Laura Ingalls Wilder: erinevus redaktsioonide vahel

* Kaua aega tagasi, kui kõik tänase päeva vanaemad-vanaisad olid alles väikesed tüdrukud-poisid või väga pisikesed beebid või ei olnud veel sündinudki, lahkusid Papa, Mamma, Mary, Laura ja Carrie-beebi oma väikesest majast[[maja]]st [[Wisconsin]]i Suures Metsas. Nad sõitsid ära, jättes majakese üksildase ja tühjana keset lagendikku suurte puude[[puu]]de keskele, ning nad ei näinud seda enam mitte kunagi.

* Pikkadel talveõhtutel rääkis Papa Mammale maast, mis asub Läänes. Seal oli [[maapind]] tasane ja seal ei kasvanud mitte puud, vaid tihe ja kõrge [[rohi]]: seal ekslesid metsloomad vabalt ringi ja sõid rohtu karjamaadel, mis ulatusid kaugele — kaugemale, kui inimese silm seletab. Seal polnud asunikke, olid ainult [[indiaanlased]]. (lk 6)

* Nõnda siis müüski Papa maha väikese maja, samuti lehma[[lehm]]a ja vasika. Ta valmistas hikkoripuust kaared ja kinnitas need kindlalt üle vankrikasti; Mamma aitas tal valge puldanriide neile peale pingutada.

:Varahommikul, kui väljas oli alles hämar, raputas Mamma tasakesi Maryt ja Laurat, kuni nad ärkasid. Ta pesi ja kammis lapsi kolde- ja küünlatule valgel ning pani nad soojalt riidesse. Pika punasest flanellist aluspesu peale tõmbas ta villased alusseelikud, villased [[kleit|kleidid]] ja pikad villased [[sukad]]. Kõige peale said [[mantel|mantlid]], jänesenahast peakotid ja punased käpikud[[käpik]]ud.

:Kogu kraam väikesest majast peale voodite[[voodi]]te, laudade[[laud]]ade ja toolide[[tool]]ide oli juba vankris. Polnud mingit vajadust võtta kaasa [[mööbel|mööblit]], kuna Papa võis igal ajal meisterdada uue. (lk 6)

* Niimoodi läksid nad kõik ära väikesest palkmajast. Maja aknaid katsid luugid, nõnda ei näinudki see nende minekut. Ta jäi seisma keset roigastara, kahe suure tamme[[tamm]]e taha, mis suviti olid laotanud rohelise katuse[[katus]]e Mary ja Laura mängumaa kohale. See oli viimane, mida nad nägid väikesest majast. (lk 7)

* Öösel ärkas Laura kummalise heli peale. Tundus, nagu oleks kõlanud püssilask, kuid see heli oli teravam ja pikaajalisem. Ta kuulis seda ikka ja jälle. Nii Mary kui Carrie-beebi magasid rahulikult, kuid Laura ei saanud uinuda enne, kui läbi pimeduse[[pimedus]]e kostis Mamma hell hääl: ״Jää magama, Laura. See on kõigest [[jääminek]]."

:Järgmisel hommikul ütles Papa: ״Caroline, milline õnn, et saime eile üle. Ma ei imestaks, kui [[jää]] täna laguneks. Me tulime küllalt hilja üle ja meil tõesti vedas, et see ei hakanud pragunema siis, kui olime alles keskel!"

:Laura polnud sellele varem mõelnud, kuid nüüd kujutas ta kohkunult ette, mis oleks võinud juhtuda, kui jää oleks murdunud vankri rataste[[ratas]]te all ja nad kõik oleksid vajunud külma [[vesi|vette]] selle ääretu järve[[järv]]e keskel. (lk 8-9)

* Tee Indiaaniterritooriumile oli väga pikk. Peaaegu iga päev rühkisid [[hobused]] nii kiiresti, kui suutsid, ning peaaegu iga õhtu tegid Papa ja Mamma laagri uude kohta. Mõnikord tuli neil jääda ühte laagripaika mitmeks päevaks — kui mõni [[jõgi]] ajas üle kallaste[[kallas]]te ja nad ei saanud minna üle enne vee alanemist.

:Nad ületasid loendamatul hulgal ojasid[[oja]]sid. Nad nägid kummalisi metsi[[mets]]i ja [[mägi|mägesid]] ning veelgi imelikumaid, ilma puudeta maakohti. Nad sõitsid üle jõgede, kus olid pikad puusillad, ja nii jõudsid nad ühe laia [[kollane|kollase]] jõe äärde, millel polnudki silda[[sild]]a.

* Ühel päeval, kui nad vihma[[vihm]]a lõppemist ootasid, tuli metsast mustal[[must]]al ponil ratsutav pikk kõhetu [[mees]]. Ta vestles Papaga hetke, siis läksid nad metsa ja tagasi tulles olid mõlemad mustade ponide seljas. Papa oli vahetanud väsinud kõrvid nende ponide vastu.

:Need olid imekenad väikesed hobused ja Papa ütles, et tegelikult need polnudki ponid, vaid Lääne mustangid. ״Nad"Nad on tugevad nagu muulad ja leebed nagu kassipojad,“" väitis Papa. Mustangidel olid suured, pehmed ja mahedad [[silmad]], pikakarvalised lakad ja sabad[[saba]]d ning saledad [[jalad]], mis olid küll väiksemad, ent hoopis väledamad kui Suure Metsa hobustel. (lk 10)

* [[Kansas]] oli lõputu tasane maa, kaetud tuules õõtsuva kõrge rohuga. Nägemata midagi peale lainetava rohu ja otsatu taeva, rändasid nad päev päeva järel mööda Kansast. [[Taevas]] kummus täiusliku sõõrina üle lausmaa ja vanker püsis täpselt selle sõõri keskpunktis. (lk 10)

* Taevaserv oli [[roosa]], ent aegamööda läks kogu maa mustaks. Rohus kohises üksildasena [[tuul]]. LaagrilõkeLaagri[[lõke]] näis nii suures avaruses äraeksinu ja tillukesena. Ent taevas rippusid tohutu suured [[täht|tähed]], mis sädelesid nii lähedal, et Laura tahtis neid katsuda. (lk 11)

* Polnud näha ühtki teed[[tee]]d, isegi mitte mõnd nõrka rattajälge või märki ratsaniku möödumisest. Preeria oli selline, nagu poleks inimese silm teda eales näinud. Ainult kõrge, metsik rohi kattis lõputut tühja maad ja suur lage taevas kummus üle selle. Kauguses puudutas päikeseserv maa äärt. Hiiglaslik päike tuksles ja tuikas valgust. Taevarand õhetas kahvaturoosalt, roosa läks üle kollaseks ja kollane [[sinine|siniseks]]. Sinisest kõrgemal oli taevas täiesti värvitu. Maa kohale kogunesid lillad[[lilla]]d varjud, tuul kaebles. (lk 18)

* ״Oh"Oh, Mamma," palus Laura, ״Jack"Jack on läinud taevasse, eks ole? Ta oli niivõrd hea koer, kas ta siis ei võiks saada taevasse?"

:Mamma ei leidnud, mida vastata, kuid Papa sõnas: ״Jah"Jah, Laura, küllap võiks. [[Jumal]], kes ei unusta [[varblane|varblaseidki]], ei jäta Jacki-suguseid tublisid koeri[[koer]]i välja külma kätte." (lk 18-19)

* Sellal, kui ponid vähkresid, kitkus Papa laia ümmarguse maalapi rohust puhtaks. Rohelise rohu juurte ümber oli vana kulu ja Papa vältis riski preeria põlema süüdata. Kui [[tuli]] selmstsellest kuivast kuluheinast korra alguse[[algus]]e saaks, pühiks see kogu maa paljaks ja mustaks. ״Parem karta, kui kahetseda — tuleb vähem igasugu sekeldusi," ütles Papa.

:Kui plats oli rohust puhas, pani Papa selle keskele käputäie kuluheina. Jõemadalikult tõi ta sületäie hagu ja puuronte. Ta asetas kuiva heina[[hein]]a peale enne peenemad, siis jämedamad puuraod ja lõpuks rondid; seejärel süütas ta heina põlema. Lõke praksus lõbusalt keset paljast mullaplatsi, millest ta ei pääsenud välja. (lk 20)

* Papa paigutas vankriistme lõkke äärde ning võttis koos Mammaga sellel istet. Mary ja Laura istusid vankritiislile. Igaühel oli plekktaldrik ning valgest[[valge]]st luust[[luu]]st peadega terasest nuga-kahvel, Mammal ja Papal oli kummalgi oma plekk-kruus ja Carrie-beebil oli oma tilluke kruusike, aga Maryl ja Laural tuli kahepeale jagada üht kruusi. Nemad jõid vett — kohvi[[kohv]]i ei võinud nad juua enne, kui suureks kasvavad.

:Laagrituli oli suures jahedas pimeduses mõnusalt hubane. Lihalõigud[[Liha]]lõigud olid krõbedad ja rasvased, maisikakud maitsesid head. Teisel pool vankrit sõid ka Pet ja Patty. Nad napsisid järskude krõmpsatuste saatel rohusuutäisi. (lk 21)

:Ja siis tabas ta end juba ärkamast järgmisel hommikul[[hommik]]ul. (lk 24)

* Siis istusid kõik puhtale rohule ja sõid sülleasetatud plekktaldrikutelt peekonit[[peekon]]it, pannkooke[[pannkook]]e ja musta siirupit[[siirup]]it.

:Kõikjal nende ümber libisesid üle lainetava rohu [[vari|varjud]], sest [[päike]] tõusis. Lõõritavad preeriasirid sööstsid rohulainerestrohulainetest välja kõrgesse selgesse taevasse. Mõõtmatus sinas pea kohal triivisid sihitult väikesed pärlikarva pilved[[pilv]]ed. Rohukõrtel kiikusid tillukesed [[linnud]] ja laulsid peene häälega. Papa nimetas neid lõolapsukesteks.

* Ümberringi laius ainult ääretu tühi preeria, mida kattev rohi rullus valguse[[valgus]]e ja varju lainetes, suur sinine taevas selle kohal ja kõrgusse lendavad linnud, kes laulsid rõõmust[[rõõm]]ust, sest päike oli tõusmas. Ja terves tohutus preerias polnud mingit märki, et mõni teine inimolend siin eales käinud oleks. (lk 26)

:Need väikesed olevused tundusid sametpehmetena. Loomakestel[[Loom]]akestel olid terased ümmargused silmad, krimpsus ninad[[nina]]d ja pisikesed käpad. Nad pistsid pea välja oma urgudest[[urg]]udest, mis olid ehitatud [[muld|mulla]] sisse, ja ajasid end püsti, et vaadata Maryt ja Laurat. Nende tagajalad olid kõvasti üksteise vastu surutud, käpad pandud kokku rinnale, nii et nad nägid välja täpselt nagu ronditükid, mis ulatusid välja maapinnast. Ainult nende silmad särasid.

:Mary ja Laura tahtsid üht kinni püüda, et viia Mammale, Ikka ja jälle õnnestus neil mõni peaaegu kätte saada. Suslik seisis täiesti vaikselt, tüdrukud olid kindlad, et seekord on ta neil peos, kui nad aga küünitasid teda puudutama, oli ta kadunud. Oli vaid ümmargune [[auk]" maapinnas.

* ״Kus"Kus siis papuus on, Mamma?" nõudis Laura.

:״Ära"Ära räägi täis suuga," turtsatas Mamma.

:"Issand halasta!" ohkas Mamma. ״Mis"Mis võim paneb sind nii väga indiaanlaste järele igatsema? Küllap me veel näeme neid piisavalt. Ma ei imestaks, kui me näeme neid rohkem, kui tahame!"

:״Ei"Ei," vastas Mamma. ״Ära sellist mõtet küll pähe võta."

:״Miks"Miks sulle [[indiaanlased]] ei meeldi, Mamma?" imestas Laura ja püüdis keelega siirupitilka nilpsata.

:״Lihtsalt"Lihtsalt ei meeldi, ja ära laku oma näppe, Laura!" lausus Mamma.

:״Aga"Aga see on indiaanlaste maa, kas pole?" arutles Laura. ״Miks"Miks me tulime nende maale, kui nad sulle ei meeldi?"

:Mamma tähendas, et ta ei tea, on see indiaanlaste maa või mitte. Ta ei teadnud, kus asus Kansase piir. Aga nii või teisiti, indiaanlased ei võinud olla siit kaugel. Papa oli vestelnud ühe mehega Washingtonist, kes teadis rääkida, et Indiaaniterritoorium avatakse varsti asunduste rajamiseks. Võib-olla oli see juba avatud, seda nad ei teadnud, kuna Washington oli nii kaugeLkaugel. (lk 29)

:״See"See maa-ala on üle koormatud ulukilihaga," rääkis Papa talle. ״Märkasin"Märkasin üht kitse ja samas veel poolsadat; samuti antiloope, oravaid[[orav]]aid, küülikuid, igat sorti linde... Jõgi kubiseb kaladest[[kala]]dest." Ta sõnas Mammale: ״Ütlen"Ütlen sulle, Caroline, siin on kõik, mida oskame soovida. Võime elada nagu kuningad!" (lk 30)

* Samal õhtul lõkketule ääres küsis Laura uuesti, millal võiks ta näha papuusi, kuid Papa ei osanud vastata. Kui indiaanlased ei taha, et neid nähtaks, on neid võimatu kohata, väitis Papa. Ta nägi indiaanlasi, kui oli väike poiss New Yorgi osariigis, kuid Laura ei olnud neid kunagi näinud. Tüdruk teadis vaid, et indiaanlased olid metsikud punase nahaga inimesed ja et nende [[kirves|kirveid]] nimetati tomahookideks.

:Papa teadis kõike, mis puutus metsloomadesse, niisiis pidi ta ju teadma kõike ka metsinimestest. Laura lootis saiakesisalakesi, et ühel päeval näitab Papa talle papuusi nii, nagu ta oli näidanud tütrele hirvevasikaid, karupoegi ja hunte[[hunt]]e. (lk 34)

* Mr. Edwards tuli järgmisel hommikul varavalges. Ta oli kõhetu, pikka kasvu ja tõmmu. Ta kummardas Mamma ees ja kutsus teda viisakalt ״armuliseks"armuliseks prouaks". Aga Laurale ütles ta end olevat ״["[metskass]] [[Tennessee]] kandist". Tal olid kõrged [[saapad]], narmendav tööpluus ja pesukarunahast [[müts]] ning ta suutis [[sülitamine|sülitada]] tubakamahla kaugemale, kui Laura ette kujutas. Mr. Edwards tabas ka alati märki, ükskõik, mille pihta ta sülitas. Laura proovis ja proovis, kuid tal ei õnnestunud kuidagi sülitada sama kaugele või sama hästi kui nende uus [[naaber]]. (lk 37)