Püksid: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub
Resümee puudub
6. rida:
* Villu paneb käed risti ja ütleb ema järel "[[Issameie]]", mõtleb aga, millal püksid valmis saavad. "Kes sa oled [[taevas]]," ütleb ema, "kes sa oled taevas," ütleb Villu, mõtleb aga, kas pükstele ka [[tasku]] tehakse. Püksid, püksid, triibulised püksid on kõik, mis talle meelde jäi.
** [[Juhan Liiv]] "[[Vari (Liiv)|Vari]]" (1894)
 
 
* Lõuna ajal tahtis ta harjunud wiisil [[puu]] otsast maha ronida, pani aga imestusega tähele et ta oma [[tagumik|tagumist keskpaika]] lauast enam lahutada ei wõinud; näis, kui oleks tähendatud kehajagu [[juur]]i ajanud ja nendega lauast läbi kaswanud. Salomon katsus seda riidetükki, mida peenikeses seltsis "püksteks" ei tohi nimetada, kätega laua küljest lahti rebida; aga selle püüdmise ainus järeldus oli see, et püksid hädaohtlikult kärisema hakkasiwad. Ta katsus püsti tõusta; aga laud kiskus teda oma raskusega ikka jälle istukile. Ta katsus lauaga seltsis maha ronida, aga laud jäi okste wahele kinni ja sundis ka Wesipruuli paigale jääma.
:Salomoni meel läks ärdaks. Miks pidi [[saatus]] just teda kiusama? Mis oli ta sellele kurjale inimesele teinud, kes tema istepaiga sula [[liim]]iga oli ära määrinud? Mis aitas nüüd kõige tulisem waimustus kui ta üht ainust paari püksagi laua küllest lahti ei jõudnud sulatada?
** [[Eduard Bornhöhe]], [https://et.wikisource.org/wiki/Tallinna_narrid_ja_narrikesed/1 "Tallinna narrid ja narrikesed" I, "Kuulsuse narrid"]
 
 
* "Kuule sina, va [[kali|kalja]]-rätsep, mis on ära seletatud Taar, sina oled sakste sabarakk," ütles Oru Pearu, kui ta oli oma klaasi tühjaks rüübanud. "Mina sind änam õmblema ei võta, mina sinu [[riided|riideid]] änam selga ei pane."
15. rida ⟶ 17. rida:
:Need sõnad ajasid Pearu marru. Juba ammugi andis Hundipalu Tiit Andresele märku, et see rätsepat ja Pearut katsuks taltsutada, sest nemad tegid mõnusast jutust rumala lõõpimise, ja Andres ootas parajat [[hetk|silmapilku]], et meestele vahele astuda. Aga nüüd sündis kõik nii äkki ja ruttu, et ükski polnud sellele ette valmistatud. Nimelt kiskus Pearu laua taga endal püksid jalast ja pani need üle laua rätsepale pähe, kuna ta ise karjus:
:"Säh, võta oma püksid, aja uadetele jalga, las kõnnivad [[tõde|tões]] ja õiguses, minul põle neid tarvis, minul põle nii suurt p…etagust, sest minul põle [[aated|uateid]]!"
** [[A. H. Tammsaare]], "[[Tõde ja õigus]]" I, XXVII peatükk