Ooper: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub |
Resümee puudub |
||
3. rida:
'''Ooper''' on meessoost [[operett]].
* Ooperileek on [[Maarjamaa]] põhjatuules alati pigem tasa hubisenud. Küll on [[elevandiluutorn]] olnud kõrgevõitu ja mõne teise arvates suisa liiga madal, et selle peale üldse vaadata. Hei, [[helilooja]]d, kus on meie rahvusvärvides "La donna e mobile" ja "Una furtiva lagrima"?
== Allikata tsitaadid ==▼
* Olen mittemuusikute ringkonnas täheldanud, et muusikateatrit kiputaksegi seostama pigem [[kontsert|kontserdi]]- kui teatrieluga. Küllap peituvad põhjused ajaloos: meie teatri algusaegadel oli [[operett]] midagi labast ja ooperite teostus küündimatu.
* XX sajandi alguses hakkasid ka eesti heliloojad [[Miina Härma]], [[Artur Lemba]] ja [[Karl August Hermann]] ooperižanris katsetama, esimeseks päris ooperiks võib siiski pidada alles [[Evald Aav]]a teost "Vikerlased" (1928). Kuigi 1960ndate kuldaega meenutatakse heldimusega, oli algupäranditega lugu endiselt nutusevõitu: [[Estonia|Estonia]] teatrijuht Udo Väljaots pöördus tollal heliloojate ja libretistide poole isegi avaliku üleskutsega kirjutada muusikateatriteoseid. Kirjutati ka, aga midagi ajastuülest ei meenu.
* Kaheksakümnendatel murdis Eesti ooper üldse teatrist välja. [[Televisioon]] olevat [[oopium]] rahvale ja küllap tegi see [[Raimo Kangro]] "Sensatsioonist" (1986) just midagi pealkirjas öeldu sarnast. Uue sajandi hakul sündis Jüri Reinvere sulest ka radiofooniline ooper "Vastaskallas" (2001–2004). Ooperi [[defineerimine|defineerimist]] pigem kontserdi- kui teatriteosena soodustavad nii žanri laienemisel ilmnenud ebatraditsiooniline (vokaal)esteetika ja harjumatud koosseisud kui ka ooperite esitamine kontsertettekande vormis või nn poollavastatud, osaliselt improviseeritud kujul (ingl ''semi-staged opera'').
* Ooperi[[publik]] ei ole väike ainult sihtrühma elitaarsuse ja kallite [[pilet]]ite tõttu. Väiksem valik teoseid [[repertuaar]]is tähendabki juba väiksemat võimalikku [[huvi]]. Ka kõige maniakaalsem ooperigurmaan ei lähe teatrisse, kui ta pole [[Donizetti]] fänn, tema armsat [[Mozart]]it aga keegi ei mängi.
* Paratamatult tuleb [[sihtasutus]]tamise perioodil meelde, et muusikateater on kulukaim teatriliik, üksikute eranditega. Üldjuhul on muusikateatril vaja suurt inimressurssi ehk [[laulukoor|koor]]i, [[orkester|orkestrit]] ja [[dirigent]]i, seega mitu korda suuremat meeskonda kui sõnateatril, pealegi inimesi, kes on eriala õppinud lapsest saadik.
* Tänavu suvel haaras [[Lihula]] vald [[labidas|labida]], kaevudes julgelt Eesti ooperiajaloo kollektiivsesse [[alateadvus]]se. Ainuetendusega 8. augustil sai uue elu juba eespool nimetatud [[Karl August Hermann]]i pseudomütoloogiline lauleldus "Uku ja Vanemuine". [---] Hermanni teosel paistab olevat rohkem sugulust [[laulumäng]]u kui ooperiga: dramaturgia ei kanna välja, vokaalpartiide tessituur ei vaja otseselt ooperilauljat, kuid puuduvad ka Saksa ''Singspiel''<nowiki>'</nowiki>ile omased kõnetekstid.
** [[Anne Prommik]], [https://www.sirp.ee/s1-artiklid/c5-muusika/kolmas-sektor-kas-eesti-ooperi-paasterongas/ "Kolmas sektor – kas Eesti ooperi päästerõngas?"] Sirp, 16.09.2016
* Kui olen ooperis, unustan end täiesti. Ma ei mõtle järgmise nädala kaasusele või kokkuvõttele, mida olen parasjagu koostamas. Olen lummatud [[muusika]] [[ilu]]st ja [[draama]]st. Inimhääl läbib mu keha nagu [[Elekter|elektrivool]]. Ooperis on nii [[õiglus]]t kui ka armu ja suuri tundeid.
10. rida ⟶ 17. rida:
* Ooper: näitemäng, milles kujutatakse [[elu]] ühes teises [[maailm]]as, kus [[inimene|inimesed]] pole võimelised kõnelema muidu kui lauldes, liigutuste asemel on [[žest]]id ja asendite asemel [[poos]]id.
** [[Ambrose Bierce]], "The Devil's Dictionary"
▲== Allikata tsitaadid ==
* [[Armastuses]], just nagu ooperis, otsustab kõik paks karjuv [[mees]].
| |||