Kakskümmend aastat hiljem: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
147. rida:
 
===Teine osa===
* "Mis meie sõbral viga on?" küsis Aramis, "ta näeb välja nagu patune [[Dante]] põrgus[[põrgu]]s, kellel [[saatan]] on [[nägu|näo]] [[kukal|kuklasse]] pööranud ja kes vaatab oma kandu[[kand]]u. Mis pagana päralt ta kogu aeg niimoodi selja taha vahib?"
:Neid märgates kiirustas Winter sammuja ruttas ootajate juurde.
:"Mis teil on, milord," küsis Athos, "te hingeldate?"
:"Ei midagi," vastas Winter, "mitte midagi. Mulle tundus ainult, et läbi luidete[[luide]]te tulles..."
:Ja ta vaatas jälle tagasi. Athos vahetas Aramisega pilgu.
:"Asume teele," sõnas Winter, "asume teele, [[paat]] peaks meid juba ootama ja seal on ankrus meie luup. Kas näete seda? Tahaksin juba pardal olla."
:Ja ta vaatas jälle tagasi.
:"Kas unustasite ehk midagi maha?" küsis Aramis.
:"Ei, olen ainult pisut mures." (lk 423, Winter on kohanud Mordaunti ja on väga närvis.)
* Friquet oli seega vaba, ja nagu me juba kuulsime, kandis ta oma kõige luksuslikumat tualetti. Ta väljanägemist kaunistas eeskätt üks noid kirjeldamatuid mütsikesi[[müts]]ikesi, mis on midagi keskaegse [[barett|bareti]] ja Louis XIII aegse kübara[[kübar]]a vahepealset.
:Sellise kummalise peakatte oli talle meisterdanud ta ema ja kas siis lihtsalt tujust või vastava riide puudumise tõttu polnud ta hoolinud värvide[[värv]]ide kooskõlast, nii et see seitsmeteistkümnenda sajandi mütsitöönduse meistriteos oli ühelt poolt [[kollane]] ja [[roheline]], teiselt poolt valge ja punane.
:Kuid Friquet, kes oli alati armastanud eredaid värve, tundis end selle mütsiga veel uhkemana ja võidukamana. (lk 429)
* D’Artagnan kummardas hobuse kaelale.
178. rida:
:Mazarin naeratas, ent muutus väga kahvatuks.
:"Ja kas te hüüdsite?"
:"Pagan võtaks, ei!" vastas d’Artagnan. "Mul on hääl ära ja härra du Vallonil on [[nohu]] ning tema ka ei hüüdnud. Siis, - monsenjöör..."
:"Mis siis...?" küsis Mazarin.
:"Vaadake mu kübarat ja mantlit." Ja d’Artagnan näitas talle nelja kuuliauku oma mantlis ja kaht oma kübaras.
:Mis puutub Porthosesse, siis oli hellebardihoop ta ülikonna külje pealt lõhki lõiganud ja püstolikuul ta kübarasule ära viinud.
:"''Diavolo''!" kirus kardinal mõtlikult, vaadates kaht sõpra naiivse imetlusega. "Mina oleksin küll hüüdnud!" (lk 471)
* "''Madame''," hüüdis Mazarin, haarates kuningannal käsivarrest, nagu hoides teda tagasi, "''madame'', mis te ometi teete!" Siis lisas ta [[hispaania keeleskeel]]es:
:"Anna, kas olete hull! Tülitsete siin nagu mõni kodanikunaine. Kas te ei mõista, et selle preestri isikus seisab teie ees kogu Pariisi[[Pariis]]i rahvas, keda praegusel hetkel on väga ohtlik solvata? Kui see preester tahab, siis pole teil tunni aja pärast enam krooni. Kuulake mind ometi, kunagi hiljem, mõnel sobivamal juhul jääge paindumatuks ja seiske kindlalt, kuid täna ei tohi seda teha. Täna meelitage ja hellitage. Kui te seda ei tee, olete lihtsalt labane naine." Juba esimeste sõnade juures haaras d’Artagnan Porthose käsivarre ja pigistas seda üha kõvemini. Kui Mazarin vaikis, ütles ta tasa: "Porthos, ärge kunagi öelge Mazarini kuuldes, et mõistan hispaania keelt, või ma olen kadunud mees ja teie samuti."
:"Olgu nii," vastas Porthos. (lk 481)
* Äkki tuli tal [kuninganna Annal] uus mõte:
:"Olen tänamatu! Kakskümmend aastat olen lasknud unustuses hallitada sellel mehel, kellest ma oleksin pidanud tegema Prantsusmaa marssali. Minu amm külvas kulla, kõrgete kohtade ja hellitustega üle Concini, kes ta hukutas, kuningas tegi Vitry Prantsusmaa marssaliks tänuks ühe mõrva[[mõrv]]a eest ja mina jätsin unustusse selle õilsa d'Artagnani, kes mu päästis!" (lk 492)
* D’Artagnan magas veel ja nägi [[unenägu|unes]], et taevasse tõusis kollane [[pilv]], millest hakkas sadama kullavihma, tema, d’Artagnan, aga hoidis oma kübarat [[vihmaveetoru]] all.
:Ent Porthos nägi und, nagu oleks tema tõllauks olnud liiga kitsas, et mahutada kõiki vappe[[vapp]]e, mis ta sinna maalida laskis.
:Kella seitsme ajal äratas neid livreeta[[livree]]ta toapoiss, kes tõi d’Artagnanile kirja.
:"Kellelt?" küsis gaskoonlane.
:"Kuninganna käest," vastas teener. (lk 493)
* Selle gaskooni aadliku enesesalgamine ja [[omakasupüüdmatus]] oli teda [kuningannat] mitu korda alandanud: ta oli end lasknud võita suuremeelsuses[[suuremeelsus]]es. (lk 496)
* Mazarin tuli tagasi kahvatuna ja ilmselt suures mures[[mure]]s. Ta istus jälle kirjutuslaua taha. D’Artagnan uuris teda, nagu ta oli uurinud ümbrikku. Kuid kardinali nägu oli niisama läbipaistmatu kui kirjaümbrik.
:"Ahaa!" mõtles gaskoonlane. "Ta näib olevat pahane. Kas minu peale? Ta mõtleb järele. Kas selle üle, kuidas mind Bastille’sse toimetada? Hea küll, monsenjöör. Esimese sõna peale, mis sellele viitab, kägistan teid ära ja hakkan frondööriks. Mulle korraldatakse triumfikäik nagu härra Brousselile ja Athos kuulutab mind prantsuse Brutuseks. See oleks vast nali!" (lk 498-499)
* "Teie Eminentsi võidakse ära tunda."
204. rida:
:"Karjuda: "Maha Mazarin!""
:"Ma karjun."
:"Prantsuse keeles, heas prantsuse keeles, monsenjöör. Ärge unustage oma aktsenti. Sitsiilias[[Sitsiilia]]s tapeti kuus tuhat anžuulast, sest nad oskasid halvasti [[itaalia keeltkeel]]t. Vaadake ette, et [[prantslased]] teile sitsiillaste pähe kätte ei maksa." (lk 502)
* "Jah, mul on omad plaanid," jätkas kardinal. "Koos kuningannaga sõites viin ta kahekordsesse hädaohtu, kui aga tema lahkub enne mind, satun jälle mina seeläbi suurde ohtu. Pealegi, kui [[õukond]] on kord õnnelikult põgenenud, võidakse mind kergesti unustada. Valitsejad on [[tänamatus|tänamatud]]."
:"See on õige," ütles d’Artagnan, heites tahtmatult pilgu kuninganna teemandile, mida Mazarin sõrmes kandis.
:Kardinal tabas ta pilgu ja pööras sõrmuse[[sõrmus]]e kivi vaikselt sissepoole. (lk 503)
* "Kuid te mõistate ju," jätkas Mazarin, "et kui ma palun teilt teenet, siis teen seda kavatsusega teile tänu avaldada."
:"Kas monsenjöör ei ole ikka veel kavatsustest kaugemale jõudnud?" küsis d’Artagnan.
218. rida:
:"Kas vastutate kõige eest?"
:"Ma ei vastuta millegi eest. Teen, mis suudan." (lk 505)
* "Minge nüüd, härra," ütles kuninganna oma kõige võluvama naeratusega[[naeratus]]ega, "minge ja tulge tagasi kell kaksteist."
:Ta viipas talle jumalagajätuks käega ning d’Artagnan lahkus, kuid enne jõudis ta hetkeks silmitseda portjääre, millede vahelt kuninganna oli sisse astunud; ja nende ääre all märkas ta sametkinga nina.
:"Hüva," mõtles ta, "Mazarin kuulas pealt, et kindel olla, kas ma teda ei reeda. Tõepoolest, see itaalia [[kloun]] pole väärt, et üks aus mees teda teeniks."(lk 507)
* Noor Louis oli juba riides, ainult kingi[[king]]i polnud tal veel jalas ja kuube[[kuub]]e seljas. Ta laskis üllatunud ilmel enda ümber toimetada ja külvas küsimustega üle Laporte’i, kes ei vastanud talle muud kui: "''Sire'', see on kuninganna käsk."
:Voodilt oli [[tekk]] ära tõmmatud ja võis näha kuninga [[voodilina|linu]], mis olid nii peetud, et olid kohati päris auklikuks kulunud. See oli jällegi üks Mazarini ihnsuse avaldusi. (lk 517)
* "Kas Teie Majesteet mäletab, et mõnikord, kui ta mängis Fontainebleau pargis või Versailles’ lossi õues, kattus taevas pilvedega ja kõlas piksemürin?"
:"Jah, muidugi."
231. rida:
:See vaikis järsku.
:"Näete, ''sire''," ütles d’Artagnan, "rahvale öeldi, et te magate. Tähendab, olete ikkagi kuningas." (lk 521)
* ... seejärel läks d’Artagnan heinakaupmehe juurde ja ostis temalt sada viiskümmend kubu [[õled|õlgi]] - kõik, mis tal oli -, makstes nende eest kokku kolm pistooli. Siis läks ta kõrtsmiku[[kõrtsmik]]u juurde, kus leidis eest Porthose, kes oli just ostnud kakssada kubu umbes sama hinna eest. Tublist Talupojast said nad lõpuks veel sada kaheksakümmend kubu õlgi. Kokku oli neil seega nelisada kolmkümmend kubu.
:Rohkem Saint-Germainis õlgi ei olnud.
:Kogu see retk ei nõudnud neilt rohkem kui pool tundi. Mousqueton, kes oli sel alal asjatundja, sai improviseeritud äriettevõtte juhatajaks.
:Talle anti korraldus mitte loovutada kõrtki madalama hinnaga kui üks luidoor kubu pealt. - Kaupa usaldati talle neljasaja kolmekümne luidoori eest. (lk 532)
* Kui d’Artagnan suurde saali[[saal]]i astus, puhkes üldine naerulagin. Kuid d’Artagnan ei näinud temale osaks langenud üldist [[tähelepanu]] märkavatki ja hakkas nii osavasti, kärmelt ja lõbusalt oma õlgset magamisaset korraldama, et kõigile neile vaestele tukkujatele, kes siiski õieti uinuda ei saanud, vesi suhu tuli.
:"Õlgi!" hüüti, "õlgi! Kust saab õlgi?"
:"Viin teid sinna," ütles Porthos.
:Ja ta viis asjasthuvitatud Mousquetoni juurde, kes jagas suuremeelselt õlekubusid, üks luidoor tükk. (lk 533)
* [Athos:] "Au on ilus asi, ''sire'', kuid nad on tüdinenud ainuüksi selle pärast võitlemast ja täna öösel müüsid nad teid kahesaja tuhande naela eest ära - see on pool summast, mis neil teilt saada on."
:"Võimatu!" hüüdis kuningas. "[[Šotlased]] peaksid oma kuninga kahesaja tuhande naela eest ära müüma!"
:"[[Juudid]] müüsid oma jumala kolmekümne hõbeseekli eest!"
:"Ja kes on see juudas, kes selle vääritu tehingu sooritas?"
:"Krahv Lewen."
:"Kas olete selles kindel, härra?"
:"Kuulsin seda oma kõrvaga[[kõrv]]aga." (lk 554)
* "Härrad," ütles ta, "oodake üks hetk, tahan ka teile kummalegi ühe ordenipaela anda."
:Seejärel astus ta kapi juurde, kus seisid ta enda aumärgid, ja võttis kaks Sukapaela Ordenit.
:"Neid ordeneid[[orden]]eid ei või me vastu võtta," ütles Athos.
:"Miks mitte?" küsis Charles.
:"Need on peaaegu kuninglikud ordenid, ja meie oleme ainult lihtsad aadlikud[[aadlik]]ud."
:"Lugege mulle üles kõik maailma kroonikandjad," ütles kuningas, "ja leidke mulle nende hulgast mõni õilsam süda kui teil. Ei, ei, te pole enda vastu õiglased, härrad. Kuid mina olen seda. Põlvili, krahv!"
:Athos põlvitas ja kuningas pani talle ordenipaela ümber - vasakult paremale, nagu tava nõuab, - ning hariliku vormeli asemel "Löön teid rüütliks, olge vapper, ustav ja truu!" ütles ta:
263. rida:
:"Mul pole aega. Kas neile on makstud?"
:"Täna öösel."
:"Lahkugu nad siis ja pöördugu tagasi oma [[mägi|mägedesse]], peitku sinna oma [[häbi]], kui need mäed on küllalt kõrged, et seda varjata." (lk 572)
* "Asjad on küll päris sassis," sõnas Porthos, "ja ma mõistan nüüd, miks Aramis mulle nii tungivalt soovitas seda jubedat Mordaunti ära kägistada."
:"Tasa!" ütles d’Artagnan, "ärge seda nime suhu võtke.’
:"Aga ma räägin ju ometi prantsuse keelt, nemad aga on inglased!" vastas Porthos.
:D’Artagnan vaatas Porthost imetlusega, mida taibukas mees ei suuda vältida, nähes teiste uskumatut [[rumalus|lollust]]. (lk 577)
* "Oh," hüüdis d’Artagnan, "mis on mul lõpuks tegemist härra Cromwelliga, kes on inglane ja mässab oma kuninga vastu, kes on pealegi šotlane. Mina olen prantslane ja kõik need asjad ei lähe mulle korda. Miks te tahate mind nende eest vastutavaks teha?"
:"Tõepoolest, mispärast?" küsis Porthos.
:"Sellepärast, et kõik aadlikud on vennad, sellepärast, et teie olete aadlikud ja et kõigi maade kuningad on esimesed oma aadlike hulgas, pime, tänamatu ja rumal [[pööbel]] aga tunneb alati rõõmu nende alandamisest, kes temast kõrgemal seisavad. Teie, d’Artagnan, kes te pärinete vanast aadlist ja kannate ilusat nime, teie, kes te olete nii hea sõjamees, teie aitasite kaasa ühe kuninga sahkerdamisele õllekaupmeeste, rätsepate[[rätsep]]ate ja voorimeeste[[voorimees]]te kätte! Ah, d’Artagnan, sõdurina[[sõdur]]ina te võib-olla täitsite oma kohust, kuid aadlikuna olete süüdlane[[süü]]dlane, ja ma ei karda seda teile öelda." (lk 579)
* "Muidugi, muidugi, Athos," vastas d’Artagnan, surudes ta kätt, kuid asi on selles, et teil on sellised pagana keerulised [[tunded]], mida teised ei suuda jagada. Kes oskaks kujutleda, et mõistlik mees lahkub Prantsusmaalt, jätab maha oma [[kodu]], oma hoolealuse, toreda noormehe, keda me välileeris nägime, kõik selleks, et joosta kuhu? Appi mädanenud ja ussitanud dünastiale[[dünastia]]le, mis vajub ühel ilusal hommikul kokku nagu vana lodi. Tunded, millest kõnelete, on kahtlemata õilsad, kuid nii õilsad, et nad pole enam inimlikud." (lk 580)
* [Athos?:] "Ja milline [[karistus]] teie arvates kuningale määratakse?"
:[D'Artagnan:] "Ma kardan väga, et [[surmanuhtlus]]. Nad on tema vastu liiga nalju patustanud, et talle armu anda. Nende ainus võimalus on ta tappa. Kas te ei ole siis kuulnud, mis ütles härra Oliver Cromwell, kui ta Pariisis käis ja talle näidati Vincennes’i kindlusvanglat, kus peeti kinni härra de Vendôme’i?"
:"Mis ta siis ütles?" küsis Porthos.
:"Valitsejaid võib haavata ainult kaelast."
:"Olen seda kuulnud," vastas Athos.
:"Ja kas te arvate, et ta nüüd, kus kuningas tal peos on, oma maksiimi ellu ei rakenda?" (lk 593)
* "Hea küll!" hüüdis d’Artagnan lõpuks maruvihaselt "Hea küll! Kuna te seda nii kangesti tahate, jätame siis oma [[luu|kondid]] sellele armetule maale, kus on alati külm, kus ilus [[ilm]] tahendab [[udu]], udu vihma[[vihm]]a ja vihm uputust; kus [[päike]] sarnaneb kuuga ja [[kuu]] koorejuustukoore[[juust]]u kettaga. Olgu, surra tuleb niikuinii, ja on lõpuks ükskõik, kas siin või mujal." (lk 595)
* "Pagana päralt, seda on ennegi nähtud, sõber Porthos, ja mulle tundub, et me osutasime kord Austria Annale [[teene]], mis kuigi palju maha ei jää sellest, mis me tahame nüüd teha Charles I heaks, kuid see ei takistanud kuninganna Annal meid kahekümneks aastaks [[unustamine|unustusse]] jätmast."
:"Aga kas te sellest hoolima ta kahetsete, d’Artagnan, et talle selle teene osutasite?" küsis Athos.
:"Ei, tõesõna, ei kahetse," vastas d’Artagnan, "ja ma tunnistan kogum, et oma kõige kibedamatel hetkedel leian ma sellest mä-lestusest lohutust[[lohutus]]t."
:"Sellest näete, d’Artagnan, et valitsejad on sageli tänamatud kuid jumal ei iialgi."
:"Kuulge, Athos," sõnas d’Artagnan, "ma usun, et kui kohtaksite siin maa peal kuradit ennast, oskaksite teda ümber pöörata ja viiksite ta endaga taevasse." (lk 596)
288. rida:
:"Armas sõber, ärge rääkige nõnda härra Groslow’st. Ta on üks minu parimaid sõpru."
:"Üks teie sõpru!" imestas Porthos. "See mõrtsukas!" "Tasa-tasa, mu armas Porthos. Noh, mis siis sellest? Härra Groslow on, tõsi küll, pisut äge, aga teda põhjalikumalt tundma õppides leidsin temas häid omadusi. Ta on nimelt loll ja upsakas." (lk 616)
* "Porthos, mu sõber, te teate ju, et isa poolt põlvnen ma prohvetitest[[prohvet]]itest ja ema poolt sibüllidest[[sibüll]]idest, ja seepärast räägin ma vaid tähendamissõnu ja mõistukõnesid. Kel kõrvad on kuulda, see kuulgu, kel silmad on näha, see nähku, rohkem ma ei või praegu öelda."
:"Tegutsege, mu sõber," ütles Athos, "olen kindel, et kõik, mis te teete, on hästi tehtud."
:"Ja kas teie, Aramis, olete samal arvamusel?"
:"Täiesti, mu armas d’Artagnan."
:"Tore," ütles d’Artagnan, "teie olete tõsised usklikud ja teie silma all on lausa lõbu imesid[[ime]]sid teha. Teie pole nagu see uskmatu Porthos, kes tahab alati kõike näha, ja enne kui uskuma hakkab, käega katsuda."
:"See on tõsi," ütles Porthos kavala naeratusega, "olen tõepoolest väga umbusklik." (lk 617-618)
* Athos valis musta ülikonna, mis andis talle ausa kodanlase väljanägemise.
:Aramis, kes ei tahtnud oma mõõgast lahkuda, valis tumerohelise sõjaväelise lõikega kuue.
:Porthos laskis end võluda punasest kuuest ja rohelistest [[püksid|pükstest]].
:D’Artagnanil, kes oli oma värvi juba ette ära määranud, tuli valida vaid toonivarjundite vahel, ja oma kastanpruunikastan[[pruun]]i kuuega, mille juurde ta lõpuks peatuma jäi, kujutas ta üsna tõepäraselt ärielust tagasi tõmbunud suhkrukaupmeest. (lk 634)
* D’Artagnan tegi endale oma käega moodsa soengu[[soeng]]u, mis oli väga sarnane mõnele bareljeefile Frangois I või Charles IX aegsel medaljonil.
:"Me näeme hirmsad välja," leidis Athos.
:"Minu arvates lõhname me nii puritaanlikult, et ajab lausa judinad peale."
:"Minu pea külmetab!" hüüdis Porthos.
:"Minul on kiusatus hakata jutlust[[jutlus]]t pidama," lisas d’Artagnan. (lk 634)
* "Te küsisite minult?..." alustas peremees hispaania keeles...
:"Ma küsisin," jätkas Athos samas keeles, "et kas on siis kaks parlamenti[[parlament]]i - puhas ja ebapuhas?"
:"Küll see on aga imelik!" sõnas Porthos, tõstes aeglaselt pea ja vaadates sõpradele üllatunult otsa, "nüüd ma järsku mõistan inglise keelt! Ma sain täpselt aru, mis te ütlesite."
:'Seda sellepärast, et kõneleme hispaania keelt, armas sõber," vastas Athos oma tavalise külma rahuga.
313. rida ⟶ 314. rida:
* Äkki pöördus d'Artagnan ümber ja astus otseteed lihunikuselli juurde, kes jäi samuti seisma. Puudutades nimetissõrmega ta rinda, ütles ta Athosele:
:"Öelge talle: sa olid nurjatu, sa solvasid kaitsetut inimest, teotasid oma kuninga nägu... sa pead surema!"
:Kahvatu nagu vaim, [[tõlkimine|tõlkis]] Athos, keda d’Artagnan randmest kinni hoidis, need sõnad mehele ära. Nähes neid kurjakuulutavaid ettevalmistusi ja d’Artagnani hirmsat pilku, valmistus mees end kaitsma.
:Aramis pani käe mõõgapärale.
:"Ei mitte mõõgaga!" ütles d’Artagnan, "mõõk on aadlike jaoks!"
:Ja haarates mehel kõrist, hüüdis ta:
:"Porthos, lööge see mees [[rusikas|rusikaga]] surnuks!"
:Porthos tõstis oma hirmuäratava käsivarre, keerutas seda õhus nagu lingu ja laskis siis tumeda mütsuga lurjuse [[kolp|kolbale]] langeda, mille ta purustas. (lk 649)
* [Aramis:] "Aga kuidas teil õnnestus seda meest veenda, et ta kaoks?"
:[D'Artagnan:] "Nii nagu veendakse kõiki selles maailmas. Rahaga[[Raha]]ga. See läks mul kalliks maksma, kuid ta nõustus. "
:"Ja palju see teil siis maksis, sõber?" küsis Athos. "Sest te mõistate ju, et nüüd, kus me pole enam verivaesed musketärid, kel pole krossigi taskus, peavad kõik meie kulutused olema ühised."
:"See maksis mul kaksteist tuhat naela," ütles d’Artagnan.
327. rida ⟶ 328. rida:
:"Ah jaa! Ma ju märkasin seda teie sõrmes."
:"Tähendab, te ostsite selle siis härra des Essarts’i käest tagasi?"
:"Jumal hoidku, muidugi," ütles d’Artagnan. "Kuid kirjutatud on, et ma ei tohi seda kaua enda käes hoida. Mis parata, tuleb välja, et teemantidel on nagu inimestelgi oma sümpaatiad[[sümpaatia]]d ja antipaatiad[[antipaatia]]d. Ja näib, et see [[kalliskivi|kivi]] jälestab mind." (lk 658)
* "Aga kes on siis see vilets, kes tõstis käe oma kuninga vastu?" küsis Athos.
:"Isehakanud [[timukas]], kes muide käsitseb kirvest[[kirves]]t väga osavalt, sest nagu ta lootis, oli tal vaja lüüa ainult üks kord."
:"Kas te ei näinud tema nägu?" küsis Athos.
:"Ta kandis maski[[mask]]i," seletas d’Artagnan.
:"Kuid teie seisite ju tema kõrval, Aramis?"
:"Nägin ainult hallikat habet[[habe]]t, mis paistis maski alt."
:"Tähendab, see on siis juba aastates mees," arvas Athos.
:"Oh, see ei tähenda veel midagi," ütles d’Artagnan. "Kui juba mask ette pannakse, siis võib ka habeme külge riputada."
:"Miks pagan ma teda ometi ei jälitanud," ütles Porthos.
:"Noh, armas Porthos," vastas d’Artagnan. "Mulle tuli see [[mõte]] õnneks siiski pähe."
:Athos mõistis kõik.
:Ta tõusis.