Laul: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub |
|||
43. rida:
* Aga [[Koiva]] jõesuus sattusid neile [[saarlased]] vastu ning sööstsid neile kallale, need võtsid kinni tema, ta poisi ning mõned [[liivlased]] ja viisid oma röövlaevadel minema. Ja nad tulid Adjajõe kaldal maale ning piinasid need seal metsikult surnuks. Kui [[preester]] nimelt palet taeva poole tõstes koos oma õpilasega oma [[palve]]is Jumalale kiitust kuulutas ning tänuohvrit tõi, peksid nad neil mõlemal oma [[nui]]adega pää ning selja puruks ja pilkasid, pajatades: "Laula, laula, pappi!"
** [[Henriku Liivimaa kroonika]] (13. sajandi algus), XVIII, ladina keelest tõlkinud [[Julius Mägiste]], 2008
* [David:] [[Talumees]] kardab [[ikaldus]]t, maksunõudjaid ja sõjamehi. [[Kaupmees]] kardab võistlejaid ja [[vargus|vargaid]]. [[Aadlimees]] kardab kuningat ja [[kuningas]] aadlimeest. [[Vaimulik]] kardab [[patt]]u ja [[põrgu]]t. Ainult laul ja [[muusika]] panevad neid lühikeseks [[aeg|ajaks]] oma [[hirm]]u ja viletsust [[unustamine|unustama]]. (lk 85)
* [David:] Nüüd ma tean, mis tähendab [[armastus]]. Kogu oma senise [[elu]] olen käinud ringi nagu pime ja uskusin, et see pole midagi muud kui lihahimu. Ma pole sellepärast kunagi aru saanud armastuslauludest ja nende [[sõna]]d oma igavese kordamisega on tundunud mulle naljakad.
:Ta [[nimi]] on Blanche. Ma ei tea ühtki laulu, kus see nimi esineks. Aga kindlasti peab olema mõni — peab olema palju laule, sest see on kõige ilusam nimi. Mis on [[punane]] [[roos]] või [[sinine]] [[kannike]] võrreldes valge [[liilia]]ga! (lk 112)
* [David:] Kuidas saaksin selle [[rõõm]]u lauluks muuta, lauluks, milles oleksid ühendatud mu armastus, Blanche ja Issanda heldus, kes on lasknud seda mulle osaks saada ... ? See ei ole võimalik, see laul peaks olema nii suur ja vägev, et see nõuaks tuhandeid lauljaid ja kõiki mänguriistu. Ja samal ajal peaks see olema nii õrn, et seda vaevalt võib kuulda ... (lk 113)
* Viimasel õhtul enne oma reisieesmärgile jõudmist, kui David oli laulnud ühe armastuslaulu teise järel, küsis krahv:
:"Kas sa väga igatsed koju tagasi? Kui ma ütlen [[kodu]], siis mõtlen ma naist, sest ei ole kodu ilma naiseta." (lk 184)
* [David:] Nüüd olen jälle hakanud laulma nagu vanasti. Seda lõputa laulu, mis aina voogab nagu merelaine, nagu [[jõgi]]. Laulan seda, kui keegi ei kuule, ainult iseendale. Kui oleks mänguriist, millel saaks mängida niisama vabalt, hoolimata helitõugudest ja intervallidest... (lk 187 (?))
* [Alain de Carnillac:] Ja parimad laulud [[kangelastegu]]dest on alati loodud nende poolt, kes ise on lahinguväljast eemal. Nii on lugu ka kroonika-kirjutajatega. Sellepärast ongi see, mis me teame oma esivanemate suurtest tegudest, enamasti [[vale]]. (lk 220)
* [Alain de Carnillac:] Ootaja ootab enamasti asjata. Tuleb ise otsida, et midagi leida. Ja võib-olla ei leia ka siis midagi. Ma mäletan su laulu — et [[needus]] viimaks lõpeb. See on ainus laul, mida ma ei usu. Needus ei lõpe kunagi, sest tal pole ka algust. Me kanname seda kaasas niikaua kui elame ja selle needuse all ägab kogu maailm. Kui sa tõesti tahad kord kirjutada laulu, mis on suur ja tõeline, siis kirjuta sellest needusest. Mitte muinaslugu mõnest kummitavast rüütlist, kes on ainult [[vari]], vaid sellest tõelisest needusest, mis lasub kogu maailmal pattulangemisest saadik. (lk 225)
* [David:] ''Kõik [[lind|taevalinnud]]…'' Lõpuks on nad siin, mu vanad [[sõber|sõbrad]]. Lõpuks tõuseb mu laul niisamuti kõrgele üles, nagu kuulsin kord Jumalaema kirikus. Tean, et see osa kasvab liiga pikaks, aga mul on kahju kedagi välja jätta. [[Peoleo]]... [[Kägu]]... Kukku! Kukku! See kõlab nagu caccia, see ongi caccia. Aga kes võib tõmmata piiri, kui me laulame Issandale inimeste keeltega, inimeste viisil? (lk 300)
** [[Karl Ristikivi]], "[[Rõõmulaul]]". Lund: Eesti Kirjanike Kooperatiiv, 1966
* Peenike läbilõikav kurguhääl kordas seda meloodiat ikka ja jälle, see voolas nagu veenire üle kuivanud jõesängi libedate [[kivi]]de. [[Sõna]]d keerlesid ja peatusid, põrkasid kokku ja voolasid kartlikult edasi, kui tütarlapse [[hääl]] alanes [[sosin]]aks, otsekui oleksid teda hirmutanud [[känguru]]d, kes tulid üle mäeaheliku ja tantsisid videvikus metsikut [[tants]]u oma väikestel jalgadel, enne kui nad sööma hakkasid:
:''Towera chinima poodinya,''
:''Towera jinner mulbeena,''
:''Poodinyoober mulbeena.''
:(Kängurud tulevad videvikus üle mäeaheliku ja tantsivad oma väikestel jalgadel metsikut tantsu, enne kui sööma hakkavad.) (lk 5)
* [[K. S. Prichard]], "Coonardoo", tlk Vilma Jürisalu, Tallinn: Eesti Raamat, 1968
==Draama==
| |||