Paat: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
P removed Category:Transport; added Category:Transpordivahendid using HotCat |
Resümee puudub |
||
2. rida:
[[Pilt:Haabjas 2006.jpg|pisi|Haabjas Käsmus]]
==Piibel==
* Ent neljandal öövahikorral tuli [[Jeesus]] nende juurde [[järv]]e peal kõndides.
:26 Aga Jeesust järve peal kõndimas nähes ütlesid jüngrid kohkunult:
:27 Aga Jeesus kõnetas neid sedamaid: „Olge julged, see olen mina, ärge kartke!”
:28 Peetrus vastas:
:29 Tema ütles:
:30 Aga [[tuul]]t nähes lõi ta kartma ja hüüdis uppuma hakates:
:31 Jeesus sirutas kohe oma [[käsi|käe]], haaras temast kinni ning ütles talle:
:32 Ja kui nad astusid paati, rauges tuul.
==Luule==
<poem>
93. rida ⟶ 94. rida:
</poem>
* [[Hando Runnel]], "Müüt" kogust "Kodu-käija" (1978)
* Ligi seitsekümmend aastat ühtejärge oli mu isa selle jõe [[õngemees]] olnud. Ja ikka seisis ta paat kraavisuus. See oli ta lapsepõlvejõgi, terve ta [[elu]] jõgi. Ta tundis iga kääru ja kärestikku Raudna sillast Tobrani välja. Tihtipeale läks ta [[hommik]]ul, kui [[ämblik]]uvõrgud sirasid kastetilkades, või tuli [[õhtu]]l läbi paksu [[udu]]piima. ▼
* Suuril [[silm]]il, südame värinal vaatasin paadipärast, kuidas [[ahven]] viis korgi otsesoodu põhja poole, [[latikas]] lükkas lapiti, [[särg]] üles-alla hüpitas. Isa oskas suuri [[säinas|säinaid]] saada ja aeg-ajalt [[angerjas|angerjaid]]. Lambaänilased laulsid ta õngelatil ja paadipink oli [[roheline|rohelise]] [[konn]]a lemmikkoht. ▼
* Aasta-aastalt jäi isa samm aeglasemaks. Üha tihedamini pidi ta teel ülesmäge peatuma ja hinge tõmbama. Viimastel aegadel sai teda saadetud ja ka vastas käidud, [[ämber]] ja õngelatid võetud. Jõelt tõi ta uusi [[laul]]e ja latikapoegi. Ja siis see õnnetu viimane minemine. [[Haigus]]est vaevatud, [[jõud]] üsna otsas. /---/ Viimaks jõudsime kohale. Aga paati polnud. Olid ainult post, kett ja tükk paadinina kuiva puud. Ei taha mõelda, ei oska kirjeldada, milline [[kurbus]], pettumus, ahastus ja [[viha]] isa silmis välgatasid. Siis tulid suured päris [[pisar]]ad. Ta toetus posti najale ja kogus kojuminekuks jõudu. Sellest päevast ta päriselt [[voodi]]sse jäi. ▼
** [[Anu Raud]], "Paadivargale". Rmt: Valda Raud, "Üks elu. Päevaraamatud, kirjad, tõlked, fotod". Tallinn: SE&JS, 2020, lk 171-172▼
125. rida ⟶ 117. rida:
</poem>
* [[Tõnu Õnnepalu]], [https://juhanliiviluuleauhind.wordpress.com/2017/10/30/2007-tonu-onnepalu-ootad-kevadet/ "Ootad kevadet"] (2006)
* Seo ekslev paat paadisilla külge, tee algab ja lõpeb samas kohas. ▼
** [[Nora Ikstena]], "Neitsi õpetus", Loomingu Raamatukogu 2011, nr 13-14, lk 98▼
155. rida ⟶ 142. rida:
* Elisabeth Kaukonen, "Seda paati pole tehtud linnuluust". Värske Rõhk nr 64, aprill 2020
==Proosa==
▲* Seo ekslev paat [[paadisild|paadisilla]] külge, tee algab ja lõpeb samas kohas.
▲** [[Nora Ikstena]], "Neitsi õpetus", Loomingu Raamatukogu 2011, nr 13-14, lk 98
▲* Ligi seitsekümmend aastat ühtejärge oli mu isa selle jõe [[õngemees]] olnud. Ja ikka seisis ta paat kraavisuus. See oli ta lapsepõlvejõgi, terve ta [[elu]] jõgi. Ta tundis iga kääru ja kärestikku Raudna sillast Tobrani välja. Tihtipeale läks ta [[hommik]]ul, kui [[ämblik]]uvõrgud sirasid kastetilkades, või tuli [[õhtu]]l läbi paksu [[udu]]piima.
▲* Suuril [[silm]]il, südame värinal vaatasin paadipärast, kuidas [[ahven]] viis korgi otsesoodu põhja poole, [[latikas]] lükkas lapiti, [[särg]] üles-alla hüpitas. Isa oskas suuri [[säinas|säinaid]] saada ja aeg-ajalt [[angerjas|angerjaid]]. Lambaänilased laulsid ta õngelatil ja paadipink oli [[roheline|rohelise]] [[konn]]a lemmikkoht.
▲* Aasta-aastalt jäi isa samm aeglasemaks. Üha tihedamini pidi ta teel ülesmäge peatuma ja hinge tõmbama. Viimastel aegadel sai teda saadetud ja ka vastas käidud, [[ämber]] ja õngelatid võetud. Jõelt tõi ta uusi [[laul]]e ja latikapoegi. Ja siis see õnnetu viimane minemine. [[Haigus]]est vaevatud, [[jõud]] üsna otsas. /---/ Viimaks jõudsime kohale. Aga paati polnud. Olid ainult post, kett ja tükk paadinina kuiva puud. Ei taha mõelda, ei oska kirjeldada, milline [[kurbus]], pettumus, ahastus ja [[viha]] isa silmis välgatasid. Siis tulid suured päris [[pisar]]ad. Ta toetus posti najale ja kogus kojuminekuks jõudu. Sellest päevast ta päriselt [[voodi]]sse jäi.
▲** [[Anu Raud]], "Paadivargale". Rmt: Valda Raud, "Üks elu. Päevaraamatud, kirjad, tõlked, fotod". Tallinn: SE&JS, 2020, lk 171-172
==Välislingid==
{{Vikipeedia}}
| |||