Teine sugupool: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub
Resümee puudub
 
23. rida:
* Naiselt [[laps|laste]] sünnitamist nõudes segatakse vahele naise ellu palju tõsisemalt kui [[kodanik]]e tegevust [[seadus]]tega sätestades: ükski [[riik]] pole kunagi julgenud ''coitus''’t kohustuslikuks muuta. Suguakti ja emadusega on seotud mitte üksnes naise [[aeg]] ja [[jõud]], vaid ka tema põhi[[väärtused]]. (Materialistlik ajalookäsitus, lk 55)
* Nii ei olnud [[patriarhaat|patriarhaadi]] võit mingi juhuse ega vägivaldse [[revolutsioon]]i tulemus. [[Inimkond|Inimkonna]] algusaegadest peale on meeste bioloogiline eesõigus võimaldanud ainult neil end sõltumatute subjektidena maksma panna; nad pole eales loobunud sellest privileegist; nad andsid end küll osaliselt Looduse ja Naise võimusesse, kuid võitsid hiljem oma rolli tagasi; et naine oli määratud etendama Teise rolli, siis oli talle antud ka ebakindel [[võim]]: [[orjus|orja]] või [[iidol]]ina pole naine eales saanud valida oma [[saatus]]t. (Ajalugu, lk 69-70)
* Kehtib kokkulepe, et mees peab kõigis tühistes asjades naisele järele andma ja tema õigusi tunnistama; selle asemel, et naist raskustega koormata nagu primitiivsetes ühiskondades, püütakse ta vabastada kõigist rasketest kohustustest ja [[mure]]dest. Sellega vabastatakse naine ühtaegu ka kogu [[vastutus]]est. Loodetakse, et sel kombel ninapidi veetud ja hõlbuelust ahvatletud naised aktsepteerivad [[ema]] ja [[koduperenaine|koduperenaise]] rolli, millega neid tahetakse siduda. Ja on tõsi, et enamik kodanlaste naisi alistub. (Ajalugu, lk 99, jutt on 19. sajandist)
* Mehed on alati juhtinud naiste [[saatus]]t; otsuseid tehes pole nad arvestanud naise huve, vaid iseenda [[plaan]]e, hirme ja vajadusi. (Ajalugu, lk 120)
* Enamik naisi alistub oma saatusele, üritamata midagi ette võtta; kes aga püüdsid seda muuta, ei taotlenud mitte sulgumist oma eripärasse ja selle maksmapanekut, vaid selle ületamist. Kui naised sekkusid maailma asjadesse, siis tegid nad seda kooskõlas meeste arvamustega ja nende perspektiividest lähtudes. (Ajalugu, lk 121)
36. rida:
* Veel selle sajandi algul keelasid eeskirjad naisi astumast Põhja-Ameerika suhkrutehastesse, kui neil oli see, mida anglosaksid nimetavad needuseks (''the curse''), sest siis pidi [[suhkur]] mustaks minema. Saigonis aga ei kasutata naisi [[oopium]]i valmistamisel, sest [[menstruatsioon]] rikub toote, muutes selle mõruks. Sellised uskumused elavad veel paljudes Prantsuse maakohtades. Iga perenaine teab, et [[majonees]] ei õnnestu, kui tal endal või mõnel ligiduses oleval naisel on menstruatsioon. (Müüdid, lk 142-143)
* Tavade ja kommetega on sageli püütud naise keha piiridesse suruda: hiinlanna oma kinniseotud [[jalg]]adega suudab hädavaevu kõndida, Hollywoodi staari lakitud kulli[[küüned]] jätavad ta kätest ilma; kõrged [[kontsad]], [[korsett|korsetid]], krinoliinvõrud ja kitsad [[seelik]]ud pole välja mõeldud niivõrd rõhutama naise [[keha]] kumerusi, kuivõrd suurendama selle abitust. (Müüdid, lk 148)
* Lihalikkuses näeb [[kristlane]] vaenlast, mis seostub üksnes naisega. Naises kehastuvad maised, seksuaalsed ja deemonlikud [[kiusatus]]ed. Kõik [[kirikuisa]]d rõhutavad, et just naine ahvatles [[Aadam]]a [[patt]]u langema. Ristiusk tunneb naise keha vastu sellist [[vastikus]]t, et mõistes küll oma [[Jumal]]a häbiväärsesse [[surm]]a, säästab ta teda rüvetavast sünnist: Efesose kirikukogu Idas ja Lateraani kirikukogud Läänes kinnitavad, et Kristus sündis [[neitsi]]st. [[Keskaeg|Keskajast]] alates on peetud naise keha roojaseks. See vastikustunne pidurdas kaua aega ka [[teadus]]e arengut. [[Carl von Linné|Linné]] jätab oma loodusõpetuses kõrvale naise [[suguelundid|suguelundite]] kui "jälestusväärsete[[jälestus]]väärsete" uurimise. [[Puritaanlus|Puritaanlikus]] maailmas elab edasi [[viha]] lihaliku vastu. (Müüdid, lk 157)
* Kodanlikus ühiskonnas on naise üks rolle esinduslikkus: tema [[ilu]], [[sarm]], [[intelligentsus]] ja [[elegants]] on mehe edukuse välised märgid nii nagu tema [[auto]]gi. Kui mees on rikas, ehib ta naist [[karusnahk]]ade ja [[kalliskivi]]dega. Vaesem mees kiidab oma naise moraalseid omadusi ja perenaiseoskusi. Ka kõige vaesem mees arvab end omavat mingit maist [[varandus]]t, kui tal on naine, kes teda ümmardab. (Müüdid, lk 164)
* [[Muusa]]d on naised. Muusa vahendab mehele neid looduse lätteid, millest too ammutab. Et naise hing on sügavalt seotud loodusega, püüab mees naise kaudu uurida [[vaikus]]e ja viljaka [[öö]] lõputust. Muusa ei loo ise midagi, ta on mõistuslikuks muutunud [[sibüll]], kes kuulekalt ümmardab oma isandat. Tema nõuanded on kasulikud isegi konkreetsetel ja praktilistel aladel. Mees soovib saavutada oma sihte ilma omataoliste abita, teise mehe nõuanded oleksid talle talumatud; mees kujutleb, et naine räägib teiste väärtuste ja talle tundmatu tarkuse nimel vaistlikumalt ja vahetumalt kooskõlas tegelikkusega. (Müüdid, lk 168)
45. rida:
* Üks naistel lasuvaist needusist ongi see, et lapsepõlves jäetakse nad naiste kätesse. Poissi kasvatab samuti esialgu ema, kuid too austab poisi viriilsust ning poeg pääseb ta käest ruttu. Tütre aga kavatseb ema naisteilmaga liita. (Kujunemine, lk 197)
* Kohustustega ülekoormatud lapsest võib liiga vara saada rõõmutu eluga nuheldud ori. (Kujunemine, lk 201)
* Kui tüdruk esialgu oma naisekutsumusega lepib, siis mitte seetõttu, et ta on nõuks võtnud võimust loobuda: vastupidi - ta tahab valitseda. Ta ihkab olla [[matroon]], sest matroonide ühiskond näib privilegeeritud; kui aga suhtlus, õpingud, mängud ja lugemisvara ta ema haardest välja rebivad, taipab ta, et maailma isandad ei ole sugugi mitte naised, vaid mehed. (Kujunemine, lk 202)
* Ühe vaga väikse tüdruku suhe taevase isaga on samasugune nagu suhe maise isaga, ja kuna esimene elab kujutlustes, andub tüdruk talle koguni jäägitumalt. [[Katoliiklus]] avaldab tüdrukule iseäranis juhmistavat mõju. (Kujunemine, lk 206)
* Lugulauludes ja [[muinasjutt]]udes näeme noormeest seiklushimuliselt naise otsinguile siirdumas; ta tapleb [[draakon]]itega, alistab [[hiiglane|hiiglasi]], piiga on suletud [[torn]]i, [[loss]]i, [[aed]]a, [[koobas|koopasse]], [[kalju]] külge [[ahel]]datud, vangistatud, uinutatud: ta ootab. Ühel päeval saabub mu prints... ''Some day he’ll come along, the man I love''... šlaagridki toidavad tema kannatlikkust ja unelmaid. Naise esimene mure on võita mehe [[süda]]; seda ihkavad kõige südimad ja seiklushimulisemadki kangelannad; ning enamasti ei nõuta neilt peale ilu ainsatki [[voorus]]t. (Kujunemine, lk 208)
* Kõik tüdrukud, orjameelseimast kõrgimani, õpivad ajapikku meeldimise nimel järele andma. Ema keelab neil kohelda poisse kamraadidena ja ise lähenemiskatseid teha, ta surub peale passiivse rolli. Kui nad soovivad alustada [[sõprus]]t või [[flirt]]i, peavad nad hoolikalt hoiduma näimast asja algatajaina, meestele ei meeldi ei poisitarid, [[sinisukk|sinisukad]] ega peaga naised; ülearune uljus, haritus, taip ja iseloom heidutab neid. Naiselik olla tähendab näida võimetu, tühine, passiivne ja kuulekas. (Kujunemine, lk 230)
* ... sageli pannakse imeks, millise kergusega võib üks naine hüljata [[muusika]], õpingud, ameti, niipea kui on leidnud [[abikaasa]]; seda seetõttu, et ta ei võta oma tulevikuplaane kuigi tõsiselt ega leia nende teostamisest suuremat tulu. Kõik ohjeldab naise auahnust ja tohutu sotsiaalne surve kannustab teda otsima oma ühiskondlikku positsiooni ja õigustust abielus. Loomulikult ei püüagi ta omapäi otsida endale kohta maailmas või teeb seda vaid arglikult. Seni, kuni ei teostu täiuslik majanduslik [[võrdsus]] ning kuni tavad lubavad naisel abikaasa ja [[armuke]]sena meeste eesõigustest kasu lõigata, püsib naises unistus passiivsest edenemisest, mis pärsib tema eneseteostust. (Kujunemine, lk 254)
* Ürgajast kuni meie päevini on vahekorda alati käsitletud naise "teenistusena", mille eest meesterahvas teda kinkide või ülalpidamisega tänab; kuid teenimine tähendab isandale andumist; selles suhtes ei ole midagi vastastikust. Nii [[abielu]] kui [[prostituut]]ide olemasolu on selle kinnituseks: naine annab end, mees maksab ja võtab teda. Miski ei takista isast peremehetsemast, alamaid olendeid võtmast: armusuhet teenijapiigaga on alati sallitud, autojuhile või [[aednik]]ule andunud keskklassi naine aga langeb oma seisuses. Kui mees on naisega maganud, ütleb ta, et on teda "omanud", "saanud". Niisiis on armuakt armastavale mehele vallutus ja võit. (Kujunemine, lk 259)
 
74. rida:
* Muuseas tuleb tähele panna, et ühiskond, kes nii innukalt kaitseb [[embrüo]] õigusi, kaotab laste vastu huvi niipea, kui nad on sündinud; avaliku hoolekande nime kandva kurikuulsa institutsiooni ümberkorraldamise asemel kiusatakse taga aborti teinud naisi. (Ema, lk 346)
* ... embrüonaalsesse ellu kõige aupaklikumalt suhtuvad mehed on ka kõige varmamad täiskasvanuid sõjasurma saatma. (Ema, lk 346)
* Mees teeb vea, vastutama peab aga naine; mees toob kuuldavale kõigest paluvaid, ähvardavaid, mõistlikke või ägedaid sõnu - need ununevad tal ruttu; naine peab ta sõnade tähendust[[tähendus]]t kogema [[valu]]s ja [[veri|veres]]. Vahel ei ütlegi mees midagi, vaid lahkub, ent tema [[vaikimine]] ja [[põgenemine]] on veelgi ilmsem isaste kehtestatud moraaliseadustiku eiramine. Nõndanimetatud naiste "amoraalsuses[[amoraalsus]]es", misogüünide[[misogüün]]ide lemmikteemas ei ole midagi üllatavat; kuidas saaksidki naised hoiduda umbusaldamast neid arrogantseid[[arrogants]]eid põhimõtteid, mida mehed avalikult kuulutavad ja vargsi maha salgavad? (Ema, lk 353)
* Nagu öeldud, on abielul lasuv needus see, et pahatihti ühinevad indiviidid oma [[nõrkus]]es, mitte tugevuses, teisisõnu, selle asemel et anda, tahab kumbki teiselt midagi saada. Veelgi eksitavam on lootus saada lapselt täiust, soojust ja väärtust, mida ise pole osatud luua; laps toob rõõmu vaid naisele, kes on suuteline isetult teisele head soovima ja omakasu taga ajamata otsib võimalusi ületada oma eksistentsi piirid. (Ema, lk 383)
* On kuritegelik paradoks keelata naisele igasugune osalus avalikus elus, sulgeda tee mehelike ametite juurde, kuulutada ta võimetuks kõigis valdkondades ning usaldada talle siis delikaatseim ja tõsiseim kõigist üritustest, inimolendi kasvatamine. (Ema, lk 385)
* Laps ei päästa ema immanentsusest, ema kasvatab tema keha, toidab ja katab last: iial ei suuda ta aga enamat kui luua olukord, millest välja pürgimine on lapse vabadus. (Ema, lk 386)
* Naine on nõus elu andma vaid siis, kui elul on mõte. Ta ei saa olla ema, püüdmata osaleda majandus-, poliitika- ja ühiskonnaelus. Kahuriliha, orjade ja ohvrite ilmaletoomine ning vabade inimeste sünnitamine on kaks ise asja. (Ema, lk 387)
* [[Naisteajakirjad]] jagavad pereemale ohtralt õpetusi, kuidas [[nõudepesu|nõusid pestes]] säilitada seksuaalne [[veetlus]], kuidas raseduse[[rasedus]]e ajal [[elegants|elegantseks]] jääda, kuidas sobitada koketerii, emadus ja majanduslikkus, ent kõiki neid nõuandeid kohusetruult järgides läheb naine peagi [[hullus|peast segaseks]] ja närbub. (Ema, lk 388-389)
* Mees vananeb pikkamisi, kuid naine jääb äkitselt oma naiselikkusest ilma; naine on veel noor, kui ta kaotab erootilise külgetõmbejõu ja sigimisvõime, mis ühiskonna ja tema enda silmis olid tema olemasolu õigustuseks ja õnne tagatiseks. Naisel tuleb elada täisea teine pool täiesti ilma tulevikuta. (Küpsest east vanaduseni, lk 390)
* Umbes viiekümneaastaselt on naine oma parimas jõus ja tal on rikkalikult kogemusi. Selles eas pääseb mees oma elus haripunkti, ta tõuseb kõige tähtsamatele ametikohtadele, kuid naine saadetakse pensionile. Talle on õpetatud üksnes eneseohverdamist, kuid seda ei vaja talt enam keegi. Ta tunneb end kasutuna, ta ei leia oma elule õigustust ja elada jäänud pikkadele tühjadele aastatele vaadates ohkab ta: "Keegi ei vaja mind enam!" (Küpsest east vanaduseni, lk 400)
86. rida:
* Kui naine kuulub eesõigustatud kõrgklassi, kellele on valitsevast korrast kasu, siis nõuab ta, et miski seda ei kõigutaks, ja on oma nõudmises leppimatu. (Naise olukord ja loomus, lk 418)
* Naised taluvad füüsilist valu palju paremini kui mehed; naised on võimelised üles näitama kindlameelsust ja julgust, kui olukord seda nõuab. Naisel puudub meeste agressiivne hulljulgus, paljud neist paistavad silma rahuliku ja visa passiivse vastupanuga. Naised panevad kriisidele, viletsusele ja õnnetustele paremini vastu kui nende mehed; nad saavad aru, et teatud asjad võtavad aega ja mingist kiirustamisest pole abi, nad ei loe oma tunde. Kui nad mingil alal tegutsema hakkavad, saavutavad nad vahel oma rahuliku sihikindlusega lausa hiilgavaid tulemusi. (Naise olukord ja loomus, lk 420)
* [[Pereema]] elab kasulikkuse[[kasulikkus]]e tasandil, ta hindab end vaid siis, kui ta saab olla oma lähedastele kasulik. Kuid ükski inimolend ei saa rahulduda ebaolulise rolliga. Ta muudab otsekohe vahendid eesmärkideks (nagu seda võib täheldada poliitikutegi puhul) ja vahendi väärtus muutub tema silmis absoluutseks väärtuseks. Nii valitseb pereema taevas kasu, see on kõrgemal kui tõde, ilu ja vabadus; sellest seisukohast vaatleb ta kogu universumit ja võtab omaks Aristotelese kuldse kesktee ja keskpärasuse moraali. Kuidas võiks temas siis olla julgust, innukust, erapooletust ja suurust. Need omadused võivad esile kerkida ainult vabas indiviidis, kelle ees tulevik on avatud. (Naise olukord ja loomus, lk 420)
* [[Pank]]uril, töösturil[[tööstur]]il ja ka kindralil[[kindral]]il tuleb kannatada väsimust ja tunda muret, nad lähevad riski peale välja. Nad omandavad oma eesõigused ebaõiglaselt, kuid nad viivad vähemalt ka oma [[nahk|naha]] turule. Kuid nende naised ei maksa oma eesõiguste eest mitte millegagi ja seepärast nad nii pimedalt usuvadki oma võõrandamatutesse õigustesse. Nende tühine upsakus, täielik saamatus ja põikpäine [[rumalus]] teevad neist kõige kasutumad olendid, kõige suuremad [[null]]id, keda inimkond eales on sigitanud. (Naise olukord ja loomus, lk 441)
 
* Kui naine on oma teenistusega[[teenistus]]ega rahul, jääb ta õigusteta inimeseks - tal on kehv [[korter]] ja ta käib halvasti riides, ka lõbustused ja armastus on talle keelatud. Vooruslikud inimesed jutlustavad talle asketismi[[asketism]]i; tegelikult on ta toitumisrežiim sageli sama range kui karmeliidil, ainult et igaüks ei saa Jumalat endale armsamaks võtta: naine peab meeldima meestele, et naisena oma eluga toime tulla. Nii muutub naine abivajajaks: sellega tööandja küüniliselt arvestabki talle näljapalka makstes. (Tee vabanemisele, lk 444)
* Mehel on vaevalt põhjust muretseda riiete pärast, need on mugavad, sobivad aktiivseks eluks, pole mingit vajadust, et nad oleksid elegantsed; neil on vaevalt midagi ühist tema isikuga. Pealegi ei oota keegi, et ta ise neid hooldaks - küll keegi priitahtlik või palgatud naine vabastab ta sellest murest. Seevastu naine teab, et teda vaadates ei tehta vahet tema ja ta välimuse vahel: tema üle otsustatakse, teda austatakse ja ihaldatakse tema riietuse järgi. (Tee vabanemisele, lk 447)
* ... kui mehed soostuksid armastama orjatari asemel omataolist - selleks on võimelised vaid need mehed, kes on ühtaegu vabad kõrkusest[[kõrkus]]est ja alaväärsuskompleksist[[alaväärsuskompleks]]ist -, oleksid naised palju vähem mures oma naiselikkuse pärast. (Tee vabanemisele, lk 451)
* On palju naisi, kes on veelgi iseäralikumad ja ekstsentrilisemad kui mehed ja kes ei hooli meeste ettekirjutustest. Elus, keskustelus ja kirjavahetuses ilmutavad nad hämmastavat geniaalsust. Kuid üritades kirjutada tunnevad nad end meeste kultuurimaailmas maha surutuna - nad on suutelised vaid midagi pomisema. Ja teisalt naine, kes valib targutamise ja väljendab end meeste kombel, püüab lämmatada oma ainulaadsust, mida ta umbusaldab; nagu mõni üliõpilane, muutub ta kergesti usinaks pedandiks, ta matkib mehelikku karmust ja jõudu. Temast võib saada suurepärane teoreetik, ta võib omandada vaieldamatult andeka inimese kuulsuse, kuid ta on sundinud end loobuma kõigest sellest, mis temas oli "erilist". (Tee vabanemisele, lk 473)
* Ükski naine ei ole kirjutanud "[[Protsess]]i", "[[Moby Dick]]i", "[[Ulysses]]’t" või "Seitset tarkusesammast". Naised ei eita inimolu, sest alles nüüd saavad nad seda täies ulatuses tunda. Sellega on seletatav, miks nende teostes puuduvad üldiselt metafüüsilised resonantsid ja must [[huumor]]; nad ei pane maailma sulgudesse, nad ei esita talle küsimusi ega kuuluta ta vastuolusid - nad võtavad teda tõsiselt. (Tee vabanemisele, lk 477)