Üksikisik: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub
Resümee puudub
3. rida:
* [[Vabadus]] ei tähenda seda, et indiviid võib lihtsalt suvaliselt lahmida ega hooli mitte millestki. [[Neoliberalism|Neoliberaalse]] [[individualism]]i puhul kiputakse kogu aeg vabadust samastama [[hoolimatus]]ega ja siis ongi nii, et näiteks [[sõnavabadus]] tähendab meil sõnahoolimatust. Et võib kasutada ükskõik milliseid sõnu, rääkida ükskõik millist [[jama]] ja see kõik peab olema lubatud, sest "muidu ei ole vabadust" – minu jaoks ei tähenda see seda. Hoolimatus ja vabadus ei ole sama asi. Kõige tähtsam ei ole mitte individuaalne, vaid just kogukondlik vabadus – et [[kogukond]] saaks teha asju omamoodi, nagu on alati tehtud.
** [[Hasso Krull]], intervjuu: Juhan Raud [https://kultuur.postimees.ee/6511827/hasso-krull-jaagem-eurooplasteks-et-kusida-kes-on-eestlased Hasso Krull: jäägem eurooplasteks, et küsida, kes on eestlased] Postimees, 31. jaanuar 2019
 
 
* Ühele mehele ei tuleks pähegi kirjutada [[raamat]]ut [[mees]]te erilisest seisundist [[maailm]]as. End [[määratlus|määratleda]] soovides pean esmalt kuulutama: "Ma olen [[naine]]." Sellel tõdemusel põhinevad kõik ülejäänud väited. Mees ei hakka iial end määratlema kui teatud [[sugu|soo]] hulka kuuluvat indiviidi: et ta on mees, see on iseenesestmõistetav. (Sissejuhatus, lk 14)
* Indiviid soovib stabiilset [[suguelu]] ja järelkasvu ning [[ühiskond]] nõuab temalt panust [[elu]] jätkumisele. Ent mitte [[naine|naise]] poole ei pea [[mees]] oma [[ettepanek]]uga pöörduma: loa [[eneseteostus]]eks [[abikaasa]] ja [[isa]]na saab ta meeste ühiskonnalt; naist, kes [[ori|orja]] või [[vasall]]ina kuulub isade ja [[vend]]ade valitsetud [[perekond]]a, on alati ühed isased teistega paari pannud. [[Ürgühiskond|Ürgühiskonnas]] kohtles [[klann]], isa suguselts, naist otsekui [[ese]]t: naine oli omavahel sõlmitud [[tehing]]ute üks [[objekt]]e. (Abielu, lk 283)
* Humanistlik [[moraal]] nõuab, et igal inimkogemusel oleks inimlik [[tähendus]], et see kätkeks vabadust; tõeliselt moraalne suguelu eeldab iha ja naudingu vabadust, see aga osutub võimalikuks, tunnistades teise ainulaadsust armastuses ja ihas. Kui seksuaalsuse õigustamiseks ei piisa enam indiviidist, vaid seda peab tegema Jumal või ühiskond, ei ole kahe partneri omavaheline suhe midagi muud kui loomalik. (Abielu, lk 297)
* ... rõõmust, mida pakuvad ja saavad armastajad oma vabaduse vastastikusest teadvustamisest, ammutab füüsiline armastus oma väe ja [[väärikus]]e, nii ei ole siivutu miski, mida armastajad teevad, kuna kummagi jaoks ei ole see alistumine, vaid õilis tahe. Ent abielu kui selline on siivutu, sest ta muudab õigusteks ja kohustusteks vastastikuse suhte, mis peaks põhinema spontaansel tungil; käsitledes indiviide kui mistahes kehi, annab abielu neile instrumentaalse iseloomu ja alandab neid seega: mees jaheneb pahatihti mõttest, et ta täidab kohust ning naine tunneb [[häbi]], et on antud kellelegi, kes tema peal mingit õigust maksma paneb. (Abielu, lk 300)
* Et abikaasade vahel valitseks lojaalsus ja sõprus, on tingimuseks ''sine qua non'', et nad mõlemad on omavahelistes suhetes täiesti vabad ja võrdsed. Kuni mees üksinda on majanduslikult sõltumatu ja seadus ning kombed talle kui mehele eeliseid annavad, on loomulik, et ta osutub pahatihti [[türann]]iks, mis naise omakorda vastuhakule ja [[teesklus]]ele kihutab. Kellelgi ei tule mõttesse eitada abielu [[tragöödia]]id ja pahupooli, abielu pooldajad aga kinnitavad, et abikaasade lahkhelid tulenevad indiviidide tahtmatusest, mitte institutsioonist endast. (Abielu, lk 330-331)
* See, et kaks indiviidi teineteist põlgavad, suutmata ometi teineteiseta toime tulla, ei ole mitte õigeim ja liigutavaim, vaid haletsusväärseim kõigist inimsuhteist. Ideaal seevastu oleks, et kaks enesega täielikult rahulolevat inimolendit on omavahel seotud vaid armastuse vaba tahtega. (Abielu, lk 333)
* Abielu ebaõnnestumises ei ole süüdi indiviidid: süüdi on - vastupidi sellele, mida väidavad Bonald, Comte ja [[Tolstoi]] - loomult väärastunud institutsioon ise. Kuulutada, et mees ja naine, kes pole teineteist valinudki, peavad kogu elu jooksul korraga igal moel teineteist rahuldama, on jabur ja sigitab vältimatult [[silmakirjalikkus]]t, [[vale]]t, vaenu ja õnnetust. (Abielu, lk 339-340)
* Mees teeb vea, vastutama peab aga naine; mees toob kuuldavale kõigest paluvaid, ähvardavaid, mõistlikke või ägedaid sõnu - need ununevad tal ruttu; naine peab ta sõnade tähendust kogema [[valu]]s ja [[veri|veres]]. Vahel ei ütlegi mees midagi, vaid lahkub, ent tema vaikimine ja põgenemine on veelgi ilmsem isaste kehtestatud moraaliseadustiku eiramine. Nõndanimetatud naiste "amoraalsuses", misogüünide lemmikteemas ei ole midagi üllatavat; kuidas saaksidki naised hoiduda umbusaldamast neid arrogantseid põhimõtteid, mida mehed avalikult kuulutavad ja vargsi maha salgavad? (Ema, lk 353)
* [[Pereema]] elab [[kasulikkus]]e tasandil, ta hindab end vaid siis, kui ta saab olla oma lähedastele kasulik. Kuid ükski inimolend ei saa rahulduda ebaolulise rolliga. Ta muudab otsekohe vahendid eesmärkideks (nagu seda võib täheldada poliitikutegi puhul) ja vahendi väärtus muutub tema silmis absoluutseks väärtuseks. Nii valitseb pereema taevas kasu, see on kõrgemal kui tõde, ilu ja vabadus; sellest seisukohast vaatleb ta kogu universumit ja võtab omaks Aristotelese kuldse kesktee ja keskpärasuse moraali. Kuidas võiks temas siis olla julgust, innukust, erapooletust ja suurust. Need omadused võivad esile kerkida ainult vabas indiviidis, kelle ees tulevik on avatud. (Naise olukord ja loomus, lk 420)
** [[Simone de Beauvoir]], "[[Teine sugupool]]", tlk Anu Tõnnov ja Mare Mauer, 1997