Edith Wharton: erinevus redaktsioonide vahel

* Ühel jaanuarikuu õhtul seitsmekümnendate aastate alguses laulis Christine Nilsson [[New York]]i Muusikaakadeemias "Fausti". Kuigi tol ajal oli juba juttu uue [[ooperimaja]] ehitamisest kuskil selle suurlinna kaugemates kvartalites, ülevalpool "Neljakümnendaid", mis pidi nii hinna kui ka suurejoonelisuse poolest kujunema võistlejaks suurte Euroopa pealinnade muusikateatritele, kogunes koorekiht igal talvel ikka veel leplikult vana armsaks saanud Akadeemia kulunud punastesse ja kuldsetesse loožidesse. Alalhoidlased hindasid iidset teatrimaja just nimelt ta väiksuse ja ebamugavuse pärast, sest see hoidis eemal "uusi inimesi", keda New York oli hakanud pelgama, ent ometi ka ihalema; hellatundelised inimesed olid kiindunud hoonesse seal aset leidnud ajalooliste sündmuste pärast; musikaalne [[publik]] aga omakorda ta suurepärase [[akustika]] tõttu, millega on muusika kuulamiseks ehitatud saalides[[saal]]ides teatavasti alati probleeme. (lk 5, avalõik)

* Tol talvel oli see madam Nilssoni esimene ülesastumine, ja [[seltskond]], keda päevalehed olid juba õppinud kirjeldama kui "erakordselt säravat publikut", oli kogunenud teda kuulama, lastes end mööda libedaid lumiseid tänavaid kohale sõidutada kas isikliku kinnise [[tõld|tõllaga]], ruumika perekonnalandooga või tagasihoidlikuma, ent palju praktilisema "Browni üüritroskaga". Tulla Browni üüritroskaga oli peaaegu niisama soliidne kui omaenda tõllaga; kuid kojusõit eelnimetatud sõiduriistaga oli kaugelt lahedam, see võimaldas inimesel (naljatlevalt [[demokraatia|demokraatlikele]] põhimõtetele viidates) järjekorras esimesse Browni troskasse trügida, selle asemel et ootama jääda, kuni su enda [[kutsar]]i külmast ja [[džinn]]ist pundunud [[nina]] Akadeemia sammastiku all ükskord ometi hiilgama lööb. Üks kõige tähtsam livreetatud tallimees tõdes ülitabavalt, et ameeriklastel on veelgi suurem rutt lõbustuspaikadest minema pääseda kui sinna kohale jõuda. (lk 5)

* Ta oli [[sigar]]i juures aega parajaks teinud, sest südamepõhjas oli ta kunstinautleja, ja eelseisva mõnu peale mõtlemine pakkus talle tihtipeale peenemat rahuldust kui naudinguhetk ise. Iseäranis kehtis see just vaimsete lõbude kohta, nagu ta naudingud[[nauding]]ud enamasti olidki, ja antud juhul oli oodatav [[hetk]] sedavõrd haruldane ja hunnitu et — nojah, kui ta oleks oma saabumise ajastanud vastavalt [[primadonna]] lavakorraldajalt saadud andmetele, poleks tal mingil juhul õnnestunud Akadeemiasse sisse astuda sel kõige tähendusrikkamal hetkel, kus madam Nilsson parajasti laulis: "Armastab — Ei armasta — A r m a s t a b !" ja puistas [[kirikakar|kirikakra]] kroonlehti koos helidega, mis olid selged nagu kastetilgad.

:Ta laulis loomulikult "''M'ama!''", ja mitte "Armastab!", sest muusikamaailmas valitsev muutumatu ja vääramatu seadus nägi ette, et rootsi lauljate esitatud prantsuse ooperi[[ooper]]i saksakeelne tekst tuleb inglise keelt kõneleva publiku jaoks parema arusaadavuse mõttes [[itaalia keeldekeel]]de tõlkida. See oli Newland Archeri meelest niisama loomulik nagu kõik teised tavad, mis vormisid ta elu: näiteks möödapääsematu vajadus kasutada juuste lahkukammimisel kahte hõbeselja ja sinise emailmonogrammigaemail[[monogramm]]iga [[hari|harja]] ja mitte iial ilmuda seltskonda ilma kombekohase lilleõieta [[nööpauk|nööpaugus]] (eelistatavalt [[gardeenia]]). (lk 6)

* Lavakujundusega[[Lavakujundus]]ega ei olnud koonerdatud. Selle imelist [[ilu]] tunnistasid needki, kes nagu Archer olid Pariisi[[Pariis]]i ja Wieni[[Wien]]i ooperiteatritega tutvust teinud. Esiplaani kuni rambituledeni kattis sügavroheline kangas. Kaugemal, lava keskosas, võrsusid traadist kroketiväravate külge kinnitatud kohevatelt sümmeetrilistelt rohelistelt samblamätastelt põõsad, mis meenutasid apelsinipuid, kuid olid suuri roosasid ja punaseid roose täis pikitud. Roosipõõsaste all samblas õilmitsesid roosidest tunduvalt suuremad hiiglaslikud võõrasemad, mis kangesti meenutasid õiekujulisi tindilappe, nagu koguduste naisliikmed neid oma armastatud hingekarjastele kingivad; ja siin-seal ilutses mõni roosioksale poogitud kirikakar uhkes vohavuses, otsekui oleksid härra Luther Burbanki tulevased looduseimed juba tegelikkuseks saanud. (lk 7)

* "Me hakkame koos "[[Faust]]i" lugema... Itaalia järvede ääres," mõtles ta, ja kavandatud mesinädalate kujutluspilt sulas ähmaselt kokku kirjanduse meistriteosega, mille lahtimõtestamist mõrsjale[[mõrsja]]le ta oma [[mees|mehelikuks]] eesõiguseks[[eesõigus]]eks pidas. (lk 7)

* Mitte et ta oleks soovinud näha tulevases proua Newland Archeris lihtsameelset tobukest — kaugel sellest. Tema soov oli, et naine (arusaadavalt tema valgustuslikul kaasabil) endas välja arendaks seltskondliku takti ja löögivalmiduse, mis laseks tal iseendaks jääda "noorema põlvkonna" kõige menukamate abielunaiste hulgas, kus valitses üldtunnustatud mood meestelt austusavaldusi välja meelitada, neid ise samal ajal nagu mängult tagasi tõrjudes. Oleks Archer oma edevuse[[edevus]]e analüüsimisel päris põhjani välja läinud (nagu ta seda vahel äärepealt ka tegi), siis oleks ta avastanud, et tegelikult tahtis ta oma naist näha niisama [[elukogemus|elukogenuna]] ja võrgutamishimulisena, nagu oli too abielus daam, kelle võlud olid ta meeli köitnud kahe malbelt erutava aasta vältel; aga seda kõike loomulikult ilma vähimagi kõlbelise nõrkuse varjundita, mis selle õnnetu olevuse elu äärepealt oleks lõplikult rikkunud ja mis oli tema enda eluplaanid terveks talveks segi pööranud.

:Mil moel niisugust tulest ja jääst koosnevat imelooma valmis meisterdada ja teda siin karmis maailmas elus hoida, selle peale polnud ta veel mõelnud; ent ta oli oma seisukohtadega rahul ka ilma neid analüüsimata, kuna teadis, et nii vaatasid elule kõik need hoolikalt soetud, valgete vestidega [[härrasmehed]], kes, lill rinnas, üksteise kõrval loožides istusid, temaga sõbralikke tervitusi vahetasid ja teatribinokliga kriitiliselt uurisid daame, kes olid ju sellesama süsteemi kasvandikud. Nii intellektuaalsetes kui ka kunstisse puutuvates küsimustes tundis Newland Archer end kõigist neist New Yorki härrasrahva esindajaist kaugelt kõrgemal seisvat; tõenäoliselt oli ta rohkem lugenud, rohkem mõelnud ja isegi rohkem maailma näinud kui ükski teine. Üksikult võetuna tuli nende madalam tase kohe ilmsiks, kuid kõik koos kujutasid nad endast "New Yorki", ja sisseharjunud meheliku solidaarsuse[[solidaarsus]]e tõttu tuli tal nende moraalikoodeksit igas punktis tunnistada. Ta tundis vaistlikult, et selles suhtes oleks tülikas — ja muidugi ka äärmiselt stiilitundetu — oma isiklikku joont ajada. (lk 8)

* Lawrence Lefferts oli [[stiil]]iküsimustes New Yorki suurimaid asjatundjaid. Tõenäoliselt oli ta selle keerulise ja huvitava teema uurimisele rohkem aega pühendanud kui keegi teine; ent ometi ei saanud ta täielikku ja enesestmõistetavat kompetentsust[[kompetentsus]]t üksnes uurimistöö arvele kirjutada. Piisas vaid ühest pilgust: alates lagedast längus laubast ja ilusate heledate vuntside lookest kuni pika ninaga lakk-kingades jalgadeni elegantse luidra isiksuse alumises otsas viitas kõik sellele, et niisugune "stiilitunne”[[stiilitunne]]” peab olema kaasasündinud [[talent]]. Inimese juures, kes nii kalleid rõivaid nii hoolimatu vabadusega kanda oskas ja oma pika koguga seesugust lõtva graatsiat väljendas, ei saanud muud seletust ollagi. Nagu üks noor imetleja oli kunagi tema kohta öelnud: "Kui üldse keegi oskab öelda, millal õhtuülikonna juurde musta lipsu kanda ja millal mitte, siis on see Larry Lefferts." Ning ka džimmikingadedžimmi[[king]]ade ja lakknahast "oxfordide" igaveses vaidlusküsimuses polnud keegi tema autoriteeti[[autoriteet]]i eales kõigutada suutnud. (lk 8-9)

* Kogu loožiseltskond pööras vaistlikult pilgu tema poole, jäädes ootama, mida vanahärral on öelda: oli ju härra Jackson niisama suur autoriteet p e r e k o n d l i k e s küsimustes nagu Lawrence Lefferts s t i i l i alal. Ta teadis kõiki New Yorki sugukondade hargnemisi ja suutis seletada nii keerulisi küsimusi nagu Mingottite sidemed [[Lõuna-Carolina]] Dallastega (Thorley'de kaudu) ja Philadelphia Thorley'de vanema haru sugulus Albany Chiversitega (mitte mingil juhul ära segada University Place'i Manson Chiversitega), ja oli võimeline andma igale perekonnale ka põhilise iseloomustuse: näiteks Long Islandi Leffertsite noorema liini legendaarne [[ihnsus]]; Rushworthide saatuslik kalduvus rumalaid abielusid[[abielu]]sid sõlmida; üle põlvkonna korduv [[vaimuhaigus]] Albany Chiversite juures, kellega New Yorki sugulased keeldusid abielusidemeid sõlmimast — õnnetuks erandiks oli vaid vaene Medora Manson, kes, nagu kõigile teada... aga lõpuks oli ta ju ema poolt Rushworth. (lk 9)

* Ta muidugi teadis, et kaugeltki mitte igaüks (Viienda avenüü ringkonnas) ei julge teha seda, mida [[julgus|julges]] vanaproua Mingott. Ta oli alati imetlenud seda suurt ja vägevat vana daami, vaatamata asjaolule, et ta oli päritolu poolest vaid Staten Islandi Catherine Spicer, kelle isal lasus salapärane häbiplekk, mille mahapesemiseks tal piisavalt raha ega positsiooni polnud; ta teadis ka, et see daam oli abiellunud jõuka Mingottite suguvõsa peaga, kaks tütart "välismaalastele" (Itaalia markiile ja inglise pankurile) mehele pannud ja kõige selle jultumuse krooniks ehitanud kuhugi pärapõrgusse Central Parki lähedusse kreemika suure kivimaja (kusjuures ainus mõeldav stiil oli ometi pruun liivakivi — nagu saterkuub pärastlõunal). (lk 11-12)

* Looži sisse astudes tabas Archeri [[pilk]] preili Wellandi oma ja ta mõistis, et neiu on otsemaid tema tuleku põhjust taibanud, kuigi perekonna au, mida nad mõlemad suurimaks väärtuseks pidasid, ei lubanud tal seda noormehele öelda. Nende maailma kuuluvad inimesed elasid [[ebamäärasus|ebamääraste]] vihjete[[vihje]]te ja [[leigus|leigete]] õrnusavalduste õhkkonnas, ja tõsiasi, et nad teineteisest sõnadeta aru said, ühendas neid noormehe meelest tugevamini kui mis tahes selgitused. Neiu silmadest luges ta: "Sa ju saad aru, miks mamma mind siia tõi,” ja tema enda pilk vastas: "Mina poleks mingil juhul tahtnud, et sa koju jääd." (lk 14-15)

* Proua Archer, kes armastas oma ühiskonnafilosoofiat[[ühiskonnafilosoofia]]t aksioomidesse vermida, oli kord öelnud: "Meil kõigil on lihtsate inimeste hulgas oma lemmikud..." Ja kuigi see oli julge ütlemine, leidis siin peituv tõetera paljude ülikute hinges siiski salajast tunnustustamist. Kuid Beaufortid polnud sõna otseses mõttes lihtsad inimesed; mõni koguni arvas, et nad on veelgi hullemad. (lk 16)

* Ent nii nagu targad teod, nii leiavad ka rumalad tembud endale hiljem tihtipeale õigustuse[[õigustus]]e, ja kaks aastat pärast noorproua Beauforti abiellumist tuli kõigil tunnistada, et just temale kuulub New Yorki kõige uhkem maja. Keegi ei osanud seletada, kuidas see ime õieti teoks sai. Ta oli [[laisk]] ja loid inimene ja õelutsejad nimetasid teda isegi nürimeelseks, kuid ta käis riides nagu [[jumalanna]], üleni pärlites[[pärl]]ites, iga aastaga aina noorem, blondim ja ilusam; ta valitses härra Beauforti massiivses pruunist kivist palees ja tõmbas sinna kokku pool maailma, ise sealjuures väikest kalliskividega ehitud sõrmegi liigutamata. (lk 17)