Colette: erinevus redaktsioonide vahel

* Minu sünnipaigas polnud ei raudteed[[raudtee]]d ega [[elekter|elektrit]], läheduses ei põhikooli ega suuremat linna[[linn]]a. Peres[[Pere]]s polnud [[raha]], küll aga raamatuid[[raamat]]uid. Polnud kingitusi[[kingitus]]i, see-eest aga oli hoolivust, polnud mugavusi[[mugavus]]i, küll aga kuldset vabadust[[vabadus]]t. (lk 8)

* Ema oli hirmul[[hirm]]ul, et kas ma äkki ei kasva "haiglaselt kahvatuks". Ükshaaval kaevas ta [[kelder|keldrist]] kuiva liiva[[liiv]]a alt välja pudeleid[[pudel]]eid vananema pandud Château-Laroze'i, Château-Laffite'i, Chambertini ja Cortini veinidega. Tasapisi, peeker peekri järel, tegin ma isa veinikeldri peenematest markidest tühjaks. Ema muudkui aga avas saja-aastaseid pudeleid, takseerides hoolega ״prantsuse"prantsuse parimate aastakäikude" mõju minu põskede[[põsk]]ede jumele. (lk 8)

:״Va"Va tantsijahakatis sihuke! Sul oleks nagu [[tuli]] sealsamuses kohas. Kui sind kuulata, peaksime end grimmiga möslama juba pool kaheksa, õhtuoodet mugides..."

:[[Kolm]] aastat [[teater|teatris]] ja kabarees[[kabaree]]s pole mind selle koha pealt kriipsugi muutnud, olen ikka valmis liiga vara. (lk 19, romaani algus)

* Jajah, see on kirgas ja ootusärev [[hetk]]... Kes tuleb koputama mu garderoobi[[garderoob]]i uksele[[uks]]ele, kelle [[nägu]] seab end mind teispoolt [[peegel|peeglit]] piidleva mingitud targutaja ja minu vahele?... Ehk [[Juhus]], mu [[sõber]] ja isand, suvatseb ka seekord saata mu juurde oma virvarri kuningriigi suurvaimud. Ega mul muud usku[[usk]]u enam polegi kui temasse - ja iseendasse. Eeskätt temasse, kes alatihti, kui olen põhja vajumas, kui päästekoer minust kinni haarab ning nagu takukoonalitakukoonalt raputades ja iga kord kihvaga kriimustades välja õngitseb... Usun temasse sedapalju, et kui [[meeleheide]] peale tuleb, ei oota ma teps mitte lõppu[[lõpp]]u, vaid hoopiski seiklust[[seiklus]]t, tillukest argist imet[[ime]]t kui sädelevat lüli päevade katkematus kees[[kee]]s.

:Küllap see ongi usk, jah, kahtlemata, koos talle iseloomuliku pimeda sõgeduse, jesuiitliku ennastsalgavuse ja visa lootusega[[lootus]]ega, mis tärkab just hetkel, kui tahaks karjatada: ״Olen hüljatud kõigist ja kõigest!..." Tõepoolest, päeval, mil isand Juhus minu südames[[süda]]mes usu nime kandma hakkab, saab minust veel eeskujulik katoliiklane... (lk 20)

* Mina... Mõeldes sellele sõnale[[sõna]]le, vaatan jälle tahtmatult peeglisse, jah, see olen tõepoolest mina, nägu lillakas-punaseks maalitud, silmade[[silm]]ade ümber rasvane [[sinine]] [[ring]], mis kisub sulama... Kas ootan ära, kuni kogu nägu voolama hakkab? Kuni minu peegelpildist ei jää järele muud kui üks värviline plärakas, peegli pinnale kleepunud jäme mudane pisar?... (lk 20-21)

* Kohal on laupäevane[[laupäev]]ane, kodukvartali kohvik-teatrist lugupidav sümpaatne [[publik]]. [[Saal]] on pimedavõitu - prožektoreid pole küllalt, et seda valgustada - ja ka saja penni eest ei leiaks sealt ühtki valgekraed parteri kümnendast reast kuni teise rõduni[[rõdu]]ni välja! Lae all hõljub punakas suitsuvine, ninna lööb vänge põlenud tubaka ja viimseni kistud kahekrossise sigari hais... Seevastu esimesed read dekolteeritud, litritest säravates kleitides[[kleit]]ides ja sulgedega[[sulg]]edega kübarais[[kübar]]ais naistega on otsekui [[neli]] lillepeenart... Igati kena laupäev! Kuigi, nagu ütleb tabavalt pisike Jadin:

* Niipea kui kõlavad meie etteaste esimesed taktid, tunnen kergendust, haaratuna [[muusika]] võimusesse, muutun õhuliseks ja ülemeelikuks. [---] Mind kannab pimestav [[valgus]], muusika juhib liikumist, müstiline distsipliin allutab ja kaitseb... Kõik on hästi. (lk 21-22)

* Sel kellaajal, roheka gaasitule valguses, meenutab mu tänav [[suhkur|suhkruga]] pruunistatud kreemja [[mandel|mandli]], tumepruuni mokakohvimoka[[kohv]]i ja [[kollane|kollase]] karamelli[[karamell]]i segu - paarutatud pudedat magustoitu, mille pinnal hulbib kivine nugaat. (lk 22)

* Ja lõpuks - esimesel korrusel - elan mina, kes ei lärma, kes ei mängi klaverit[[klaver]]it, kelle juures [[mehed]] ciei käi, ammugi [[naised]]... Neljanda korruse vaikeväike libu käratseb Üleliiaüleliia, mina jälle ülepea mitte; kojanaine ei jõua ära imestada:

* Oh! Võin ju otsida, kust tahes - nurkadest, [[voodi]] alt -, pole siin kedagi, mitte ühtki hingelist - ainult mina ise. Ka kohvik-teatri boheemlane ei passi enam magamistoa kõrgest peeglist, ikka ja aina üksnes mina ise.

* Alles ma astusin üle kolmekümnenda eluaasta lävepaku ning ega see mind ei heidutanud, sest tegelikult see nägu siin, minu oma, muutub vaatamisväärseks alles siis, kui seda elustab ilme, silmade sära, umbusklikult värelev [[naeratus]] - nagu tavatseb öelda Marietta: sa mu ''gaiezza volpina''!... Lihtsameelne [[rebane]] jah, keda iga [[kana]] võib ninapidi vedada! Rebane ilma igasuguse himuta, kel mõlguvad meeles vaid [[lõks]] ja puur... Rebane, kes näeb küll lõbus välja, aga ainult sellepärast, et ta suu- ja silmanurgad on lihtsalt niiviisi joonistunud - tahtmatusse naeratusse... Rebane, kes on väsinud tantsimast muusikahelide saatel kui [[lind]] puuris...

:Kindlasti, "mingil määral" meeldib küll, isegi võiks öelda lühemalt, et meeldib küll. Ainult et... on päevi, kus [[üksindus]] minuvanuse olevuse jaoks on tõepoolest kui joovastav [[vein]], kui vabadus, mis teeb ülemeelikuks, ent on teisi päevi, kus ta maitseb kui mõru tüüprüüp, ning on ka päevi, kus ta mõjub kui [[mürk]], mis sind peaga vastu müüri[[müür]]i paiskab. (lk 25)

* Kirjutada! Olla võimeline kirjutama! Unelda puhta paberilehe ees, alateadlikult kritseldada, mängida sulega, sodida laiali tindiplekid, kriipsutada läbi uisa-päisa lennult haaratud ebatäiuslikku sõna, seda nooltega[[nool]]tega turritada, ehtida tundlate ja käppadega, kuni ta loetava kuju kaotab, eripäraseks [[putukas|putukaks]] moondub, liblikhaldjana lendu[[lend]]u tõuseb...

:Kirjutada... Mis tähendab hõbedasele tindipotile ja sellel peegelduvale [[aken|aknale]] haakunud hüpnotiseeritud pilku[[pilk]]u, põskede ja [[laup|laubani]] kerkivat jumalikku palangut, taevalikku õndsust[[õndsus]]t, käe seiskumist paberil. Mis tähendab ajataju kadumist, olesklemist diivani[[diivan]]i rüpes, siivutuid väljamõeldisi, kangestuvaid ihuliikmeid, põgusat juhmistumist, et siis korraga, peasahver aaretest[[aare]]test pungil, asuda kandma neid aeglaste suletõmmetega, tillukesest lambist heidetud valgusesõõris neitsilikult puhtale paberile...

:Kirjutada! Raevukalt kallata endast välja siivutule paberilehele kogu tõde, kibekiiresti, nii kiiresti, kuni käsi, läbematust Jumalast juhitud, rühkimast väsib, tõrkuma hakkab..., et siis järgmisel päeval leida tol imelisel tunnil õitsele puhkenud kuldse palmioksa[[palm]]ioksa asemel eest kuivanud jändriku nuripidine [[õis]]...

:Kirjutada! Päevavaraste [[rõõm]] ja [[valu]]! Kirjutada!... Tunnen endiselt, ehkki küll üha harvemini, vajadust, teravat nagu suviselt kõrvetav [[janu]], talletada kirjasõnas, maalida... Ikka veel haaran sule, et alustada seda hukutavat mängu, haarata kinni erutavast, hetkega haihtuvast omadussõnast, kammitseda see sule konksus harude vahele... Paraku vaibub mu ind sama kergesti kui armistuva haava[[haav]]a sügelus.

:Või see tohutu aeg, mida kirjutamine nõuab! Pole ma ju Balzac... Kusjuures vaevu kokku seatud habras lugu puruneb kildudeks niipea, kui ukse taga kolistab [[kaupmees]] või tuleb [[kingsepp]] arvet esitama, helistab kohtuteener või [[advokaat]] või kutsub teatriagent kontorisse, et pakkuda "tööotsa küll igatpidi lugupeetud inimeste juures, aga kel pole tavaks täishinda maksta"... (lk 26-27)

* Jadin on nooruke [[laulja]], sedavõrd algaja laval, et tal pole olnud isegi mahti blondeerida oma kastanikarva juuksepuhmakat; ühe hüppega agulibulvarilt kabareelavale maandunud, jääb tal ootamatust võimalusest teenida laulmisega kakssada kümme franki kuus hing kinni. Alles kaheksateistaastane. Õnn (?) on talle halastamatult sülle kukkunud ja alateadlikult kaitseb ta ennast riukaliku saatuse eest nii küünarnukkide kui põikpäiselt tõrjuva olekuga.

:Sestap laulab ta edasi nagu tänavalaulja, andmata endale aru, et laulda võib ka teisiti. Rõhub lihtsameelselt oma käredale, kuid sellegipoolest vapustavale kontraaldile, mis muide klapib hästi tema lapselikult mossis ja rõõsa röövlitüdruku näolapikesega. Ent just sellist, nagu ta parajasti on - jumal teab kust soetatud talle liiga pikk [[kleit]] seljas, lainesse sättimata kastanikarva salkudega, üks õlg justkui pesukorvi raskuse all madalamal kui teine, karvaude huule kohal jämedast puudrist valge -, publik jumaldabki. (lk 28-29)

:Mispeale rüüpab klaasist väikeste sõõmudega piima[[piim]]a, sinakat nagu tärklise lahus.

:Vaene Bountykene, kes kannab endaga igal pool kaasas oma kroonilist soolepõletikku ja vältimatut piimapudelit. Kui temalt see tulipunasevalgekirju [[mask]] maha pesta, jääb järele leebelt arukas nägu peremeheta koera[[koer]]a hellade silmadega, ja süda, mis on valmis armastama keda tahes, kes vaid ta enda tiiva alla võtab. Kurnatud rängast tööst[[töö]]st ja haigusest[[haigus]]est, toitub ta üksnes piimast ja keedetud makaronidest, ent leiab seejuures jõudu laulda ja tantsida neegritantse kakskümmend minutit järjest. Lavalt tulles kukub küll kui niidetult sinnasamasse kulisside taha maha, jaksamata minna garderoobinigi... Pahatihti lebab see õbluke [[keha]] nagu surnu tee peal ees ja ma pean lämmatama endas haletsuse, et mitte kummarduda, ta üles korjata, abi kutsuda. Ametivennad ja vana lavameister piirduvad elutarga noogutusega: