Viimne linn: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub
Resümee puudub
 
16. rida:
* Templivennad ja ilmalikud rüütlid, kes siia olid pääsenud, olid juba asunud oma kohale müüridel ja tornides. Tempel oli suletud ja valmis ennast kaitsema viimse [[veri|veretilgani]]. Ja nende hulgas, kes siia olid päästetud — või vangistatud —, olin ka mina, üksik hospidalirüütel, oma võõras veripunases sõjamantlis. (lk 275-276)
* ''Kuigi ma juba lapsena kalapüüki armastasin ja meeleldi kalurite hulgas viibisin — sellestki olen Sulle rääkinud —, tundsin nüüd sellest uut ja sügavamat rõõmu. Nende lihtsate inimeste hulgas mõtlesin külameestele, kes Geneetsareti järve kaldal noota vedasid enne kui Issand neid kutsus ja inimeste [[hing]]i püüdma saatis. Ja mul tuli imelik [[mõte]], et kogu mu [[elu]] pole rohkem väärt olnud kui nende inimeste oma, kes siin vaiksel viisil oma peatoidust teenivad. Ei ole ju ka mina ühtki hinge Issanda juurde toonud, ühtki eksinud [[lammas]]t õhtuks koplisse kandnud.'' (lk 305)
* ''Aga nüüd olen minagi hakanud päeva ootama, mil ma jälle näen kõiki vendi, kes on ees läinud. Siis näen ka Sind, armas [[sõber]], ja võin Sulle kõigest palju pikemalt rääkida. Mul on isegi tunne, et ma siis jälle näen Akkonit, mis maa pealt on hävitatud, ja see linn on just niisugune, nagu ma seda esimesel [[hommik]]ul [[meri|merelt]] nägin. Seal on vend Guy ja vend Thomas, isa Laurentius ja vend Roger. Vend Philippe näitab mulle uhkusega oma [[aed]]a. Ja mu [[kannupoiss]] Daniel tuleb mulle vastu ja ütleb oma kavala naeratusega: "Keegi ei ole surnud. [[Surm]]a ei olegi."'' (lk 306)
* ''Südamerahu, mida tõe nägemine kõigutab, ei ole ise tõeline. Minugi tee ei ole veel lõppenud, kuigi ma arvasin koju jõudnud olevat.'' (lk 307)