitsik ja päitsik", rmt: [http://galerii.kirmus.ee/erni/rmtk/visn/vali_ftx.html "Valit värsid"], Kirmus
▲* Kas on vaja eraldi öelda, et linnud tunnevad ainult pesavälist [[armastus]]t. Pesa ehitatakse hiljem, pärast armuhullust niitude kohal.
▲** [[Gaston Bachelard]], Ruumipoeetika. Tõlkinud Kaia Sisask. Vagabund 1999, lk 147
▲* On aeg, et [[kotkas]] pesast välja lendab, sest [[kull]]ide kari on kasvanud liiga suureks.
▲** [[Karl Ristikivi]], "Põlev lipp", Lund: Eesti Kirjanike Kooperatiiv, 1961, lk 15
▲* Kui võiksin [[unustamine|unustada]] kõik ja alustada täiesti uuesti, tühjade [[käsi|kätega]] ja puhta [[süda]]mega? See ongi, mida loodan siin teha. Olla nagu lind taeva all, nagu peoleo. Või hoopis nagu [[kägu]], kes ei ehita pesa ega hoolitse oma poegade eest...
▲:Kukku! Kukku! ... See vana rõõmus [[Wales]]i laul, sellest võiks midagi teha ... Laulda nagu lind ... Mul on [[tiivad]]! Ükskõik kas need on [[must]]ad või [[valge]]d — ma [[lend]]an!
▲** Karl Ristikivi, "Rõõmulaul". Lund: Eesti Kirjanike kooperatiiv, 1966, lk 189
83. rida ⟶ 94. rida:
</poem>
* [[Juhan Viiding]], "Laul sügavast düünist" kogus "Detsember" (1971)
▲* Kotkas kasvatab oma [[poeg]]i varjulises paigas, kõrgetel [[kalju]]del, kuni nad suudavad enda eest ise seista. Aga ta peab nad ka turvapaigast välja ajama. Ta raputab pesa, tõukab nad vabasse [[õhk]]u, et nad saaksid oma [[tiib]]u proovida; aga ta lendab kaitsvalt nende all ja hoiab neid haiget saamast. Sama moodi teeb [[Jumal]] oma valitud rahvaga: ta tahab, et see oma "pesast välja läheks", julgelt lendaks ja teaks, et on alati vaid tema poolt kaitstud. Me peame oma [[hirm]]ud ületama, oma [[mugavus]]e selja taha jätma ja tegutsema, sest tänasel [[päev]]al ei pea suurem osa eestlasi end usklikuks.
▲** [[Franciscus]], [https://opusdei.org/et-ee/document/paavst-franciscuse-koned-ja-jutlus-eestis/ Jutlus Tallinnas 25. septembril 2018, eestindus]
▲* [[Jõulud]] on pyhad päevad, mil yks ajastaeg, yks [[elu]] on lõppemas ja algamas on uus. Päike on pesas ja päevad püsivad ühepikkused. Kuigi [[valgus]]t on siis kõige vähem, on õhus [[õnn]]e tõotavat kergust ja elevust. Toimub midagi erakordset – maa, [[loodus]], pöörab ennast valguse, soojuse, [[toit|toidu]] ja elu poole.
▲** [[Ahto Kaasik]] [http://kultuur.elu.ee/ke470_kalender.htm "Maarahva jõulud"] Kultuur ja Elu, 2002
▲* Pesa ongi essee teine keskne kujund, mis seostub pigemini poeetilise kui mütoloogilise mõttetasandiga, ja selle üle arutleb [[Hasso Krull|Krull]] lähtuvalt [[Gaston Bachelard]]'i ruumipoeetikast. Loomislaulus asetub pesa Krullil vähemalt kahele teljele – läheduse ja seotuse omale. Kui aga Bachelard'i pesa puhul on [[turvalisus]]e ja [[haprus]]e vastuolu kõrval oluline pesa [[ümarus]], siis Krull analüüsib pesa pigem kui keerulist punutist, [[võrk]]u – pesa on "kosmiline seostevõrk, mis hoiab kõike olemasolevat koos" (lk 27). Ühtaegu habras ja turvaline, laieneb see põiming tänu kosmilisele loomisväele universumiks endaks: "Kui inimesed elavad jumalanna pesas, siis on [[kosmos]] nende [[kodu]]" (lk 27). Siin kajab vastu Bachelard'i pesaunelma "tõlge" [[metafüüsika]] keelde: "[[maailm]] on inimese pesa" ("Ruumipoeetika", lk 159).
▲** [[Triinu Pakk]], [https://sirp.ee/s1-artiklid/c9-sotsiaalia/loomislaulu-lind-ja-kirche-kueche-kinder/ "Loomislaulu lind ja ''Kirche, Küche, Kinder''"] Sirp, 25.10.2012
==Vanasõnad==
| |||