|
* Max Jacob koostas mulle [[horoskoop|horoskoobi]]. See oli suur au, sest ta pani selle kirja. Siis ei saanud ma sellest aru, aga edaspidi küll ja alles hiljaaegu kõige rohkem, sest kõik need noored mehed kes nüüdsel ajal nii kangesti Maxi imetlevad, on nii üllatunud ja rabatud, et ta minu oma kirja pani, sest arvati, et ta kunagi ühtegi üles ei kirjuta vaid kohapeal lihtsalt räägib kokku. Noh igatahes minul on enda jagu olemas ja kirjalik. (lk 29)
* Järgmine kord kui Gertrude Steini nägin, küsis ta mu käest ootamatult, kas Fernande'il on [[kõrvarõngad]] kõrvas. Ma ei tea, vastasin mina. Noh vaata järele, ütles tema. Järgmine kord kui ma Gertrude Steini nägin, kandsin ette, jah Fernande’ilFernande'il on kõrvarõngad kõrvas. Ei noh, kostis tema, praegu ei saa veel midagi teha, pahasti küll, sest Pablo, kuna tal kedagi ateljees pole, ei saa loomulikult kodus püsida. Nädala möödudes võisin talle teatada, et Fernande’ilFernande'il kõrvarõngaid kõrvas pole. Ei noh siis on kombes, tal pole enam raha ja sellega on kõik läbi, ütles Gertrude Stein. Ja oligi. Nädala parast lõunastasin Fernande’i ja Pablo seltsis Fleurusi tänavas. (lk 30)
* Vollard’iVollard'i juures ei sõelunud küll ülearu palju rahvast, ent kord kuulis Gertrude Stein seal pealt ühte jutuajamist, mis talle tohutult meeldis. Duret oli Pariisis tuntud kuju. Nüüd oli ta väga vana mees ja väga ilus mees. Ta oli olnud Whistleri sõber, Whistler oli teda maalinud õhturiietuses, valge keep käe peal. Ta vestles Vollard'i juures pundi nooremate meestega ja üks neist Roussel, üks tollest Vuillard'i-Bonnard'i impressionismijärgsest pundist, kaebas, et teda ja tema sõpru ei tunnustata, et neil ei lubata isegi salongis esineda. Duret vaatas talle lahkelt otsa, mu sõber, ütles ta, kunsti on kahesugust, ärge seda unustage, on kunst ja on ametlik kunst. Kuidas loodate teie, mu vaene noor sõber, pääseda ametliku kunsti hulka. Vaadake ometi ennast. Oletame, et mõni tähtis tegelane saabub Prantsusmaale ja soovib tutvuda esinduskunstnikega ja lasta endast portree maalida. Mu kulla noor sõber, ainult vaadake ennast, ta kohkuks ainuüksi teid nähes. Te olete kena noormees, tark ja meeldiv, kuid tähtsale tegelasele te niisugune ei paistaks, te oleksite kohutav. Ei esinduskunstnikuks vajavad nad keskmist kasvu, tüsedapoolset meest, mitte ülearu hästi riides, kuid riides oma klassi moe järgi, ka mitte kiilaspead või mõne moeka soenguga, ning selle juurde aupaklikku kummardusi. Näete isegi, et te ei kõlba. Nii et ametliku tunnustuse koha pealt ärge rohkem suud pruukige, või kui suud pruugite, vaadake peeglisse ja mõelge tähtsate tegelaste peale. Ei, mu kulla noor sõber, on kunst ja on ametlik kunst, on ikka olnud ning jääb ikka olema. (lk 34-35)
==Välislingid==
|
