Karu süda: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Sillerkiil (arutelu | kaastöö)
Resümee puudub
1. rida:
"[[Karu süda]]" on eesti kirjaniku [[Nikolai Baturin|Nikolai Baturini]] 1989. aastal ilmunud [[romaan]]. Teose peategelane on Siberisse kolinud kütt Niika, kes püüab taigas enda, inimeste, looduse ja loomadega hakkama saada, otsides ajas, inim- ja ürgmaastikus looduse südant, elu- ja enesetunnetust. Romaan põhineb autori Siberi läbielamistel.<ref>https://www.ohtuleht.ee/963339/eraklik-kirjanik-nikolai-baturin-oli-kova-toomees</ref><ref>https://dspace.ut.ee/bitstream/handle/10062/52837/Zobin_Janno.pdf?sequence=1&isAllowed=y</ref> Raamatu andis välja kirjastus [[Eesti Raamat]].
 
* Rikkad [[vaesus]]e poolest, annikad [[hing]]elt, rahul oma käekäiguga: nõnda nägid nad välja. (lk 7)
* Kui ma aastaid hiljem kõrverännul üht laiaturjalist, kõrgesarnalist [[mees]]t, ehtsat nganassaani kohtasin, pani too mulle oma [[keel]]est ümber, et "nganassaan" tähendab "[[inimene]]". Ma ütlesin talle: "Kas keegi suudab [[kaks]] korda inimene olla?"
:"Ühtegi korda ei suuda olla keegi," ütles ta. "Aga püüdma peab." (lk 8)
* [[Kütt|Kütid]] istusid oma untakandadel, tegid mulle vaikides ruumi, ei vaadanud mu poole üles, vaid [[lõke|lõkkesse]] – [[tuli]] on inimpilkude [[ürgne]] kohtumispaik. (lk 14)
* "Kui sina sure [[puu]] all, ole sina heas paigas surnud, kui sina ela puu lähedal, ela sina [[sõber|sõbra]] seltsis," ütleb nende tarksõna. (lk 18)
* Need naljad jõudsid vahel kohale kahe-kolme päeva, vahel kahe-kolme aasta pärast – mõnel tõsidamal juhul, millest siis [[naer]]des üle saadi. "Kui pimedaks lähe, küll siis paista!" ütlesid nad selpuhul. (lk19)