Susan Hill: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Uus lehekülg: 'Susan Hill (5. veebruar 1942) on Suurbritannia kirjanik. Eesti keeles on tema loomingust ilmunud: * "Kevadkirkal aastaajal" (''In the springtime of the year''). Tõlkinud Krist...'
 
5. rida:
 
==Naine mustas==
* Mõistagi teadsin ma, et leidub inimesi, kel on oma väitel tavalisest tugevam [[vaist]], ja et mõnes vanas majas[[maja]]s pidavat kummitama, kuid ma poleks mingil juhul tahtnud möönda, et selles võib peituda tõetera - isegi kui mulle oleks esitatud asitõendeid. Neid polnud keegi kunagi esitanud. Olin alati pidanud tähelepanuväärseks, et kummituste[[kummitus]]te ja muude üleloomulike nähtustega olid alati kokku puutunud tuttavate[[tuttav]]ate tuttavate tuttavad, neist rääkis keegi, kes oli tundnud kedagi, kes omakorda oli kuulnud neist kelleltki tuttavalt! (lk 67-68)
* Vahest see oligi nii, vahest oli tõesti tõsi kõik see, mida olin lastetoas õppinud ja uskunud, see, et meid ümbritsevad, hoiavad ja kaitsevad nähtamatud taevased vaimud, või vahest oli asi selles, et mälestused[[mälestus]]ed, mida kiikumise kägin elustas, olid nii head ja nii võimsad, et said võitu kõigest pahaendelisest ja kohutavast, kurjast ja meelisegavast. (lk 118)
* Minu silme all, ainitisest ainitisema [[pilk|pilgu]] all kiikus tool kergelt, järk-järgult aeglasemalt, nagu [[kiiktool]] pärast istuja püstitõusmist veel mõnda aega kiigub. Ainult et seal polnud kedagi olnud. Tuba oli olnud tühi. (lk 118-119)
* Olin kadunud kõigele peale omaenda hirmude[[hirm]]ude, võimetu otsustavalt, seostatult mõtlema, liikumisest rääkimata. Ent järk-järgult avastasin, kui õige on tõetera, mis väidab, et hirmul on suured silmad. Tunne kas tugevneb, kuni kohutavad sündmused ja kartus ajavad inimese pakku või hulluks, või siis vaibub ärevus vähehaaval ja ta võtab end kokku. (lk 126)
* Meest, kes põgeneb füüsilise ohu eest, võib ju arguses[[argus]]es süüdistada, aga kui tema elu, heaolu ja kõige krooniks [[terve mõistus|tervet mõistust]] ja hinge ähvardab miski üleloomulik, kehatu, sõnulseletamatu, siis pole taandumine nõrkuse[[nõrkus]]e märk, vaid kõige mõistlikum tegutsemisviis. (lk 140)