Vahva sõduri Švejki juhtumised maailmasõja päevil: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Sillerkiil (arutelu | kaastöö) Resümee puudub |
Resümee puudub |
||
5. rida:
* "Nii nad tapsidki meie [[Franz Ferdinand|Ferdinandi]]
* "Ka [[Jeesus Kristus]] oli [[süütus|süütu]]," tähendas Švejk, "aga ometi löödi ta risti. Süütust inimesest pole ealeski hoolitud. "Maul halten und weiter dienen" (sks k Lõuad pidada ja edasi teenida), nagu öeldi meil sõjaväes. Mis võib veel paremat ja kaunimat olla!" (lk 25)
* (Švejk eksitustest) "Nagu üskord Nusles, just silla juures, mis viib üle Botiči, astus öösel, kui ma tulin "Banzetist", minu juurde keegi härra ja virutas mulle kaikaga pähe. Kui ma pikali maas olin, valgustas ta mind ja ütles: "See on eksitus, see pole tema." Ja sellepärast, et ta oli eksinud, vihastas ta nii, et virutas mulle veel ühe matsaka üle turja. Inimesel on juba sündimisest saadik veres surmatunnini eksida." (lk 33)
* (Švejk hullumajast) "Ma sain seal kokku ka mitme [[professor]]iga. Üks nendest käis kogu aeg mu kannul ja seletas, et [[mustlased|mustlaste]] [[häll]] on olnud Krkonošes, teine aga tegi mulle selgeks, et maakera sees on veel üks maakera, hulga suurem kui välimine." (lk 38)
* Švejk lööpas [[kark]]udele toetudes ja tundis kohkumusega, et tema [[reuma]] hakkab mööda minema. (lk 68)
* (Švejk meedia kahjulikust mõjust) "Meie [[ooberst|oberst]] keelas sõduritel lugemise üldse ära, olgu või "Pražské Úredni Noviny", [[kantiin]]is ei tohtinud isegi viinereid ega juustu ajalehe sisse pakkida. Sellest ajast peale hakkasid sõdurid lugema ja meie [[rügement]] sai kõige haritumaks rügemendiks." (lk 73)
* (Švejk klistiiri kasulikust mõjust) "Ära halasta mu peale," palus ta seda [[timukas|timuka]]abilist, kes talle [[klistiir]]i tegi. "Mõtle oma vandetõotusele. Ja kui siin lamaks sinu isa või lihane vend, tee talle klistiir ja ära pilguta silmagi. Pea meeles, et terve [[Austria]] seisab sihukeste klistiiride najal ja me võidame." (lk 76)
* Kuid kohtu-[[uurija]] Bernis pidas ennast niivõrd läbinägelikuks, et suudab kaebealuse vastu materjali omamamata ja teadmata, milles ta süü seisab ning mille eest ta [[garnison]]i vangimajas istub, ülekuulatava käitumist ja näoilmet jälgides järeldusele jõuda, mis pärast see mees nimelt garnisoni [[vangla|vangimajas]] istub. (lk 101)
* Välipreestril oli nina jälle [[joove|õline]]. Ta kuulutas Švejkile, et homsest peale alustab uut elu, et [[alkohol]]i pruukimine olevat närune [[materialism]], kuid elada tuleb ideelist elu. (lk 129)
* Alati on inimeste surmasaatmist ette valmistatud kas [[jumal]]a või üldse mõne muu kujuteldava kõrgema olevuse nimel, kelle [[inimkond]] on endale välja mõtelnud ja kellele ta on oma fantaasiaga kuju andnud. (lk 134)
* [[Ülemleitnant]] Lukáš oli kõduneva Austria keisririigi tüüpiline tegevväeohvitser. [[kadett|Kadeti]]kool oli kasvatanud temast [[kahepaikne|kahepaikse]] inimese. Seltskonnas rääkis ta [[saksa keel]]t, kirjutas saksa keeles, kuid luges [[tšehhi]] raamatuid, ja kui oli õpetajaks üheaasta-vabatahtlike koolis, kus õppisid ainult [[tšehhid]], ütles ta neile usaldavalt: "Jäägem tšehhideks, ainult et keegi ei tohi seda teada. Mina olen kah tšehh." Ta pidas kogu tšehhi rahvast mingiks [[vandenõu|vandeselts]]iks, millest on parem end eemale hoida. (lk 177)
* (Polkovnikust ja tema karjäärist) Tema sõbramehesuhted suure kindralihärraga ja vana Austria teiste mitte vähem lollide väeülematega tõid talle igasuguseid aumärke ja [[orden]]eid, mille üle ta oli kole uhke, nii et pidas ennast maakeral kõige paremaks sõjameheks, kõige paremaks strateegia ja kõigi sõjaliste teaduste teoreerikuks. (lk 215)
* "Teatan alandlikult, härra oberleitnant, olen kole rõõmus," vastas vahva sõdur Švejk. "Küll see võib tore olla, kui me mõlemad langeme sõjaväljal [[keiser|keisri]]härra ja tema perekonna eest …" (lk 227)
* … täna hommikul olevat külakarjane Pepík Hopp talle vastu tulnud ja rääkinud: "Almuline hälla, hälla vahtmeistel ütles eile, et keislihälla on tõblas ja et me kaotame sõja. Möh. Hopp!" (lk 275)
* (Polkovnik Schröder räägib, kuidas varem oli parem) "Ei ole tänapäeval meie vahel enam õiget seltsimehelikkust. Mul on meeles, kuidas ennemalt ikka iga ohvitser [[kasiino]]s omalt poolt elu lõbusamaks püüdis teha. Ma mäletan, et üks ohvitser, keegi ülemleitnant Dankl, kiskus enese alasti, viskas põrandale kõhuli, pistis endale [[heeringas]]aba tagumikku ja etendas meile [[näkineid]]u." (lk 321)
* [[Konvoi]]sõdurid mängisid vaheseina ääres "kintsukloppimist" ja ühe mehe tagumiku pihta käisid teiste kiired ja mõjukad löögid. Kui [[kapral]] juhtus ringi pöörama, vaatas talle ikka mõne jalaväelase tagumik väljakutsuvalt otsa. Konvoiülem ohkas ja pööras näo jälle akna poole. (lk 339)
* (Vabatahtlik Marek räägib, kuidas loodusajakirjandust teha) "Lõikasin inglise ajakirjast "Country Life" välja mingisuguse linnu pildi. Lind istus [[pähklipuu]] oksal. Ma nimetasin ta "pähkli[[rääk|rääguks]]", täpselt samuti nagu oleksin [[kadakas|kadakapõõsas]] istuvat lindu loogiliselt võttes kadakalinnuks nimetanud." (lk 343)
* (Švejk kirjeldab, kuidas ta käekirja uuriti) "Minu [[grafonoomika|käekirja]] uurimiseks lasti mul kümme korda kirjutada: "Sõtta ei tiku me, sõja peale situme."" (lk 354)
* (Švejk räägib vahetusraha raskustest) "Ta tuletab mulle oma peenrahapuudusega meelde kedagi Mličkot, ühte [[müürsepp]]a Dejvicest," seletas Švejk. "Ka sellel polnud peenikest raha, kuni ta viimaks kõrini võlgadesse jäi ja petmise pärast kinni pandi. Ta lõi jämeda raha läbi, kuid peenikest tal polnudki." (lk 363)
* … Švejk tähendas: "Mispoolest [[madjar]] on süüdi, et ta on madjar."
:"Kuidas pole süüdi?" vihastas Vodička. "Kah jutt, igaüks on süüdi!" (lk 380)
* Artikkel kõlas nii, nagu oleksid tšehhi sõdurid tulnud ja [[toimetaja]] pikali löönud ning teda siis [[jalg]]adega kõhtu peksnud, toimetaja aga [[valu]] pärast röökinud ja keegi selle röökimise [[stenograaf|stenografeerinud]]. (lk 393)
* (Kuidas vabatahtlik keeldus käimlat kasimast) "[[tualett|Peldikud]] lendasid sinna-tänna, nagu mõnes Pavla Moudrá lastelaulukeses." (lk 404)
*
*
* Švejk ronis tõsiselt oma vagunisse. Ta tundis aukartust iseenda vastu. Ega iga päev juhtu, et ta midagi nii hirmsat korda saadab, et keegi ei tohi isegi teada saada, mida nimelt. (lk 496)
* Nad möödusid rühmast, kus punapäine [[ingel]]-kapral parajasti ühte kohmakat paraadmundris ingel-sõdurit trillis, talle rusikaga kõhtu lõi ja ta peale karjus: "Tee oma lõuad laiemalt lahti, sa [[Petlemm|betlema]] [[siga]]! Kas siis nii hüütakse "Halleluujat"? Sul on nagu klimp suus. Ma tahaksin teada, kes see [[härg]] oli, kes sind, tõbrast, [[paradiis]]i laskis! Hüüa veel kord … Mis hlahlehluhja? Või sina, siga, hakkad meil paradiisis inisema! … Proovi veel kord, sa [[liibanon]]i [[seeder|seedripuu]]!" (lk 518)
38. rida:
:Švejk tundis olukorra tõsidust. Ta kargas püsti, nagu ta oli, [[püksid]] rebadel, rihm kaelas, kasutas veel viimasel silmapilgul paberitükki ja möirgas: :"Einstellen! Auf! Habtacht! Rechtsschaut!" (sks k Jätta! Püsti! Valvel! Paremale vaat!)
:Ning andis au. (lk 561)
* (Švejk kaalub, kuidas ülemleitnant Dubi nimetada) Ja mida edasi, seda kindlamini kujunes Švejki teadvuses säärase liigi nimetuseks "poolpeeretaja". (lk 627)
* "Ega kõik või targad olla, härra oberleitnant," vastas Švejk enesekindlalt. "Erandina peab ka rumalaid olema, sest kui kõik oleksime targad, siis oleks maailmas nii palju tarkust, et iga teine inimene läheks sellest lausa rumalaks." (lk 680)
* (Švejk räägib edutamise kahjulikust mõjust) "Ta viidi [[laatsaret]]ti ja [[Rügement|rügemendi]] arst ütles, et seda juhtub kõigi [[Kapral|jefreitor]]itega, et esiotsa paisuvad kõik, kuid mõnedel läheb see ruttu mööda, Bozba juhtum aga olevat väga raske juhtum ja ta võivat lõhki minna, sest tal olevat tõbi jefreitoritärnist nabasse läinud. Et teda päästa, tuli tal tärn ära lõigata ja ta läks jälle tühjaks." (lk 741)
| |||