Kakskümmend aastat hiljem: erinevus redaktsioonide vahel

* [Mazarin:] "Lollid! Kas nad siis ei taipa, et nende [[vaenlane]] pole sugugi mitte see [[itaallane]], kes kõneleb halvasti [[prantsuse keeltkeel]]t, et nende vaenlasteks on hoopis nood, kes oskavad öelda nii ilusaid [[sõna|sõnu]] puhta Pariisi hääldamisega." (lk 6)

* Mazarin, keda üha kannustas nurjatu [[ahnus]], vaevas rahvast ränga maksukoormaga, ja see rahvas, kellelt ta prokurör Taloni sõnade järgi kõik peale hinge[[hing]]e välja pigistas ja sellegi ainult sellepärast alles jättis, et polnud võimalik hingi oksjonil[[oksjon]]il müüa, rahvas, kelle [[kannatlikkus|kannatust]] püüti hoida katkemast kuuldustega saavutatud võitudest[[võit]]udest, kes aga leidis, et loorberid[[loorber]]id ei kõlba süüa, see rahvas oli juba ammu nurisema hakanud. (lk 7)

* "Igaüks armastab oma [[munder|mundrit]], monsenjöör."

:"Tont võtku, monsenjöör, see on ainult tagasihoidlikkusest[[tagasihoidlikkus]]est. Mis puutub minusse, siis kinnitan, et kui Teie Eminentsi rüü oleks minu seljas, jääksin sellega rahule." (lk 13)

* [Rochefort:] "Ma olen nii kaua [[vangla|vangis]] istunud, monsenjöör, et ma pooldan veel ainult üht parteid[[partei]]d - vabaõhuparteid." (lk 38)

:"Ja kes teile seda ütles?" päris Austria Anna halvasti varjatud vihaga[[viha]]ga.

:"Ma tean, et ma ei tohi kunagi nimetada inimeste [[nimi|nimesid]], kes minu küsimustele[[küsimus]]tele vastavad," seletas laps, "muidu ei saa ma kunagi midagi teada." (lk 41)

* Ta [D'Artagnan] näitas end parimast küljest ja oma kompanii eesotsas rünnakule[[rünnak]]ule minnes sai ta kuuli[[kuul]]i rindu, mis paiskas ta [[lahinguväli|lahinguväljale]] maha. Ta [[hobune|hobust]] nähti kukkuvat, teda ennast ei näinud keegi tõusvat, ja ta arvati langenute hulka. Kõik need, kes hellitasid lootust[[lootus]]t tema kohta ja auastet[[auaste]]t endale saada, kinnitasid seda igaks juhuks. Me usume meeleldi seda, mida tahame uskuda[[usk]]uda; [[sõjavägi|sõjaväes]] soovib alati keegi kellegi surma[[surm]]a - alates diviisikindralist, kes ihaldab ülemjuhataja kohta, ja lõpetades reamehega, kes ihub hammast kaprali peale. (lk 59)

* D’Artagnan ei hakanud end enam lõbustama [[kiri|kirja]] ülelugemisega - ta teadis, mida see sisaldas, vaid otsis ainult aadressi[[aadress]]i. See oli "Du Valloni loss". Muud andmed oli Porthos unustanud lisamast. Oma upsakuses uskus ta, et kõik peavad tundma lossi[[loss]]i, millele ta oli andnud oma nime. (lk 66-67)

* [D’Artagnan:] "Mõtleme pisut... kas oskad rääkida mingit murrakut[[murrak]]ut?"

:"Rohkemgi, härra," ütles Planchet, "ma oskan päris võõrast keelt, nimelt [[flaami keeltkeel]]t."

:"Ja seda sa nimetad keeleks[[keel]]eks?" (lk 72)

* Ta [d'Artagnan] küsis endalt, miks mõned inimesed saavutavad maailmas kõik, mida ihaldavad, ühed armastuses[[armastus]]es, teised poliitikas[[poliitika]]s, kuna kolmandad jäävad kas juhuslikult, ebaõnne[[ebaõnn]]e tõttu või takistuste pärast, mis juba [[loodus]] neis endis on püstitanud, kõigi oma lootustega poolele teele. Ta oli sunnitud endale tunnistama, et hoolimata oma mõistusest[[mõistus]]est, hoolimata oma osavusest jääb ta viimaste sekka, kuna Planchet pääseb arvatavasti esimeste hulka. (lk 83)

* D’Artagnan vaatas [[tuba|toas]] ringi.

:Ta polnud iial varem näinud sõjakama ilmega ja seejuures elegantsemat[[elegants]]emat ruumi. Igas nurgas seisid relvatrofeedrelva[[trofee]]d, mis pakkusid silmale ja käele igat liiki mõõku[[mõõk]]u, ja neljal suurel maalil[[maal]]il olid täies relvastuses kujutatud Lorraine’i [[kardinal]], kardinal de Richelieu, kardinal Lavalette ja Bordeaux’ kardinal. Tuleb tunnistada, et see oli ka kõik, mis laskis kuidagi aimata, et on tegemist abee eluruumidega. Seinad[[Sein]]ad olid kaetud damastiga, [[vaip|vaibad]] pärinesid Alençonist ja [[voodi]] näis pigem mõne võluva daami magamisasemena oma pitskaunistuse[[pits]]kaunistuse ja tikitud kattevaibaga, kui kuuluvat mehele, kes on tõotanud kasinuses ja lihasuretamises taevateed käia.

:"Te silmitsete minu koobast[[koobas]]t?" küsis Aramis. "Oo, mu armas sõber, vabandage mind, ärge olge liiga nõudlik, elan nagu kloostrimunk ikka." (lk 91)

:"Kuradi pärast, te ju nägite isegi: taevast[[taevas]]t."

:"Armas [[sõber]]," lausus Aramis edeval ilmel, mida d’Artagnan noil päevil, kui ta veel [[musketär]] oli, iialgi polnud näinud, "kui ma ei tulnud taevast, siis vähemalt astusin välja otse paradiisist, mis on peaaegu seesama."

:"Noh, nüüd võivad teoloogid[[teoloog]]id rahul olla," sõnas d’Artagnan. "Siiani ei suutnud nad kuidagi paradiisi[[paradiis]]i asukohta lõplikult kindlaks määrata. Ühed paigutasid ta Ararati mäele, teised Tigrise ja Eufrati vahele; teda otsiti kaugelt, aga ta oli hoopis üsna lähedal. Paradiis asub seega Noisy-le-Secis, Pariisi peapiiskopi lossi kohal. (lk 92)

* [Aramis:] "te mõistate mind - tol ajal kui olin musketär, käisin nii vähe vahtkonnas kui võimalik, ja nüüd, kus olen abee, pean missat[[missa]]t nii harva kui võimalik. (lk 94)

* Bazin astus just sel hetkel sisse ja tõstis käed üles. Kummaski peos oli [[pudel]].

:"Kõik tuleb sellest, et kujutate ette, nagu oleks teil ikka veel kirikuteenri rüü seljas ja peaksite aega veetma palvete[[palve]]te lugemisega. Aga ma hoiatan teid, kui te unustate kõigi kirikuriistade nühkimise juures minu mõõka puhastada, siis teen kõigist teie pühapiltidest suure [[lõke|lõkke]] ja praen teid sellel tulel ära!"

* [D'Artagnan ja Aramis:] "Teil on siin igat sorti rapiire[[rapiir]]e, kõige erinevamate maitsete jaoks. Kas te vehklete ikka veel hästi?"

:"Jah, siin, selles [[klooster|kloostris]]. Jesuiitide kloostris leidub kõike." (lk 99)

* "Ja nüüd, härra," sõnas Mousqueton, olles lõpuks vabanenud Planchet’ sülelusest, kes asjata katset tegi oma [[käsi]] sõbra [[selg|selja]] taga ühendada, "ja nüüd, mu härra, lubage, et ma teist lahkun, sest ma ei taha, et mu isand kuuleks uudist[[uudis]]t teie saabumisest kellegi teise suust. Ta ei andestaks mulle iialgi, kui keegi minust ette jõuaks." (lk 114)

* "Me asume jälle sõjateele, läheme otsima igasuguseid seiklusi[[seiklus]]i, ühesõnaga, alustame jälle endist elu."

:Viimased sõnad tabasid Mousquetoni nagu pikselöök. See endine oli nii kole ja nüüdne nii [[magus]].

:"Oh mu jumal! Mis ma kuulen!" ägas Mousqueton, heites d’Artagnanile veel anuvama [[pilk|pilgu]] kui oli eelmine.

:"Peate leppima, vaene Mouston," sõnas d’Artagnan. "[[Saatus]]..."

:Kuigi d’Artagnan oli teda teietanud ning andnud ta nimele soovitud kuju, ei pehmendanud see hoobi ränkust. See oli nii kohutav, et mehike väljus täiesti segilööduna, unustades ukse[[uks]]e sulgemata.

:"Vana hea Mouston! Tema enam rõõmu[[rõõm]]u ei tunne," ütles Porthos toonil, mida arvatavasti tarvitas [[Don Quijote]], kui ta viimasele väljasõidule asudes julgustas Sanchot oma Halli saduldama. (lk 130)

:Jah, vastas Athos, "selle on teinud üks suur [[Firenze]] [[kunstnik]], nimega [[Benvenuto Cellini]]."

:"Ja millist [[lahingut]] kujutab see graveering?"

:"See on Melegnano lahing. Siin on kujutatud moment, kus üks minu esivanemaid ulatab Francois I-le oma mõõga. [[kuningas|Kuninga]] mõõk oholi murdunud. Sel pullulpuhul nimetati minu esivanem Enguerrand de la Fère Saint-Micheli ordu rüütliks. Kuningas võitles [[kolm]] tundi[[tund]]i oma sõbra Enguerrand’i mõõgaga, ilma et see oleks murdunud, ja ta pidas seda meeles. Viisteist aastat hiljem kinkis kuningas Enguerrand'ile selle kannu ja mõõga, mida te olete võib-olla varemgi minu juures märganud, - ka see on üsna kena kullassepatöö. See oli [[hiiglane|hiiglaste]] aeg. Meie oleme nende meeste kõrval kääbused[[kääbus]]ed." (lk 146)

* [Athos:] Kuid südame[[süda]]me esimesed armastusevajadused on nii võimsad, armastava nooruki kurvameelsusehood nii kibedad, et sel kõigel näib olevat tõelise [[kirg|kire]] iseloom. Mäletan endastki, et Raouli eas olin armunud kreeka [[skulptuur|raidkujusse]], mille õnnis kuningas Henri IV oli kinkinud minu isale, ja ma pidin hingevalust peaaegu mõistuse kaotama, kui mulle öeldi, et Pygmalioni[[Pygmalion]]i lugu on vaid [[muinasjutt]]. (lk 153)

* [Mazarin:] "kannatlikkus tungib läbi kõigist müüridest[[müür]]idest ja kellavedruga võib raudlati läbi viilida." (lk 164)

* Kahe nädala[[nädal]]a pärast leidis härra de Beaufort, et poomimängu platsile on istutatud kaks rida väikese sõrme[[sõrm]]e jämedusi puukesi[[puu]]kesi. Ta küsis, mida see peaks tähendama, ja sai vastuseks[[vastus]]eks, et nende alt võib ta tulevikus[[tulevik]]us [[vari|varju]] leida. Ühel hommikul[[hommik]]ul kohtas teda [[aednik]] ja, nagu püüdes hertsogile[[hertsog]]ile meeldida, teatas talle, et tema jaoks rajatakse sparglipeenar. Nagu igaüks teab, kasvavad [[spargel|sparglid]] tänapäevalgi [[neli]] aastat; sel ajajärgul aga, kui aianduskunst ei olnud veel nii kõrgele arenenud, võttis see [[viis]] aastat aega. See [[viisakus]] ajas härra de Beaufort’i marru. (lk 174)

* Prints omalt poolt oli välja mõelnud uue nalja, millest ta lootis palju. Ta oli nõudnud järgmiseks hommikueineks vähke[[vähk]]e ja kavatses veeta päeva[[päev]]a, meisterdades väikest võllast[[võllas]]t, kuhu ta kavatses kõige ilusama neist loomakestest[[loom]]akestest üles puua. Keedetud vähi [[punane]] värv ei võinud jätta mingit kahtlust selles, millele taheti vihjata, ja nii oleks tal lõbu olnud puua kardinal sümboolselt, oodates, kuni ta puuakse tõeliselt. Seejuures aga ei või keegi talle ette heita muud kui vaid vähi ülespoomist. (lk 180)

* Vahepeal riputas prints vähi nööri[[nöör]]i otsa. Seejärel pistis ta võlla püsti põrandasse[[põrand]]asse ja pahvatas naerma.

:La Ramée naeris[[naer]]is kõigest südamest kaasa, ilma et oleks ise täpselt teadnudki, mille üle, ja valvurid ühinesid nendega.

:La Ramée [[huuled|huulilt]] pääses hirmukarjatus, ta tormas võlla juurde, kiskus selle põrandast välja, murdis kiiruga katki ja viskas tükid [[aken|aknast]] välja. Ta tahtis ka vähi neile järele saata — niivõrd oli ta pea kaotanud -, kuid Grimaud haaras tal selle käest.

* Ta istus väikeses buduaaris[[buduaar]]is, mille aken avanes [[aed|aia]] poole. Traditsiooni kohaselt, mille proua de Rambouillet oli oma üksikelamut ehitades moodi viinud, kattis buduaari seinu [[sinine]] damast, roosade[[roosa]]de õite ja kuldsete[[kuld]]sete lehtedega[[leht]]edega. Proua de Chevreuse’i aastates [[naine]] peab olema õige julge, et võtta vastu sellises buduaaris, ja eriti poosis[[poos]]is, nagu ta sel hetkel oli, - pikutades sohval, pea toetatud vastu seina. Ta hoidis käes poolavatud raamatut[[raamat]]ut, toetades käsivart [[padi|padjale]]. (lk 205)

* Kord, ühel karnevalipäeval[[karneval]]ipäeval, oli ta [abee Scarron] tahtnud enneolematul viisil lõbustada linna[[linn]]a, mille hingeks ta oli. Ta laskis end teenril üleni [[mesi|meega]] kokku määrida ja, lõiganud lõhki sulekoti, püherdas udusulgedesudu[[sulg]]edes, muutudes sel kombel kõige iseäralikumaks [[lind|linnuks]], keda iial nähtud. Selles veidras kostüümis läks ta oma sõpradele ja sõbrataridele visiite tegema. Algul käis linnarahvas jahmunult ta kannul, siis hakati sõimama[[sõim]]ama, matsid[[mats]]id hakkasid teda mõnitama, lapsed[[laps]]ed loopisid kividega[[kivi]]dega, ja et nende käest pääseda, pidi ta põgenema pistma. Otsemaid tormas rahvahulk talle järele, jõudis ta kannule ja hakkas teda igast küljest piirama. Jälitajast vabanemiseks ei jäänud Scarronil muud üle, kui [[jõgi|jõkke]] hüpata. la ujus nagu [[kala]], kuid [[vesi]] oli jäine, Scarron aga üleni higine[[higi]]ne. Ta kangestus külmast - ja teisele kaldale jõudes oli ta halvatud. (lk 216)

* "Kas aadlikud siis luuletavad[[luule]]tavad?" küsis Raoul lihtsameelselt. "Arvasin, et see pole neile seisusekohane."

:"Jah, armas vikont, kui luuletad viletsasti, siis pole see seisusekohane, aga kui värsid on head, toob see suurt kuulsust[[kuulsus]]t. Võtame näiteks härra de Rotrou. Kõigest hoolimata usun ma," jätkas Athos toonil, millega antakse kasulikke õpetusi, "et parem on siiski mitte luuletada." (lk 218)

* Siis tõstis Athos käe ja lausus, osutades kirstule[[kirst]]ule: "Selles ajutises [[haud|hauas]] puhkab nõrk ja silmapaistmatu mees, kelle valitsuse ajal oli ometi nii palju tohutu tähtsusega sündmusi[[sündmus]]i. Selle kuninga üle valitses ühe teise mehe mõistus, nagu see lamp, mis selle kirstu kohal ripub ja seda valgustab. See teine oli tõeline kuningas, Raoul, too aga polnud muud kui vaid fantoom, kellele ta oma hinge sisse puhus. Ja ometi on [[monarhia]] majesteetlikkus meil nii võimas, et sellele mehele ei osutatud isegi seda au ega antud talle hauda tolle mehe jalge[[jalg]]e ees, kelle kuulsuseks ta andis kogu oma elu. See mees, Raoul, ärge unustage, tegi kuninga väikeseks, aga kuningavõimu suureks, ja Louvre’is troonivad kaks erinevat jõudu — surelik kuningas ja surematu kuningavõim. See valitsusaeg on möödas, Raoul, see oma isanda poolt nii kardetud ja nii vihatud [[minister]] on hauda läinud kiskudes kaasa kuninga, keda ta ei tahtnud üksi elama jätta, kahtlemata hirmust[[hirm]]ust, et see hävitab kogu ta töö. Ja ometi tundus kardinali surm kõigile vabanemisena - nii pimedad on kaasaegsed - ja minagi tegutsesin mõnikord risti vastu selle suure mehe plaanidele[[plaan]]idele, kes hoidis kogu Prantsusmaad[[Prantsusmaa]]d peos ja kes selle järgi, kuidas ta oma käe avas või kokku surus, meile õhku[[õhk]]u andis või meil hinge kinni pigistas. Ja ta jättis minu ja mu sõbrad oma vihas puruks litsumata kahtlemata ainult selleks, et võiksin täna teile öelda:

:"Raoul, tehke alati vahet kuninga ja kuningavõimu vahel: kuningas on ainult inimene, kuningavõimus väljendub jumala[[jumal]]a tahe. Kui kõhklete ega suuda otsustada, keda teenida, hüljake materiaalne näivus nähtamatu printsiibi nimel. Sest nähtamatu printsiip on kõik. Jumal on vaid tahtnud seda printsiipi käegakatsutavaks muuta ja seda seepärast ühes inimeses kehastanud. (lk 237-238)

* Prints vaatas Grimaud’ poole. Grimaud aga silmitses seinakella. Oli vaevalt veerand seitse - niisiis tuli veel oodata kolmveerand tundi. Et võita veerand tundi, tõi prints ettekäändeks huvitava raamatu ja palus, et tal lubataks peatükk lõpetada. La Ramée astus tema juurde ja heitis pilgu üle ta õla, et näha, milline raamat haaras printsi nii, et ta laudaasumisega viivitas, kuigi õhtusöök oli juba ammu serveeritud. Need olid Caesari[[Caesar]]i kommentaarid, mille ta härra de Chavigny käsu vastaselt ise oli hertsogile kolme päeva eest muretsenud.

:La Ramée tõotas endale, et ta enam kunagi kindlusvangla sisekorra vastu ei eksi. Ajaviiteks avas ta pudelid ja nuusutas [[pirukas|pirukat]]. (242-243)

* "Mõni minut enne kella seitset," jätkas hertsog, toimides vastavalt oma sõnadele, "lõikan pirukal pealmise osa ära, leian sealt kaks [[pistoda]], nöörredeli[[nöörredel]]i ja [[suutropp|suutropi]]. Tõstan ühe pistoda la Ramée rinnale ja ütlen: armas sõber, see kurvastab mind küll väga, aga kui sa teed vähimagi liigutuse või karjud, oled surnud mees." Nagu ütlesime, toimis hertsog lõpuks oma sõnadele vastavalt. Hertsog seisis la Ramée kõrval ja hoidis pistoda otsa ta rinnal, nii et vestluskaaslasel ei võinud hertsogi otsusekindluses vähimatki kahtlust[[kahtlus]]t olla. Vahepeal tõmbas ikka endiselt vaikiv Grimaud pirukast teise pistoda, nöörredeli ja suutropi. La Ramée põrnitses neid esemeid[[ese]]meid üha kasvava hirmuga. (lk 247)

:Grimaud valmistus politseiohvitseri soovi[[soov]]i täitma, see andis aga märku, et tal on veel midagi öelda.

:"Kuid te olete higist läbi imbunud ja tolmuga[[tolm]]uga kaetud, teie [[saapad]] on porised."

:"See reisiriietus annab tunnistust kiirusest[[kiirus]]est, millega ma kardinali käske täitma tõttan." (lk 254)

* Nad sõitsid kiires traavis minema ja jõudsid kardinali paleesse kella veerand kaheksa paiku. Tänavail[[Tänav]]ail oli rohkesti rahvast, sest oli nelipühade[[nelipühad]]e laupäev. Inimesed vaatasid imestunult kaht ratsanikku[[ratsanik]]ku, kellest üks oli nii värske nagu nõelasilmast tulnud, teine nii tolmune, nagu tuleks otse lahingust. Ka Mousqueton tõmbas endale logelejate pilke ja kuna "Don Quijote" oli sel ajal parajasti väga moes, siis ütlesid mõned, et see on Sancho, kes on kaotanud oma endise isanda ja leidnud kaks uut. (lk 255)

:"Kuradile kõik [[kodusõda|kodusõjad]]!" kirus Porthos. "Ei või enam kindel olla ei sõpradele ega [[teener|teenritele]]. Oh, kui ainult vaene Mousqueton siin oleks! Tema ei jäta mind iialgi maha."

:"Jah! Nii kaua kui olete rikas. Oh, armas sõber, mitte kodusõjad ei lahuta meid. Asi on selles, et keegi meist pole enam kahekümne aastane, oleme kaotanud noorusliku truudusevaimustuse ja selle asemel kuulame kasuhuvi ja auahnuse[[auahnus]]e sosinat[[sosin]]at ning enesearmastuse nõuandeid. (lk 289)

* [Athos:] "D'Artagnan, ma armastasin sind nagu oma poega[[poeg]]a, Porthos, sinuga magasime kümme aastat külg külje kõrval. Aramis on teie, nagu minugi [[vend]], sest ta armastas teid, nagu mina praegugi teid armastan ja alati armastan. Mis võib meile tähendada kardinal Mazarin, meile, kes me trotsisime sellise mehe kätt ja südant nagu Richelieu? Mis tähendab meile see või teine prints, meile, kes me säilitasime ühele kuningannale[[kuninganna]]le tema krooni[[kroon]]i? D’Artagnan, ma palun teilt andestust, et ristasin eile teiega mõõgad. Aramis vabandab niisamuti Porthose ees. Ja nüüd vihake mind, kui suudate. Mina aga, vannun seda, tunnen teie vihast hoolimata teie vastu ainult lugupidamist ja sõprust." (lk 296-297)

:Porthos ja d Artagnan vaatasid teineteisele ptsa ja raputasid pead nagu inimesed, kes on ootamatult tabatud süüteolt. Aramis naeratas ja tõmbas põuest teemantidest[[teemant]]idest risti, mis rippus tal kaelas[[kael]]as pärlnööri otsas.

:"Hüva," lausus Athos, "vannume selle risti juures, mis on vaatamata materjalile ikkagi rist, vannume, et hoiame kokku hoolimata kõigest, ikka ja alati. Sidugu see rist mitte ainult meid, vaid ka meie järeltulijaid. Kas see [[tõotus]] sobib teile?"

* Tuttavate asjade nägemine puudutab vahel salapärasel kombel meie [[mälu]] ja äratab tihti vastu meie tahtmist mõne mälestuse[[mälestus]]e. Kui see mälunärv on puudutatud, juhib ta meid nagu Ariadne lõng mõttelabürinti, kus eksleme, jälgides mineviku[[minevik]]u varju, mida nimetatakse mälestuseks. (lk 299)

* Ilul[[Ilu]]l on alati teatud majesteetlikkus. (lk 301)

* Kirjad valmis, asetasid mõlemad need kahte ümbrikusse[[ümbrik]]usse nii et aadressi võis lugeda ainult välimist ümbrikku lahti rebides. Seejärel astusid nad teineteise juurde ja vahetasid naeratades kirjad.

:"Kui minuga juhtub [[õnnetus]]," ütles Bragelonne.

:Siis sülelesid nad teineteist vennalikult, mässisid end [[mantel|mantleisse]] ja vajusid nooruse võluvasse unne, nagu magavad ainult linnud, lilled[[lill]]ed ja lapsed. (lk 348)

* "Kui otsustada minu kogemuste[[kogemus]]te järgi, siis ei tee kardinal kõige vähematki või astub koguni välja meie vastu. Minu ja mu tütre viibimine Prantsusmaal rõhub teda juba niigi. Seda ägedamini on ta kuninga siiatuleku vastu. Milord," lisas Henriette nukralt naeratades, "on kurb ja peaaegu häbistav öelda, et elasime [[talv]] läbi Louvre’is[[Louvre]]’is ilma rahata[[raha]]ta, ilma pesuta, peaaegu ilma [[leib|leivata]] ja tõusime külma tõttu ainult harva voodist."

:Nähes Bazini kirikuteenri rüüs, ei lasknud Blaisois ennast tema kinnitustest kõigutada ning tahtis temast vägisi mööda minna, arvates, et mees, kellega tal tegemist on, omab kõiki vaimuliku[[vaimulik]]u voorusi[[voorus]]i, see tähendab kannatust ja kristlikku lahkust.

:Ent alati kui Bazinile vihast [[veri]] pähe tõusis, muutus ta jälle endiseks musketäri kannupoisiks. Seepärast haaras ta [[luud|luua]] ja virutas Blaisois’le mööda turja, öeldes talle:

:"Te solvasite kirikut[[kirik]]ut, mu sõber, te solvasite kirikut!" (lk 403)

* Päevavalgel nägid Athos, Aramis ja inglane täie selgusega, millised armetud eluruumid oli kardinali kitsi armulikkus õnnetule kuningannale loovutanud. Suured ruumid olid [[mööbel|mööblist]] täiesti tühjad. Kohati särasid paljastel seintel murenenud kullatised, aknad ei sulgunud korralikult ja osa ruute puudus. Ei olnud vaipu, vahte, teenreid. See hämmastas eeskätt Athost, ning müksates oma kaaslast [[küünarnukk|küünarnukiga]], juhtis ta vaikselt tema tähelepanu kogu sellele viletsusele.

:"Mazarin on peaaegu [[kuningas]]," vastas Athos, "ja proua Henriette peaaegu polegi enam kuninganna." (lk 405)

* "Kas see härra polegi [[rüütel]]?" küsis kuninganna lord Winterilt.

:"''Madame''," ütles ta, "ma olen tõesti abee, kuid mitte omal soovil. Ma pole iial tundnud kutsumust kanda vaimulikurüüd. Minu [[sutaan]] käib kinni ainult ühe [[nööp|nööbiga]] ja ma olen iga hetk valmis uuesti musketäriks hakkama. Kuna ma ei teadnud, et mul on täna hommikul au näha Teie Majesteeti, ehtisin ma end nende riietega. Ent see ei takista mind sugugi olemast mees, kelle Teie Majesteet leiab olevat täiesti andunud enda teenimisele, mida iganes ta ka ei suvatseks käskida." (lk 406)

:"Kuid ometi võtsite pakkumise vaimustusega[[vaimustus]]ega vastu."

:"Nõustusin, nii nagu ma alati nõustun kaitsma suuri [[põhimõte|põhimõtteid]], mu armas d’Herblay. Kuningad võivad olla tugevad ainult aadlile toetudes, kuid [[aadel]] on suur ainult kuningate läbi. Seepärast toetagem monarhiat, sest nii toetame iseennast.

:"Me laseme ennast seal tappa," ütles Aramis. "Ma vihkan [[inglased|inglasi]]. Nad on labased nagu kõik need, kes joovad õlut[[õlu]]t."

:"Kas peate siis paremaks siia jääda," ütles Athos, "ja minna omakorda istuma Bastille’sse[[Bastille]]’sse või Vincennes’i kindlusvanglasse härra de Beaufort’i põgenemisele kaasaaitamise pärast? Uskuge mind, Aramis, siin pole midagi kahetseda. Pääseme vanglast ja teeme [[kangelastegu|kangelasteo]] - siin pole raske valida." (lk 409)

:"Minge ikka! [[Tüli]] [[preester|preestrite]] vahel! [[Duell]] kahe liitlase vahel!"

:"Mis parata, mu armas. Tema on tülinorija, mina samuti. Tema on [[naistekütt]], mina samuti. Ta sutaan rõhub teda ja ausõna, mina olen enda omast kõrini tüdinud. Mõnikord tundub mulle, et tema on Aramis ja mina olen koadjuutor - nii palju on meil ühiseid jooni." (lk 410)