Angela Davis: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
83. rida:
:When Black families had moved up on the hill in sufficient numbers for me to have a group of friends, we developed our own means of defending our egos. Our weapon was the word. We would gather on my front lawn, wait for a car of white people to pass by and shout the worst epithets for white people we knew: Cracker. Redneck. Then we would laugh hysterically at the startled expressions on their faces. I hid this pastime from my parents. They could not know how important it was for me, and for all of us who had just discovered racism, to find ways of maintaining our dignity. (lk 79-80)-->
 
* Too suvi [[New York|New Yorgis]] muutis mu märksa ergumalt tundlikuks segregatsiooni[[segregatsioon]]i suhtes, millegi mul tuli kodus silmmitsi seista. Naasnud Birminghami, lasin esimesel bussisõidul[[buss]]isõidul oma teismelise nõbu Sookie juurest jalga ja jooksin oma lemmikistmele otse bussijuhi selja taga. Esmalt püüdis ta mind istmelt ära meelitada, ärgitades mind rõõmsalt minema temaga koos istmele bussi tagapoolel. Aga ma teadsin kindlalt, kus ma tahtsin istuda. Kui ta peale pressis, et ma pean püsti tusmatõusma, tahtsin ma teada, miks. Ta ei teadnud, kuidas seda mulle seletada. Küllap tegi tema dilemma valgetele nalja ja mustanahalistel oli ehk lihtsalt pisut piinlik oma leplikkuse pärast. Mu nõbu läks närvi; ta oli tähelepanu keskpunktis ja tal plnudpolnud aimugi, mida teha. Meeleheites sosistas ta mulle kõrva sisse, et tagaotsas on [[kemps]] ja kui me kähku ei tee, võib tal õnnetus juhtuda. Kui me taha jõudsime ja ma nägin, et seal kempsu ei olnud, olin ma vihane mitte üksnes sellepärast, et mult oli mu isteistekoht välja petetud, vaid kuna ma ei teadnud, kes või mis selles süüdi oli. (lk 82-83)
 
* Mõtlesin pidevalt: "Kui me ainult New Yorgis elaksime..." Kui me sõitsime mööda [[lõbustuspark|lõbustuspargist]] Birminghami laadaplatsil, kuhu lubati üksnes valgeid lapsi, meenutasin, kui lõbus meil oli olnud New Yorgis Coney Islandil. Kui me kodus kesklinnas näljased olime, pidime ootama, kuni jõudsime tagasi mustade linnaossa, sest restoranid[[restoran]]id ja toiduletid olid reserveeritud valgetele. New Yorgis võisime igalt poolt hot dogi osta. Kui me tahtsime Birminghamis kempsu või vett juua, pidime otsima üles sildi kirjaga "Värvilistele". Enamik minu põlvkonna mustanahalistest lastest õppis [[lugemine|lugema]] sõnu "Värvilistele" ja "Valgetele" ene, kui nad õppisid lugema "Vaata, Dick, vaata". (lk 83)
 
* Minu ema, kes oli ise algklassiõpetaja, oli mind juba lugema, kirjutama ja natuke arvutama õpetanud. Esimeses klassis õppisin ma märksa olulisemaid asju kui kooliõpetus. Ma õppisin, et isegi kui inimene on [[näljane]], ei ole tal õigust korralikule kõhutäiele, või kui tal on [[külm]], siis soojadele rõivastele, või kui ta on [[haige]], arstiabile. Paljud lapsed ei saanud endale lõunaks isegi kartulikrõpse osta. Mul oli piinavalt valus näha, kuidas mõned mu lähimatest sõpradest ootasid söökla ukse taga ja vaatasid vaikselt, kuidas teised lapsed sõid. (lk 88)
 
{{JÄRJESTA:Davis, Angela}}