Must auk: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub
Resümee puudub
15. rida:
 
* [[Einstein]]i [[üldrelatiivsusteooria]] kohaselt avaldub gravitatsioon aegruumi kõveruses. Iga keha kõverdab ruumi enda ümber, aga see efekt on nii väike, et tavaelus me seda ei märka. Ka terve maakera massist ei piisa selle nähtuse avaldumiseks. Teoorias ennustatakse aga, et suure massi koondumisel väikesesse ruumalasse võib ruum nii "sõlme minna", et sealt enam miski välja ei pääse, ka mitte valgus. Einstein ise küll nii ei mõelnud ega uskunud sellist võimalust.
* Einstein ei tahtnud uskuda, et leidub selline teoreetiliselt lõpmatu tihedusega [[punkt]] ja teatud [[sfäär]] selle ümber, kus [[aeg]] nagu peatub ja mille taha langenud ainet me enam iial ei näe. Ta pidas seda pigem matemaatiliseks veidruseks[[veidrus]]eks kui tegelikkuse[[tegelikkus]]e kirjelduseks.
* Tänavune nobelist [[Roger Penrose]] (snd 1931) jõudis aga teravmeelselt topoloogiat rakendades järeldusele, et pole vaja eeldada mingit [[sümmeetria]]t ega muid eritingimusi. Kui piisavalt suur mass gravitatsiooni mõjul kokku tõmbub, siis on kindel ja paratamatu, et tekib lõkspind, mille tagant aine enam välja ei pääse ja langeb tagasipöördumatult singulaarsuse poole. Seda 1965. aastal avaldatud tulemust on Nobeli auhinnakomitee nimetanud suurimaks üldrelatiivsusteooria edasiarenduseks pärast Einsteini.
* Mõned skeptikud räägivad tänapäevani, et mustad augud on füüsikateoreetikute [[mänguasjad]], millega võib kõiksugu trikke ette võtta – niikuinii ei saa midagi eksperimentaalselt kontrollida. Astronoomias asendab eksperimenti vaatlus. Peaaegu kõik astrofüüsikud on kindlad, et suure massiga tähtedest saavad elu lõpus mustad augud ja et kümneid selliseid on juba vaadeldud – viisil, mida Michell üle kahesaja aasta tagasi ette nägi.