Kakskümmend aastat hiljem: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub
5. rida:
 
==Kakskümmend aastat hiljem==
Tsitaadid väljaandest: [[Alexandre Dumas vanem]], "Kakskümmend aastat hiljem". Tõlkinud [[Henno Rajandi]]. Eesti Ekspressi kirjastus, 2008.
 
===Esimene osa===
* [Mazarin:] "Lollid! Kas nad siis ei taipa, et nende [[vaenlane]] pole sugugi mitte see [[itaallane]], kes kõneleb halvasti [[prantsuse keel]]t, et nende vaenlasteks on hoopis nood, kes oskavad öelda nii ilusaid [[sõna|sõnu]] puhta Pariisi hääldamisega." (lk 6)
105. rida ⟶ 106. rida:
* [Athos:] "D'Artagnan, ma armastasin sind nagu oma [[poeg]]a, Porthos, sinuga magasime kümme aastat külg külje kõrval. Aramis on teie, nagu minugi [[vend]], sest ta armastas teid, nagu mina praegugi teid armastan ja alati armastan. Mis võib meile tähendada kardinal Mazarin, meile, kes me trotsisime sellise mehe kätt ja südant nagu Richelieu? Mis tähendab meile see või teine prints, meile, kes me säilitasime ühele [[kuninganna]]le tema [[kroon]]i? D’Artagnan, ma palun teilt andestust, et ristasin eile teiega mõõgad. Aramis vabandab niisamuti Porthose ees. Ja nüüd vihake mind, kui suudate. Mina aga, vannun seda, tunnen teie vihast hoolimata teie vastu ainult lugupidamist ja sõprust." (lk 296-297)
* "On mõnel teist mingi rist?" küsis Athos.
:Porthos ja d Artagnan vaatasid teineteisele ptsaotsa ja raputasid pead nagu inimesed, kes on ootamatult tabatud süüteolt. Aramis naeratas ja tõmbas põuest [[teemant]]idest risti, mis rippus tal [[kael]]as pärlnööri otsas.
:"Minul on," ütles ta.
:"Hüva," lausus Athos, "vannume selle risti juures, mis on vaatamata materjalile ikkagi rist, vannume, et hoiame kokku hoolimata kõigest, ikka ja alati. Sidugu see rist mitte ainult meid, vaid ka meie järeltulijaid. Kas see [[tõotus]] sobib teile?"
:"Jah!" vastasid kõik ühest suust.
:"Ah, reetur!" sosistas d’Artagnand'Artagnan Aramisele kõrva, "te lasksite meil vanduda ühe Fronde’iFronde'i daami krutsifiksi juures!" (lk 298)
* Tuttavate asjade nägemine puudutab vahel salapärasel kombel meie [[mälu]] ja äratab tihti vastu meie tahtmist mõne [[mälestus]]e. Kui see mälunärv on puudutatud, juhib ta meid nagu Ariadne lõng mõttelabürinti, kus eksleme, jälgides [[minevik]]u varju, mida nimetatakse mälestuseks. (lk 299)
* [[Ilu]]l on alati teatud majesteetlikkus. (lk 301)
117. rida ⟶ 118. rida:
:"Ärge muretsege," ütlesid mõlemad korraga.
:Siis sülelesid nad teineteist vennalikult, mässisid end [[mantel|mantleisse]] ja vajusid nooruse võluvasse unne, nagu magavad ainult linnud, [[lill]]ed ja lapsed. (lk 348)
* "Kui otsustada minu [[kogemus]]te järgi, siis ei tee kardinal kõige vähematki või astub koguni välja meie vastu. Minu ja mu tütre viibimine Prantsusmaal rõhub teda juba niigi. Seda ägedamini on ta kuninga siiatuleku vastu. Milord," lisas Henriette nukralt naeratades, "on kurb ja peaaegu häbistav öelda, et elasime [[talv]] läbi [[Louvre]]’is'is ilma [[raha]]ta, ilma pesuta, peaaegu ilma [[leib|leivata]] ja tõusime külma tõttu ainult harva voodist."
:"Hirmus!" hüüdis Winter, "Henri IV tütar, kuningas Charlesi abikaasa! Miks te ei pöördunud ometi esimese ettejuhtuva inglase poole?"
:"Selline on külalislahkus, mida osutab ühele kuningannale minister, kellelt nüüd ka kuningas tahab peavarju paluda." (lk
* [Mazarin:] "Usaldage oma asjade ajamine inimeste hoolde, kes teie huvides tegutsedes hoolitsevad ühtlasi ka oma asjade eest."
* Blaisois oli suure kasvuga lihtsameelne poiss, kes ei teadnud muud, kui et käsk tuli täita, ja oli seepärast otsekohe küsinud abee d’Herblay’dd'Herblay'd ning hoolimata Bazini kinnitustest, et ta peremees pole kodus, käis ta nii ägedalt peale, et Bazin lõpuks tõsiselt vihastas.
:Nähes Bazini kirikuteenri rüüs, ei lasknud Blaisois ennast tema kinnitustest kõigutada ning tahtis temast vägisi mööda minna, arvates, et mees, kellega tal tegemist on, omab kõiki [[vaimulik]]u [[voorus]]i, see tähendab [[Kannatlikkus|kannatust]] ja kristlikku lahkust.
:Ent alati kui Bazinile vihast [[veri]] pähe tõusis, muutus ta jälle endiseks musketäri kannupoisiks. Seepärast haaras ta [[luud|luua]] ja virutas Blaisois’leBlaisois'le mööda turja, öeldes talle:
:"Te solvasite [[kirik]]ut, mu sõber, te solvasite kirikut!" (lk 403)
* Päevavalgel nägid Athos, Aramis ja inglane täie selgusega, millised armetud eluruumid oli kardinali kitsi armulikkus õnnetule kuningannale loovutanud. Suured ruumid olid [[mööbel|mööblist]] täiesti tühjad. Kohati särasid paljastel seintel murenenud kullatised, aknad ei sulgunud korralikult ja osa ruute puudus. Ei olnud vaipu, vahte, teenreid. See hämmastas eeskätt Athost, ning müksates oma kaaslast [[küünarnukk|küünarnukiga]], juhtis ta vaikselt tema tähelepanu kogu sellele viletsusele.
129. rida ⟶ 130. rida:
:"Mazarin on peaaegu [[kuningas]]," vastas Athos, "ja proua Henriette peaaegu polegi enam kuninganna." (lk 405)
* "Kas see härra polegi [[rüütel]]?" küsis kuninganna lord Winterilt.
:"See härra on abee d’Herblayd'Herblay," vastas küsitu.
:Aramis punastas.
:"''Madame''," ütles ta, "ma olen tõesti abee, kuid mitte omal soovil. Ma pole iial tundnud kutsumust kanda vaimulikurüüd. Minu [[sutaan]] käib kinni ainult ühe [[nööp|nööbiga]] ja ma olen iga hetk valmis uuesti musketäriks hakkama. Kuna ma ei teadnud, et mul on täna hommikul au näha Teie Majesteeti, ehtisin ma end nende riietega. Ent see ei takista mind sugugi olemast mees, kelle Teie Majesteet leiab olevat täiesti andunud enda teenimisele, mida iganes ta ka ei suvatseks käskida." (lk 406)
138. rida ⟶ 139. rida:
:"Lugu on halb," vastas Athos. "Väga halb."
:"Kuid ometi võtsite pakkumise [[vaimustus]]ega vastu."
:"Nõustusin, nii nagu ma alati nõustun kaitsma suuri [[põhimõte|põhimõtteid]], mu armas d’Herblayd'Herblay. Kuningad võivad olla tugevad ainult aadlile toetudes, kuid [[aadel]] on suur ainult kuningate läbi. Seepärast toetagem monarhiat, sest nii toetame iseennast."
:"Me laseme ennast seal tappa," ütles Aramis. "Ma vihkan [[inglased|inglasi]]. Nad on labased nagu kõik need, kes joovad [[õlu]]t."
:"Kas peate siis paremaks siia jääda," ütles Athos, "ja minna omakorda istuma [[Bastille]]’sse'sse või Vincennes’iVincennes'i kindlusvanglasse härra de Beaufort’iBeaufort'i põgenemisele kaasaaitamise pärast? Uskuge mind, Aramis, siin pole midagi kahetseda. Pääseme vanglast ja teeme [[kangelastegu|kangelasteo]] - siin pole raske valida." (lk 409)
* [Athos:]"Ja mis asjad need siis on?" ,
:[Aramis:] "Esiteks üks väike mõõgapiste koadjuutorile, keda ma kohtasin eile proua de Rambouillet’Rambouillet' juures ja kes kasutas minu suhtes väga ebatavalist tooni."
:"Minge ikka! [[Tüli]] [[preester|preestrite]] vahel! [[Duell]] kahe liitlase vahel!"
:"Mis parata, mu armas. Tema on tülinorija, mina samuti. Tema on [[naistekütt]], mina samuti. Ta sutaan rõhub teda ja ausõna, mina olen enda omast kõrini tüdinud. Mõnikord tundub mulle, et tema on Aramis ja mina olen koadjuutor - nii palju on meil ühiseid jooni." (lk 410)