Ene Mihkelson: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub |
Resümee puudub |
||
16. rida:
* Mis tahes minevikuaja mõtestamine toimub niikuinii. Iga põlvkond mõistab [[ajalugu]] teisiti, faktid võivad jääda samaks, kuid neid mõistetakse ja mõtestatakse erinevalt. Kirjanik kui teatud ühiskonna liige tegeleb mõtestamisega tahes-tahtmata.
* Isegi kui me tähele ei pane, räägib meie suu kaudu iga päev hulk eelmise ajastu stampe. On oluline osutada nendele sissekujunenud mallidele, mis nõukogude ajast kaasa on tulnud.
* Kommunistlik [[totalitarism]] kestis meil 50 aastat, [[Venemaa]]l veelgi kauem ning see jõudis välja arendada mingi ''[[homo soveticus]]''
* Kui matta varem olnu maha ja sellest mitte [[rääkimine|rääkida]] ja seda mitte mõtestada, võib mahamaetu end salalikult liigutama hakata ja ikkagi inimesega [[manipuleerimine|manipuleerida]]. Usun, et kui inimene tahab olla oma isikliku ja ainulise [[elu]] peremees, siis peab ta vaatama läbi ka oma pimekambrid. Ja seda mitte põhimõtte pärast, vaid [[vabadus]]e ja enda austamise pärast. Et olla õnnelik, peab olema ärkvel.
* Parimal juhul võiks kirjanik olla keegi, kes avab uksi maailmadesse, mis võivad küll olla aimusena igaühes olemas, kuid millel puudub veel [[nimi]].
35. rida:
** "Miia", Vikerkaar 10/1988, lk 2-3
* [[Maja]] vabises ja oli haige, aga ta ei teadnud seda, sest oli aastate eest ise haigeks jäänud. Iga kord, kui ta [[rong]]ilt maha astus ja Rohelise tänava otsas seisis, hakkas maja teda enese poole tõmbama. Ta ei võinud vanduda, et see rahusadam oli,
* Ta imestas, et laokilolek ei teinud närviliseks, vaid lubas vöö lõdvemaks lasta. Võib-olla ta sisemus vajaski seda lõtvust, meelelisi seinu, mis olid kõike näinud, kaasa hingates neile, kes siin olid vihanud, armastanud ja meeleheites end puruks peksnud.
:Jumal teab, kas purukski peksnud, sest [[sein]]ad olid hellusest lapiliseks kulunud. [[Päike]], [[niiskus]] ja [[tolm]] olid oma töö küll teinud, kuid olemuse jätnud puutumata. See oli seinte [[süda]], mis öösiti vaikselt hingas nagu [[nahkhiir]], pea alaspidi.
52. rida:
:See oli vestlus, milles tardus Madise tuline hing, sest ei leidnud väljapääsu.
:Arhitekti süda tundus Madisele kui vääriskivi, mis ei võta kriimu külge: "Kas tasub nii tõsiselt. Mis sa nüüd! Siin soolad sa küll üle."
:Ja Madis [[nohin|nohises]]. Kultiveerimatult. Nähtavalt. Liiga alasti oli Madis. Igav puine eesti mees, kes soojendab oma [[igatsus]]i rinnas nagu usse, nagu [[madu]], mis keerab end lõpuks ümber igatseja kaela.
* "Tulevikumees," ehmus Madis. Ta kartis [[tulevik]]ku. Ta polnud harjunud mõttega, et kord pole see ehk kraavgi, kus ta luud päevavalgusega üheks saavad, vaid niisama üks mätas või kühm, maja vundament, maan[[tee]] või liiva[[kõrb]]. Või mitte midagi. Ning on üsna ükskõik, kas sul siinpool oli kedagi. [[sõber|Sõpru]], [[asi|asju]], ideaale, väljendugu need milles tahes või millistena tahes. Ja seetõttu pole mõtet teha endale asjatut peavalu, südamevalu, üldse [[valu]], vaid võtta ilma, nagu see on, võtta julmalt ja kõhklemata. Võtta maja, võtta tüdruk, võtta oma ihu, kuni see on ihu. Tark mees on tasakaalukas, teda ei sega kired ega [[nõrkus]]ed. Tark mees läheb edasi sinna, kust kumab olgu või kardetav tulevik.
* Mis kujundaja tema nüüd, [[lohe]] seljataga lohisemas nagu vana viisk. Ei mingeid maharaiumist vajavaid päid. Lihtsalt [[vari]]. Tabamatu.
58. rida:
* "Tähendab, maja me ei ehita," täpsustas ta siiski.
:"Ei," ohkas tüdruk kergendatult. "Ei ehita. Sisustame oma paiga teisiti. Maailm on meie maja. Hakkame reisima, muul pole mõtet. Nende rumalate luuletustega pole muidugi midagi peale hakata. [[Raha]] sa ju oskad teha?"
* Ta kartis, et ei mahu
* Ja nad elavad veel kaua-kaua. [[Repertuaar]] ei kulu, saalides on rahvast. Tulevaste kaevamisteni on veel aega. Harjakesed on siis täiuslikumad. Võib olla õpitakse maapinda mingite kiirtega meetrite sügavuselt läbi valgustama ja leitakse ka nemad, pioneerid oma elus, mis on elatud täit mõnu tundes. Kui neid ei leitagi, on nad olnud ja nende olemisrõõm on siinsamas suureks paisunud, nende sisse pesa teinud kui [[lind]], kes lendab piiritu ja vabana.
** "Kraav", Vikerkaar 10/1988, lk 5-11
113. rida:
<poem>
Kuis [[paatos]] väsitab ja selgus varjab [[haigus|surmatõbe]]
Mis liiga küps On igal hetkel valmis kukkuma
Veerin iseenda nime Nii harilik ja igapäine
| |||